Tuesday, September 28, 2010

Minevikust ilmub sugulasi

Olen pigem harrastaja-tüüpi. See tähendab, et tegelen asjadega, aga ei nimeta end asjatundjaks ega trügi rivi etteotsa. Kui võimalik, käin oma rada, kui pole võimalik, sörgin teiste sabas.
Teiste sabas sörkides hakkasin nokitsema ka leheküljel www.geni.com. Nüüd olen sellesse lehekülge isegi pisut kiindunud. Tänu sellele olen nii mõnigi kord üllatunud, tõsi, alati mitte väga meeldivalt, aga siiski. Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et minevik pole lihtsalt see, mis selja taga, vaid sealt purskub üha ja üha uusi tõdemusi ning tõdesid.
Hiljuti käisin esimest korda külas oma sugulasel August Elmil. Arvestades seda, et mina olen keskmises keskeas ning tema juba 78, pole meie vastastikused külaskäigud olnud just väga tihedad.
Nüüd aga kohtusime. Jõime kohvi ja sõime Augusti tehtud õunakooki.
Tore oli. Olime nagu omad.
Ja soovitus? küsite teie. Soovitan suguvõsa korraks läbi vaadata, ehk on teilgi Augusteid, kelle juures te pole käinud ja kelle tehtud õunakooki pole te söönud.
Imelik on seda tõde korrutada, aga ühel päeval võib olla hilja. Nii rõõmustamiseks kui andeks andmiseks.

1 comment:

KR said...

Selliseid komme ei tohiks kirjutada- aga täielik äratundmisrõõm:)
Minu suurim tulu-rõõm genist on seesama, taas/uusleitud sugulased. Ülitoredad iniemsed, kellega meil on midagi ühist.
Ja palju vahvaid lugusid..