Suvi on ju olnud soe ja kuiv. Ainult mõnedel öödel on sadanud nii et. No ladinal, nagu Ladina-Ameerikas. Lugesin kord sealset lugu sellest, et sadas nii palju, et aeg muutis oma tähendust. Et kirikukell lõi, järelikult oli pühapäev, aga see võis olla ka veel eelmine pühapäev. Või siis järgmine.
Vot niimoodi on meil sadanud. Kallanud, valanud, ladistanud. Kõu on kõmisenud, pikne sõitnud oma sähviva vankriga üle taeva.
Meie oleme olnud vait. Lihtsalt oodanud. Ei teagi mida. Kas seda, et veel tugevamini põristama hakkaks. Või et juba üle jääks. Mõlemas on oma võlu.
Ükskord on muidugi üle jäänud. Oleme uinunud. Alati on hea uinuda, kui miski on möödas.
Kunagi pole hea uinuda, kui miski on veel ees.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment