Tule jooksma, sõber!

Kevad on käes. No see pole küll mingi üllatus, aga üllatav ikkagi. Ka siis, kui talve pole õieti olnudki.

Mida kevadega peale hakata? Selle rõõmsa minekuvõimalusega, kus kõik tundub võimalik, kättesaadav? Läheks õige metsa alla! Jooksuga! No sellise jooksuga, et rõõmu jõuad tunda, aga hingeldama veel ei hakka.

Järgmine kord jõuad rohkem, ülejärgmine veel rohkem. Siis märkad, et oled saledam. No ja heatujulisem. Mis ei tähenda, et kõikidel saledatel oleks hea tuju ja mittesaledatel mitte. Lihtsalt neil, kes tunnevad ennast liiga tüsedana, on ka 100 grammi üle hea meel. Ei, mitte selle 100 grammi! See tekitab hoopis liigset söögiisu. Kaalu langetamist mõtlen ikka.

Muidugi on meiesuguste ähkat-puhkat sörkijate kõrval ka päris jooksjaid. Tõelisi talente, kes võivad 100 km ette võtta või terve ööpäeva jooksujalul püsida. Järele teha ei soovita, aga teadmiseks võite võtta küll.

 Eestiski on olnud jooksumehi, kelle viimaseid meetreid rajal on vaadatud hinge kinni hoides. Ma ise olen ka näinud ja hinge kinni hoidnud.

Mõnes mõttes on eestlased teinud jooksmisest endale lausa kultuse. Saavutuste mõttes on seda kujundatud muidugi asjatult. Kettamees Kanter võiks meie parimad jooksusaavutused kolinal nurka loopida ning Erki Nool kümnel viisil selgeks teha, et just tema, mitte teised….

Aga jooksjad punnivad visalt vastu. Et omal ajal, no selle N Liidu ajal, hoidsid just võhmamehed ülal eestlaste vägevat spordivaimu, näitasid venkudele kandu nagu oleks kandade näitamine üks vabadusvõitluse liike.

Andrus Nilk ja Kristo Reinsalu panid nende emotsioonide lainel kokku Eesti jooksjate lood, sellesama pealkirja all raamat ilmuski. Soovitan kogumikku soojalt: esiteks on raamat kaalult piisavalt raske, juba seda kätte võttes ning riiulisse tagasi pannes teete kenakese trenni. Teiseks innustavad need lood teid endidki liikuma. Kui mitte jooksma, siis vähemalt kõndima. Kasvõi keppidega. Või kepiga, kui tervis tõesti teisiti enam ei luba.

Muidugi on spordis ka valu, pettumust, pisaraid. Enda ego teiste sekka toppimist ja dopingut veel pealekauba. Nii teadlikku kui teadmatut.

Aga kui lihtsalt metsajooksule lähete, pole vaja muud, kui end vastavalt ilmale riidesse toppida. Tunne, mis hiljem tekib (näiteks voodis pikutades ja jooksjate lugusid lugedes) on aga puhas õnn. 

Mulle ja arvan, et ka paljudele teie seast meeldib nii ise liikuda kui ka teiste vaprusest ja visadusest lugeda. Lugeda juhtumistest, kus suudeti seda, mida tavaliselt ei suudeta. Imedest, ühesõnaga.

Olen mõnda imet oma silmaga näinud. Jah, hiljem räägiti küll dopingu mõjust, aga neil ülevatel hetkedel kargasin siiski püsti, raputasin rusikaid – ka mina olin ju spordiväljal, kui nii kaugele hüpati ja tõugati.

Üha kiiremini kulgev aeg jagab meid imedesse suhtumisel kahte leeri. Ühe jaoks peab ime, selleks et tõesti imena mõjuda, olema väga suur. Teistele jätkub imeks kõige tavalisemast. Sellest, et aastaajad vahelduvad, et läheb soojemaks, et puud lähevad taas lehte.

Ime on ka see, et üha enam tuleb meie rahvast rahvajooksudele ning lausa maratonidele. Olen mitu aastat seisnud Maijooksu finišipaigas ning lihtsalt nautinud. Jah, muidugi ka jooksusammul liikujate ilu. Aga veelgi enam nende reipust, soovi olla teistega koos, lehvitada rajalt oma abikaasale, lastele.

Samas ei ole kõik see ilu ja rõõm toonud kaasa läbimurret saavutusspordis. Rasmus Mägi on selgelt erand, mitte reegel. Võib-olla aga ei peagi inimene kogu hingest pingutama, end võidu nimel tükkideks rebima? Neid mehi ja ka naisi, kes seda teinud või vähemalt üritanud, on ju meil piisavalt. Võtke „Eesti jooksjate lood“ kätte ja nautige!

Enne, aga teadagi, minge rajale ja vaadake, mis talv teiega teinud on. Sörgi vahele käige pisut, tõmmake hinge, katsuge pulssi. Teil pole paremat sõpra kui teie ise. Hoidke siis ennast. Ning võimalusel hoidke ka vormis. Teie lugu on ju üks Eesti jooksjate lugudest.