Aitäh märkamast!

31. juuli Sirbis kirjutab Jürgen Rooste nii:
Mul on väike vaimuvõlg – üks kummaline väike raamat, mis jäi tegelikult mullu mul märkamata. Sulev Olli ja Anti Kuusi (esimene tegi luuletused, teine loodusfotod) „Öö mõte on kuus”. See tundus mulle esmapilgul liiga lihtsakene. Mõtlesin, et siit saaks häid romantilisi laulutekste tüdrukute moosimiseks, ent palju muud mitte. Aga. Ei tohi olla nii ülbe. Lihtsust peab ka armastama. Mõnes mõttes seisab Oll oma luuletustega lähedal just Ilmeti sentimentaalsemale servale. Või siis on siin hetkiti ilmselget Hirve-püüdlust või matketki. Riimid. Jah, riimid on ju pagana lihtsakesed. Ning rütmgi, eks seegi ole lihtsakene ja esmane, aga mis pika peale ja pari lugemiskorra järel mõjuma ja võluma hakkab, on see, et Oll ei tee otse vigu. Ta kirjutab „korralikku” luulet. See tähendab, täpset ja korrektset ja luulelikku – aga just siia ongi koer maetud. Vorm annab ju ka võimaluse lesida, lohakas olla. Ning teatavas mõttes on needki tekstid sama sihilikult lohakad kui nt Kasemaa omad. Ühesõnaga: pääle pikka vaagimist seadsin ma selle raamatu oma salajases peakataloogis positiivse poole pääle, kuigi esmapilk kõnelnuks muud. Noh, et liialt piieldakse kuud, on taeva taustal raagus puud ja ilma pühib hiigla-luud. Ai, aga see ei ole päris nii. Oll teeb ikka paremini.

Aitäh heade sõnade eest!