Õigupoolest on kummaline olla lapsevanem

Kirjutasin ühe allkirja lahtrisse "Lapsevanema nõusolek". Seejärel jäin mõttesse: ilmselt mina olengi siis lapsevanem. Näiteks selle 18-aastase ja minust pikema poja vanem. Beritist ma siinkohal ei räägigi.
Mis lapsevanem ma ka olen? Minus pole vajalikku väärikust, rangust, kindlameelsust. Mulle endale oleks hooldajat vaja, kes vaatab, kas ikka pluus laitmatult puhas ning kingad viksitud. Mina ise pigem tormaksin kohe teele.
Miks ma teele tormaksin? Sest miskisugune rahutus pesitseb minus. Teha tahtmine (kuigi samas olen loomult pigem mugav), tunnustuse võitmise soov.
Kuigi ma saan aru, et ilmselt jään selleks, kes olen (olen seda olnud ju liiga pikki aastaid), askeldan ikka edasi ning tunnen igast väiksemastki edusammust rõõmu.
Aga et millisele dokumendile ma siis alla kirjutasin? See oli töövarju päeva tõend. Poeg, kes jäi üldisest töövarjurongist maha, tuli minuga kaasa "Terevisiooni" saatesse ja nägi, kuidas askeldab manager, kuidas tegutseb jumestaja, veab pluusi alla mikrofonijuhtme helimees, filmib kindla käega kaameramees, säravad sõbralikud saatejuhid, higistavad külalised, kelle jaoks on telesse tulek harjumatu. Aga mis seal ikka harjumatut on, trambi telemajani, astu uksest sisse ja juba oledki eetris!

Kui ma olin superstaar

Ajatelg kaldub tuntavalt aasta lõpu suunas. Juba tõmbub taevaserv ka päeval tumedaks, täites südame magusa valuga. Juba sooviks küünla põlema panna ja niisama istuda, kuulata, kuidas kell kõrinal sekundeid loeb. See on nii tavaline, et nii mõtlejat ja ütlejat võiks suisa solvama tulla.
Küll annavad niisugused hetked võimaluse vaadata üle aasta jooksul tehtud teod. Üks niisugune aastal 2015 oli mul isikliku rekordi püstitamine aktuste juhtumises. Kuus aktust ja üks avasündmus ühe päevaga! Ning puhtalt palga eest! Iga tund pluusi vahetades, sest eks vaimne pinge ja rõhuv ülekaal tekita oma väljundi.
Juhtisin mu uue töökoha (10 kuud) ehk Tallinna Ülikooli instituutide avaaktuseid ning kooli enda avasündmusi. Paar korda panin jala pange äärele ka, aga siis tuli meelde ja sisse ei astunud. Vähemalt tegin kõik, et saada paremini pildile, et edaspidi oleks lihtsam oma tööd teha. Kas nii on, ehk selgub kunagi tulevikus.
PIRET RÄNI tehtud pildil oleme me pärast seitsmendat etteastet perega. Kuulda etteheiteid, et olen pildil liiga tõsine, ma kuulda ei soovi. Rekordimees peabki väärikaks jääma.

Ei tea, miks me sugulasi juurde soovime

Kui oled olnud üksik laps, harjud teatavate eesõigustega. Näiteks lusikaga purgist moosi sööma. Olen nüüd juba küll pisut ümber kasvanud, aga ikka läheb lusikas lipsti moosi sisse ning kulp supi sisse. Ja siis otse suhu.
Need, kellel pärimise asjad veel ees seisavad, võivad olla üksikutena ka suhteliselt õnnelikud. Mitte et kõik endale saate. Tihti leiate ära viskamise kurbust rohkem kui endale jätmise rõõmu. Küll on tore, et kellegiga ei pea jaotades riidu minema ning seejärel aastaid tummana üksteisest mööda käima.
Vananedes hakkad aga oma juurte juures kobama ja otsima neid, kellega sind seob lausa bioloogiline side. Mina olen leidnud neid küll ja pisut rohkemgi, kui oodata või soovida oskasin.
Riskantne ettevõtmine küll, aga mõnegagi neist olen kokku saanud ja lõbusalt aegagi veetnud. Näiteks kahe Viljandist pärineva õega, kes on minu isa täditütre tütred.
Soovitan, täitsa vahva on. Kohtad 50-aastasena inimest, kes ka 45-50 aastat juba mööda maamuna ringi kõndinud, aga kellega tee pole varem kokku viinud.
Aga et kus ma nad leidsin? Esiteks pingutasin mälu, siis käisin Geni´s ning seejärel Facebook´is.

Imed juhtuvad laupäeva hommikuti peale ühtteist

Novembrihommik, nagu neid ikka leida võib. Sadu on just lakanud, aga vihm lehed ikka parajalt lapikuks tippinud. Otsustame isa onutütrega, et läheme tõmbame surnuaial kalmudele rehatriibud ning paneme küünlad põlema.

Asusimegi usinalt tegutsema: tõime Samma metsast kuuseoksad, poest küünlad ning haarasime rehad. Kuidagi lunastatud tunne tuli.

Eemalt lähenes väike seltskond, aga mitte matuselisi. Tulijate samm oli küll filosoofiline, nukker, aga mitte kurb. Kui nad lähenesid, tundsin ära Eesti Looduskaitse Seltsi Sonda osakonna liikmeid, Sinimäe Sassi teiste seas. Nad olid tulnud oma lahkunud liikmete mälestuseks küünlaid süütama ja tüürisid just minu isa kalmu poole.

Hoidsin nutu järgmiseks korraks, kutsusin rahva lähemale, ütlesin tänusõnad, mis mul ammu meeles mõlkusid ning lugesin ühe luuletuse isa mälestuseks ja iseenda auks. Paari esimest rida tuli siiski uuesti lugeda, hetk oli liiga ülev ning erutus suur.

Aitäh teile, kes te tulite!       

Ootamatu kohtumine Abja-Paluoja raamatupoes

Oleme tavalisega nii harjunud, et kui ebatavaline korraga suskab, siis ikka purskad naerma või nutma. Kirjanike tuuril ei osanud ma ei nutta ega naerda, kui kultuskirjanik Wimbergi juhtimisel Abja-Paluoja raamatupoodi marssisime. "Sulev," ütlesin ma end tutvustades vaikselt. "Autojuht".
Wimberg nimetas siiski mu täisnime, poeproua kuulis seda, võttis ette mu hingedepäeva luuletuse kogust "Päevad käivad päripäeva" ning luges selle peast ette. Kui luuletus läbi, vahetasime kallistuse. Sellised hetked ei unune.

Hiljem kogunesime poe ette, kus Wimberg meid üles võttis. Luulemäluga proua on vasakult teine.

Helerohelisega joonistan ma brokkolit

Ühel ilusal, aga väga töisel päeval lugesin ma Tartus luuletusi. Aga kogemata kombel ning asjaolude kokkusattumisel oli juhtunud nii, et minu soovitud 10-12-aastaste asemel tulid kohale viieaastased. Küsisingi, et kas olete viiesed. Mõni tõesti oli. Ülejäänud olid pigem neljased. Ja ka ütlesid seda.Nii ei jäänud mul suurt muud üle, kui et anda sõna oma abikaasale. Tema on lastega tegelemise suurmeister. Võttis põnnid niiviisi pihku, et kolmveerand tundi kadus nagu hundi unenägu.Näiteks jaotas ta lastele kätte õhulised rätikud ja palus neil öelda, mis värvi on rätik ning mida nad selle värviga joonistada saaksid. No öeldi, et sinine ja taevas, sinine ja meri, roheline ja rohi, aga siis põrutas üks poiss, et heleroheline ja brokkoli. Sellest päevast peale pean ma nelja-aastasi suurteks inimesteks.

Jürgeni sünnipäev väikese vimkaga

Kirjanik Roostel oli sünnipäev. Mitte väga ümmargune, parajalt ovaalne, aga rahvas tuli kokku ja luges luuletusi. Mõtlesin, et lähen oma riimist ja rütmist sel puhul välja. Läksingi. 

Kuidas kirjanik Rooste õhupalliga lendab    Kuidas Jürgen Rooste mullivannis kümbleb

Muidugi ta lendab,                                                            Muidugi pole Roostel mingit mullivanni,

ostab pihutäie õhupalle,                                                  kirjanikud ei elagi nii rikkaks.

ei aimagi,                                                                             Kardavad enamasti ka vett,

palju on pallides õhku,                                                     ei kasta külmas meres varvastki märjaks.

palju palle ennast,                                                             Ükskord jõudis Jürgen siiski

ta ei hakka arvutama,                                                      mullivannile päris lähedale:
loob lihtsalt oma arutul moel värsse,                           ostis pudelitäie kihisevat vett.
kui pilve piirile jõuab,
on juba hilja lahti lasta.