Friday, July 31, 2009

Miks tappa kirvega oma mees?

Nikolai Leskov suri juba üle saja aasta tagasi. Seetõttu ei teadnud ta midagi Kristiinast, kes oma pulmapäeva hommikul valgesse pruutkleiti riietatuna oma peigmeest ootas. Ka ei teadnud ta seda, et peigmees Anatoli jäigi tulemata. Hiljem leiti Anatoli surnukeha Ontika kalda alt.
Teadnuks Leskov seda tosin aastat tagasi juhtunud kohutavat lugu, kirjutanuks ta võibolla hoopis “Ida-Viru maakonna leedi Macbethi.” Õnneks ta ei teadnud seda. Ometi on seesama Nikolai Leskov nüüd Ontikal ja mitte vähem võika looga, “Mstsenski maakonna leedi Macbethiga.”
Algas kõik aga väga kenasti. Imekaunis Vassilissa (vasakpoolsel pildil, piltide autor on Tõnu Sepp) tuleb pirukakorviga. Korvis on liha-, moosi- ja kapsapirukad, 5 krooni tükk. Osta, söö, vaata Ontika mõisa ümbrust ja oota, kuni tegelased lavale tulevad. Ning kirves välkuma hakkab.
Esialgu välgub kirves siiski rahumeelsel otstarbel, puude lõhkumise eesmärgil. Üks mees tinistab balalaikat, teine koksib puid halgudeks. Kurb on see elu. Nii kurb, et võiks end rõõmuga üles puua. Igav on see elu, igav. Eriti rikkamatel. Oleks või lapski, keda hellitada!
Aga Katerina Lvovnal pole last. Sest pole armastust. Jah, mees on, aga armastust pole. Samovar on laual, juuakse teed, aga lapsi ikka pole. “Pole mina veel näinud, et teed juues käima peale saab!” karjub lootust kaotav äi.
Hiljem peab see äi surema. On juba vana mees küll, aga sureb siiski ootamatult pärast seda, kui on näinud oma minia juurest lahkumas võõrast meest. Nii jääbki päriselt lahti mõtestamata käimisel tuge vajanud mehe karjatus atsakale teenijannale: “Vaata, et surm enne ei tule, kui ma oma kepi kätte saan!”
Äia ootamatu surm kergendab muidugi oluliselt Katerina Lvovna ja Serjoža (ilus mees pildil, tema see kena mees oligi, keda kõik külatüdrukudki tahavad) kokkusaamist. Lõpuks on Katerinal armastus! Armastus, mida on soovitanud naisele lapse saamiseks ka aeg-ajal inglina maa peal käiv ema.
Ainult et siis tuleb Katerina mees koju. Zinovi astub raskel sammul trepist üles, viinapudel käes. Ta on rännakul olles muutunud. Ka tema ei taha enam raha, vaid armastust. Sest raha ei tee taevast sinisemaks.
Aga on juba hilja. Zinovi voodist teise mehe vöö. Kõik on selge, jääb üle ainult tulemus vormistada. Ülle Lichtfeldt haarabki kirve ja virutab Indrek Saarele viimase hoobi. Kõik. Saar lebab põrandal kui ohver armastuse altaril. Ohver, kes pole armastust tunda saanudki.

Serjoža on peale armukese veretööd nüüd ise peremees. Uhke tumesinine kuub on tal küll seljas, teenijaid karjub ta tööle täiel häälel, aga siiski pole see ilmselt see, mida mees lootis. Esiteks on raha Zinovi surma asjaolude selgitamise ajaks arestitud, teiseks on Sergei laadist “enne näita karule mett kui sellele seelikut”. Ning Katerina seelikut on ta juba seestpoolt näinud.
Õnnetus pole aga veel oma etteastet lõpetanud ja Nikolai Leskov saadab platsile väikese poisi. Poiss, surnu sugulane, peab pärima vara ja lubama Katerina Lvovnal elada majas tema surmani. Kumma surmani?
Poisi surmani, selgub. Veel pole armastuse mõõk rahunenud, veel on tormleval tundel vaja endale ruumi teha. Kui juba minna, siis lõpuni. Kasvõi tapalavale.
Poiss sureb, aga Serjoža suudlus on endiselt jahe. Nii jahe, nagu suudleksid abikaasad. Niisugune, nagu pühitaks huultelt vaid tolmu.
Õieti polegi enam aega ega kohta, kus suudelda. Armastusest on saanud sunnitöö, tema palgaks piitsahoobid. Laps aga, kelle isaks määrab seadus surnud Zinovi, antakse võõraste kasvatada.
Ülle Lichtfeldt, keda armastus niigi poolemeelseks muutnud, seob villased sokid lapseks ja astub sunnitööliste reas ikka oma Serjoža kõrvale.

Taevas Ontika mõisa kohal hakkab tumenema. Aga armastus ei lõpe veel, nagu oleks tõesti nii, et “mis on kord alanud, lõppu sel pole”. Lõpp tuleb siiski. “Lohutav,” ütleb lavastaja Eili Neuhaus.
Lohutav tõesti, sest me tõuseme tegelasi ära saates püsti. Aga võibolla me lihtsalt avaldame austust. Armastusele ja nendele, kes selle pärast surnud. Või on armastus pigem nagu see linnuparv, kes etenduse viimastel sekunditel üle meie peade lendab? Päris lindude päris parv.
Seisan lahmistee ääres ja tunnen, et liigagi palju on siin liigagi päris. Võibolla olen ma liiga kaua Ida-Virumaal elanud või “Põhjarannikut” lugenud, aga siin, Ontikal, on sel abikaasale antud kirvehoobil veel sada tähendust. Nagu ka vaiksel venekeelsel laulul ning balalaikahelidel.

No comments: