Juhtus see ime, et mind paluti
pulma, kõige tipuks veel kõnelema, noorpaari ühise elutee esimesi samme sooja
sõnaga sätitama. Kõnelesin siis nii:
Igal hommikul läheb valgeks, see valgus
ujub üle maa, jaotub lõputult, jõuab igaühe silmadesse, ometi ei lõpe ta
ealeski otsa. Mis muu võiks see olla kui armastus!
Jõed voolavad, ometi leidub ikka veel
vett, ometi on see vesi värske ja sillerdav. Hirv kummardub oja kohale ja
joob, nähes vees oma virvendavat peegeldust. Eks see olegi armastus!
Kivid seisavad paigal, kasvavad
samblasse, kinnitavad, et ei lahku siit kunagi, ei veere teisale, vaid
tunnistavad vaikides mööduvaid päevi, kuid, aastasadu. On seegi armastus.
Inimesed sünnivad, kõnnivad, jõuavad
pärale, ometi tõusevad uuesti, lähevad uuesti, tahavad veel midagi, kohtuvad,
leiavad, et eks ju tema olegi see, keda ma otsisin, kelle pärast õnn maailma
loodi, kasvõi kastepiisa kujul. Eks anna see tunnistust tõsiasjast, et
maailma valitseb armastus!
Teed on meid siia kokku toonud, aeg
liitnud, tunne tunnistanud.
Me tahame tänada sind maa, tänada sind, taevas, et sa lubad meil täna siin olla, sellest osa saada. Rõõmustada, et
kõik on veel ees, kõik alles algab.
Aiad puhkevad õige, linnud ei saa öösiti
vakka olla, hein kasvab vöökohani, kartul õitseb ja saab valmis, et me kõik tunnistaksime: miski on suurem kui meie, miski on
imeline.
Teie olete imelised, et olete otsustanud
teineteise õnnelikuks teha, tõmmata enda kohale suure sinise kanga, mida me
mõnikord nimetame taevaks.
Ma tean, mida te tahate teineteisele
öelda, mida tahate öelda meile kõigile, koguma maailmale veel lisaks: vaadake,
need oleme meie. Me oleme teinud otsuse, oleme mõtteis lubanud, et nii see
jääbki, see ei tohi olla kuidagi teisiti, kui ei minu süda on sinu süda, minu
mõte on sinu mõte.
No comments:
Post a Comment