Inimene väsib. No mitte, et
kohe pikali viskaks, aga tormamine tundub nagu veidi mõttetu. Siis on õige aeg
mõtisklemiseks.
Mõtisklesin näiteks nii:
Suvi ajas varem mu peaaegu hulluks. Vähemalt sellel ajal, kui olin veel noor,
alles abiellunud ja uusi üritusi lausa tulvas vabanenud Eestisse. Igal
nädalavahetusel kihutasime kuhugi, et midagi avada, kaasa laulda, rabasaarel
etendust vaadata, päikesetõusul muusikat kuulata, välismaiseid spordimehi
võistlemas näha, teist tüüpi jaanituld kogeda.
Nüüd on suvekavad nii
kirjud, et kasvõi kümnendikkugi sellest pole võimalik kaasa teha. Aga mida siis
ette võtta? Jah, selleks suveks on plaane juba hilja teha, aga kui mõtleks pisut üldisemalt? Et mida elus üldse kogeda,
hinges läbi elada tasub?
Aastad teevad oma töö. Või
siiski mitte? Jah, võib-olla on põhjus ringi tormatud aastad, aga nüüd paelub
meeli miski muu. Näiteks see, kui saad end kusagil turvaliselt võrkkiigesse või
välivoodisse visata, käed pea alla panna ning vaadata ja kuulata aja möödumist.
Aja möödumine pole üldse nii
ebahuvitav, kui esialgu tundub. Pilved, ja neid juba Eestimaa taevas jätkub, on
väga erilised. Mõnikord lendab sinu ja pilvede vahelt läbi pääsuke, sinu ja
maanteel sõitvate autode vahel huikab hiline lind.
Tuul tuleb ja kohistab
kollaseks muutuvaid kaski, keerutab su juturaamatu lehti ning viskab mõne lahti
tulnud puulehe neile järjehoidjaks vahele. Aeg-ajalt vajub vastu maad sinakam viirg
ja sa tead, et see on saunakerise soojenemise lapsepõlvest tuttav hind.
Sellega soovin öelda, et
kogeda maksab midagi ehedat. Südamest tulevat ja hinge minevat. Ning arvet ei
peaks pidama selle üle, mitu üritust Eestimaa eri paigus sel hetkel sul vaatamata
jääb, vaid seda, kuidas sa end siin ja praegu tunned. Otsige enam eneses, soovitan
ma. Olge julgemad, eriti just teie, kes te olete elanud maailmas nii kaua, et
suudate teha vahet halval ja heal, olulisel ja tühisel. Miks peaks otsustama
keegi teie eest, kui te ise olete piisavalt hea otsuseid tegema?
No comments:
Post a Comment