Roosi-ai-as kõn-nib nä-ägus neid,
võ-õlub aus-ta-jaa-te süüü-da-meid.
Tema ümber roo-sid kaunimad.
Okkad tor-ka-vad, kui puudu-taad.
Umbes nõnda laulus mu vanaema Emilie Wilhelmine Elm, sündinud Truber, siis, kui ta veel lauda jaksas. Roosiaiaga oli muidugi raskem. Ega tavalises aias omal ajal neid üle viie-kuue känta polnud, nõukogude inimene polnud ju mingi mõisnik ega vanaema aadlipreili.
Vanaema oli lausa vaenelaps, kui mitte arvessse võtta tema vanaema, kes väikest Miilit kasvatas ja õigele teele suunas.
Kurat, kui vanaema oleks elus olnud, no oleksin võtnud ta enda ja Teaga kaasa Kadrioru roosiaeda. Palju see 109-aastane memm oleks ikka söönud-joonud ja seisuruumi võtnud.
Pealegi, ega vanusepiiri polnud. Leida Rammo oli kohal vaatamata sünniaastale 1924. ja Kihnu Virve, teadagi, ei vanane kunagi.
Aga hea oli 20. augustil selles roosaias ikka. Olin seal LP Sulev Oll abikaasaga.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment