Tule jooksma, sõber!

Kevad on käes. No see pole küll mingi üllatus, aga üllatav ikkagi. Ka siis, kui talve pole õieti olnudki.

Mida kevadega peale hakata? Selle rõõmsa minekuvõimalusega, kus kõik tundub võimalik, kättesaadav? Läheks õige metsa alla! Jooksuga! No sellise jooksuga, et rõõmu jõuad tunda, aga hingeldama veel ei hakka.

Järgmine kord jõuad rohkem, ülejärgmine veel rohkem. Siis märkad, et oled saledam. No ja heatujulisem. Mis ei tähenda, et kõikidel saledatel oleks hea tuju ja mittesaledatel mitte. Lihtsalt neil, kes tunnevad ennast liiga tüsedana, on ka 100 grammi üle hea meel. Ei, mitte selle 100 grammi! See tekitab hoopis liigset söögiisu. Kaalu langetamist mõtlen ikka.

Muidugi on meiesuguste ähkat-puhkat sörkijate kõrval ka päris jooksjaid. Tõelisi talente, kes võivad 100 km ette võtta või terve ööpäeva jooksujalul püsida. Järele teha ei soovita, aga teadmiseks võite võtta küll.

 Eestiski on olnud jooksumehi, kelle viimaseid meetreid rajal on vaadatud hinge kinni hoides. Ma ise olen ka näinud ja hinge kinni hoidnud.

Mõnes mõttes on eestlased teinud jooksmisest endale lausa kultuse. Saavutuste mõttes on seda kujundatud muidugi asjatult. Kettamees Kanter võiks meie parimad jooksusaavutused kolinal nurka loopida ning Erki Nool kümnel viisil selgeks teha, et just tema, mitte teised….

Aga jooksjad punnivad visalt vastu. Et omal ajal, no selle N Liidu ajal, hoidsid just võhmamehed ülal eestlaste vägevat spordivaimu, näitasid venkudele kandu nagu oleks kandade näitamine üks vabadusvõitluse liike.

Andrus Nilk ja Kristo Reinsalu panid nende emotsioonide lainel kokku Eesti jooksjate lood, sellesama pealkirja all raamat ilmuski. Soovitan kogumikku soojalt: esiteks on raamat kaalult piisavalt raske, juba seda kätte võttes ning riiulisse tagasi pannes teete kenakese trenni. Teiseks innustavad need lood teid endidki liikuma. Kui mitte jooksma, siis vähemalt kõndima. Kasvõi keppidega. Või kepiga, kui tervis tõesti teisiti enam ei luba.

Muidugi on spordis ka valu, pettumust, pisaraid. Enda ego teiste sekka toppimist ja dopingut veel pealekauba. Nii teadlikku kui teadmatut.

Aga kui lihtsalt metsajooksule lähete, pole vaja muud, kui end vastavalt ilmale riidesse toppida. Tunne, mis hiljem tekib (näiteks voodis pikutades ja jooksjate lugusid lugedes) on aga puhas õnn. 

Mulle ja arvan, et ka paljudele teie seast meeldib nii ise liikuda kui ka teiste vaprusest ja visadusest lugeda. Lugeda juhtumistest, kus suudeti seda, mida tavaliselt ei suudeta. Imedest, ühesõnaga.

Olen mõnda imet oma silmaga näinud. Jah, hiljem räägiti küll dopingu mõjust, aga neil ülevatel hetkedel kargasin siiski püsti, raputasin rusikaid – ka mina olin ju spordiväljal, kui nii kaugele hüpati ja tõugati.

Üha kiiremini kulgev aeg jagab meid imedesse suhtumisel kahte leeri. Ühe jaoks peab ime, selleks et tõesti imena mõjuda, olema väga suur. Teistele jätkub imeks kõige tavalisemast. Sellest, et aastaajad vahelduvad, et läheb soojemaks, et puud lähevad taas lehte.

Ime on ka see, et üha enam tuleb meie rahvast rahvajooksudele ning lausa maratonidele. Olen mitu aastat seisnud Maijooksu finišipaigas ning lihtsalt nautinud. Jah, muidugi ka jooksusammul liikujate ilu. Aga veelgi enam nende reipust, soovi olla teistega koos, lehvitada rajalt oma abikaasale, lastele.

Samas ei ole kõik see ilu ja rõõm toonud kaasa läbimurret saavutusspordis. Rasmus Mägi on selgelt erand, mitte reegel. Võib-olla aga ei peagi inimene kogu hingest pingutama, end võidu nimel tükkideks rebima? Neid mehi ja ka naisi, kes seda teinud või vähemalt üritanud, on ju meil piisavalt. Võtke „Eesti jooksjate lood“ kätte ja nautige!

Enne, aga teadagi, minge rajale ja vaadake, mis talv teiega teinud on. Sörgi vahele käige pisut, tõmmake hinge, katsuge pulssi. Teil pole paremat sõpra kui teie ise. Hoidke siis ennast. Ning võimalusel hoidke ka vormis. Teie lugu on ju üks Eesti jooksjate lugudest.

Kas jätta pooleli või mitte?

 Mõned head aastad tagasi asusin hoolega blogi pidama. Või mitte just pidama, Lihtsalt kirjutasin sinna midagi endast. Nüüdseks on seda "ennast" võimalik ka igal pool mujal jagada. Facebookis. Ja lihtviisiliselt inimestega suheldes. Näiteks neile luuletusi lugedes.

Nüüd mõtlesin tõsiselt blogi maha jätmisele. Aga siis lõin kõmmeldama. Ikkagi mitu aastat hoolt ja mõtteid. Sooviksin selle lastele pärandada. Et noh, vaadake, teie isa mõtles ja tundis nii ning suutis selle ka emotsionaalselt arusaadavasse keelde panna.

Just emotsionaalselt arusaadav keel on olnud mu leivanumber. Sellega olen ma leiba teeninud ning aidanud perel elada enam vähem nii, nagu oleme soovinud. Mitte üle jõu ja mõistuse, aga siiski inimese väärselt.

Muidugi võiks ma nüüd teha nn lugejaküsitluse, paluda teil otsustada. Aga kes te olete? Kas te tulete ikka veel leheküljele, kus mina kuude viisi käinud pole? Seega on mu otsus: jätkan. Terahaaval, aeglaselt. Aga ka aeglane liikumine on liikumine. Eriti veel, kui liigutakse kindlas suunas.

Liikuge ka. Näiteks on juba väikest viisi kevad. Metsaalune lausa kutsub liikuma.  

Püstol paukus ja ohver langes

Lootus pole enam endine. Suuresti on meie usk paremasse tulevikku laiali pudenemas. Me ei saa siin Eestis nii jõukaks, et hästi elada. Me kas põgeneme või kibestume.

Kibestunud inimene sünnitab kiusu ja kurjust. Mõlemad on kiired ja visad levima.

Kui hästi tahta, hakkab lootusetus ka noortele külge. Aga kui juba noorena ei taha tulevikku minna, pole muud kui paigale jääda ja selle vastiku oleviku vastu võidelda. Midagi katki teha, kellelegi haiget teha. Süüdlasi leida, neile kätte maksta.

Aukartus inimelu ees pole endine. Teed teleka lahti, iga päev tapetakse keegi. Isegi vahel ei märka, oli see uudistes või filmis. Ainult kui on multifilm, siis saad aru, et see pole päris. Et kui seal keegi surma või haiget saab, on see info mõeldud lastele.

Paljudes filmides, mida ka lapsed vaatavad, saab kangelane küll raskelt haavata, aga lonkab siiski õnnelikult tulevikule vastu. Pahad on surnud.

Tasapisi filmi ja elu vahe hägustub. Kukkugu filmis see paha orgi otsa, kas või magu kerest välja, ajud asfaldile − meie kargame tugitoolist püsti alles siis, kui jahimees metsas põdra laseb. Tema ei saa ju ennast kaitsta. Nagu arst või õpetaja saaks.

Sõna mõju pole enam endine. Väljendil „ma räägin ainult sulle“ pole enam sisukat sisu. Kõikjal oodatakse ahnelt infot, selle jagamise võimalust. Info pole enam kosutav jõgi, ta on tohutu merelaine, mis hetketi meid kõiki enda alla heidab.

Selles möllus jääb oluline märkamata. Ütlen küll avalikult välja, et ma tahan õige varsti kellelegi paha teha, aga mind ei märgata. Kõik räägivad ju nagunii kõike, vale ja tõde on üha enam äravahetamiseni sarnased.

Kool pole enam endine. Õpetaja pole pooljumal. Kunagi jah tundus, et ta on koolmeister, üle küla tähtis mees. Nüüd on ta tavaline, võib-olla keskmisest isegi õnnetum ja kahvatum naine, kelle roll ühiskonnas on näidata, et ühiskond ei hooli.

Pealekauba on tal väga raske olla tema ise. Tal on vaja õpetada ainet. See aine on hullumeelsel kombel materjali täis.

Poolt või isegi kolmveerandit sellest pole enamikul meist kunagi vaja, teise poole (või siis vaid veerandi) võiks aga lihtsalt ja viimse pulgani selgeks teha. Et õpilane naudiks ja õpetaja naudiks. Et koolis jääks ruumi ka lihtsalt inimene olla. Laps olla.

Aga me ei usalda õpetajat. Me õpetame teda kõrgetes koolides aastaid, aga siis seame talle punkt-punktilt ja täht-tähelt ette, mida ta tegema peab. Teeme ta robotiks, võtame võimaluse, et tema ametinime võiks kirjutada suure Õ-tähega.
Ainult surm on endine. Võib-olla tuleks meil kõigil seetõttu elu rohkem hinnata. Ka teise inimese elu.

Pool tõde Bulgaariast

Käisin reisil, seda koos Maalehe reisisellidega. Kõvad reisumehed olete, kummardun teie ees. Muljed on umbes niisugused:

Kas sõita Bulgaariasse või mitte? Jah, sõita.

Kui kauaks? Nädalaks ikka, kui juba.

Kas mere ääres lebada või ringi sõita? Vat ei tea. Meri, see Must muidugi, tundub ka augusti lõpus väga ahvatlev. Näitab oma sinist poolt, kutsub liivarannale ja lainetesse ka.

Eestlase jaoks on vee soojuse mõõt muidugi teine. 18, ja ta kargab juba vette, hüüdes kaldale jäänutele, et jube soe on.

Musta merre pole vaja tahtejõuga minna. Seda tõestavad mitmest kandist siia puhkama sõitnud inimesed, kes üksmeelselt põlvini vette seisma lähevad ja niiviisi kümnete minutite kaupa end meeldival, aga tugeval lainel loksutada lasevad.

24, öeldakse vee soojuse kohta ühel augustilõpu hommikul. Nii pole ime, et kell kümme on rannariba juba puhkajaid täis.

Tahad rahu, mine mägedesse

Siit leiab teise osa vastusest küsimusele. Kui minna Bulgaariasse ja randa, kas siis Kuldsetele Liivadele või Päikeserannikule.

Kui te tahate vaikust ja rahu, siis need on teie jaoks täiesti valed kohad. Seal käib elu, seal põletatakse noorust heleda leegiga, napsitatakse, tantsitakse ning ollakse vabad.

Hoopis teistlaadne vabadus ootab Bulgaariasse sõitjat siis, kui ta autonina mägede poole keerab, sõidab näiteks pealinnast Sofiast 120 km kaugusel asuvasse Rila kloostrisse.

Muidugi sõelub ka selles paigas palju rahvast, aga meeleolu on hoopis teine. Mäed tõmbavad mustvalges toonis kujundatud kloostri ümber metsarohelise raami, taevas pakib selle kõik sinisesse pakendisse.

Väikesel inimesel jääb lihtsalt seista ja imetleda, kuulata iseenda mõtteid, mis muus mürinas justkui märkamata jäävad.

Usku ei suruta siin peale. Tahad, vaata arhitektuuri või pühapilte. Ei taha, saad seda kõike võtta ilmaliku iluna.

Kaasa võid osta pudeli pühitsetud vett, hind üks leev (50 eurosenti) pool liitrit. Seda janu pärast kulistada aga ei soovitata. Lonksuke-paar hommikuti, on bulgaarlannast giidi ettekirjutus.

Noppimise asemel kaubandus

Maalehe reisiseltskond, kes juba aastaid koos Germaloga reisib, soovis aga veel kolmandatki: tegelikku inimest. Töötavat, soovitavalt ise majandavat kohalikku.

Sellega, peab ütlema, on tõeliselt raske. Võtame või roosiõliga tegelemise, mille poolest Bulgaaria on üle maailma kuulus.

Jah, seepe ja kreeme pakutakse nõnda ohtralt, et möödakäijalegi jääb pisut imal lõhn külge, aga kustkohast leida augustikuus roosilehtede korjaja?

Roosilehed nopitakse juba mai lõpus ja juuni alguses. Hommikupoolikuti, kui kaste veel õielehti niisutab.

Seega jääb üle leppida sellega, et näete muuseumi-poe nurgas lihtsat aparatuuri, kuulete mõne minuti jooksul venekeelseid selgitusi (jäi mulje, et suur osa bulgaarlastest kõneleb vene keelt ludinal), siis aga, palun, astu müügileti ette, turist.

Aga eks ole kohaliku kauba valimatu ostminegi turismi vältimatu osa!

Tegelik inimene aias

Kas siis Maalehe reisiseltskond isemajandavat bulgaarlast, seda riigi alustuge, ei näinudki? Nägi ikka. Selleks osutus Pentcho Petkov farmist Eco-Telus, mille tegevusalaks tigude kasvatamine.

Jah, Bulgaariale pisut ootamatu tegevusala, aga tingimused on ju olemas: piisavalt pikalt vältav soe aeg, hea rohukasv, niisutamise võimalus. Ning elektritara, et teod enne õiget aega minema ei roniks.

Petkov, muide, mitte ainult ei näita oma farmi, vaid pakub ka toodangut proovida.

Algul läheb muidugi pisut ettevaatlikult, ega eestlane pole mingi konnasööja ega teokrõmpsutaja. Väikese veini abil aga muutub ka tigu täitsa heaks maiustuseks.

Kes aga teost lugu ei pea, see võib mõnes söögikohas sisse uhada Shopska salatit. Tomat, kurk, kohalik valge juust, aga maitseb nii, et teinekord tellid veel. 
Foto: HELJU ja VALDEKO
Minust vasakul klassivenna naine Külli Tapner, paremal töösõber Marju Vitkar

Üksmeeles ühisele teele

Tänavune suvi oli erakordne selle poolest, et tõi kaks pulmapidu. Lõin vapralt kaasa, korraldades ka nn üksmeelemängu.

Suvised küsimused noorpaaridele kõlasid nii:

-Sulle tundub, et maailma parim jalgpallimeeskond on Holland

-Hambaid pestes tuleb harja liigutada ülalt alla, mitte vasakult paremale

-Jalgrattaga poiss Rakvere turuplatsil on Arvo Pärt

-Päike tõuseb idast ja loojub Läände

-Tahaksin ka edaspidi Soome tööle minna

-Isegi sulgpall on parem kui seks

-Väga heal kitarril on kaheksa keelt

-Häid uudiseid loen alati Delfist

-Armastus on sügav psühholoogiline vapustus

-Kui võimalik, lendan kindlasti kosmosesse.

Paarid, keda küsitlesin, olid vägagi üksmeelsed. Seda enam, et kumbki teineteise vastuseid ei näinud.

Edu teile, kallid sõbrad!

Ilus kõne ilusas paigas ilusal päeval

Juhtus see ime, et mind paluti pulma, kõige tipuks veel kõnelema, noorpaari ühise elutee esimesi samme sooja sõnaga sätitama. Kõnelesin siis nii:

Igal hommikul läheb valgeks, see valgus ujub üle maa, jaotub lõputult, jõuab igaühe silmadesse, ometi ei lõpe ta ealeski otsa. Mis muu võiks see olla kui armastus!

Jõed voolavad, ometi leidub ikka veel vett, ometi on see vesi värske ja sillerdav. Hirv kummardub oja kohale ja joob, nähes vees oma virvendavat peegeldust. Eks see olegi armastus!

Kivid seisavad paigal, kasvavad samblasse, kinnitavad, et ei lahku siit kunagi, ei veere teisale, vaid tunnistavad vaikides mööduvaid päevi, kuid, aastasadu. On seegi armastus.

Inimesed sünnivad, kõnnivad, jõuavad pärale, ometi tõusevad uuesti, lähevad uuesti, tahavad veel midagi, kohtuvad, leiavad, et eks ju tema olegi see, keda ma otsisin, kelle pärast õnn maailma loodi, kasvõi kastepiisa kujul. Eks anna see tunnistust tõsiasjast, et maailma valitseb armastus!

Teed on meid siia kokku toonud, aeg liitnud, tunne tunnistanud.

Me tahame tänada sind maa, tänada sind, taevas, et sa lubad meil täna siin olla, sellest osa saada. Rõõmustada, et kõik on veel ees, kõik alles algab.

Aiad puhkevad õige, linnud ei saa öösiti vakka olla, hein kasvab vöökohani, kartul õitseb ja saab valmis, et me kõik tunnistaksime: miski on suurem kui meie, miski on imeline.

Teie olete imelised, et olete otsustanud teineteise õnnelikuks teha, tõmmata enda kohale suure sinise kanga, mida me mõnikord nimetame taevaks.

Ma tean, mida te tahate teineteisele öelda, mida tahate öelda meile kõigile, koguma maailmale veel lisaks: vaadake, need oleme meie. Me oleme teinud otsuse, oleme mõtteis lubanud, et nii see jääbki, see ei tohi olla kuidagi teisiti, kui ei minu süda on sinu süda, minu mõte on sinu mõte.

Jürgen Rooste patukustutuskiri

Jürgen Rooste tõi avalikkuse ette oma värske luulekogu „Suur sume/suur tume“.

Ega enam palju avameelsemaks minna ei saa, võin kinnitada. Istusin mõni aeg Jürgeni kõrvallauas ning võin tõdeda, et mis meelel, see keelel, mis keelel, see paberil, mis paberil, see trükis, mis trükis, see kaupluses, mis kaupluses, see lugejate laual.

Edasi läheb muidugi keerulisemaks, sest teekond lugeja südamesse on sutsu keerulisem kui kõik eelloetletu.

Minu südamesse need luuletused läksid. Võib-olla seetõttu, et mees otsekui vaevleb iseenda käes (eks luuletaja olegi ju lõke, milles ta ise põleb), otsib põhjendusi, selgitusi, isegi vabandusi, miks ta selline on, miks ta just nii käitub ning miks teda maailmale üldse vaja võiks olla.

Rooste seob end selles kogus tihedalt ning lõplikult lastega. Käib nendega matkal, pakub võileiba. Mõtleb neile, kui nad juba magavad. Ühesõnaga: on isa. Selline isa, nagu ta tahab olla, võib-olla salamisi ka selline, nagu ta saab olla. Sest elu pole midagi sellist, mis on luuletaja kätes. Pigem on luuletaja ise elu kätes.

Tõelise luuletaja olemus on ju olla ebapüsiv, voolav, teiseks muutuv. Aga teiseks muutuvana ei saa olla see mees, kes igal hommikul sama värskelt ning kainelt lipsu ette seab, auto süütevõtit keerab ning tööle sõidab.

Jürgenil polegi autot, lipsu kannab ta ka harva. Aga lapsed tal on. Nii maailmas kui ka südames. Hea, et nüüd ka luuletustes. Lapsed kasvavad suureks, loevad, mõtlevad – meil on/oli siis selline isa. Vaevles ise, vaevas teisi, armastas ise, armastas teisi.

Luulekogu teise poole patukustutusteema ongi armastus. No ühe teise naise vastu. Selle, kes pole tema lastega üldse seotud. Või kui, siis nii palju, et teinekord juhtus isegi nii, et kui poeet lastega jalutas, mõtles ta selle teise peale.

Luuletaja võib mõelda, sest nagu öeldud, on ta iseenese lõke. See ei põle, kui halge juurde ei viska. Aga mida võimsam tuli, seda kiiremini tühjeneb halukorv. Ning tulebki minna uue riida juurde. Kasvõi vargile, valutava südamega.

„Suur sume/suur tume“ ütleb autori kohta paljugi. Võib-olla kõik. Kui, siis jääb häirima mõni liiga lihtne riimirida. Aga Rooste ongi tahtnud minna lihtsat teed, sammuda läbi suure sumeda selle suure tumeda suunas, mis tuleb nagunii ning millest võitu saamiseks on ainus viis temast kirjutada.