Mitu tundi enne aastalõppu

Meil abikaasaga on väike komme 31. detsembril pisut koos mõtiskleda. Et kuidas lõppev aasta läks või nii.
Eeldus on muidugi see, et ega sel aastal küll midagi erilist ei juhtunud, ainult et nüüd oleme 365 päeva võrra kulunumad.
Siis hakkame meenutama ja leiame, et polnudki nii hull. Veerand tunni pärast peame tunnistama, et oli isegi päris vahva aasta. Ning poole tunni pärast võiksime juba viibida eufoorias, kui me loomult nii tagasihoidlikud poleks. Eriti muidugi Tea.
Mis siis aasta 2013 meile tõi?
Berit tuli Eesti meistriks.
Johan Markus tuli Eesti meistriks.
Johan Markus lõpetas põhikooli ning pääses VHK Gümnaasiumi.
Berit lõi läbi Tallinna Ülikooli turundusspetsialistina.
Sulev pälvis H.H Luige Oivalise ajakirjanduse preemia.
Sulev ja Tea said kutse presidendi vastuvõtule Roosiaias.
Sellest jätkub, leidsime. Mis meelde ei tulnud, tuleb edaspidi.

Jah, tõesti elasin selle aastani

Tere. Nüüd on see siis käes. Olen jõudnud aastasse, mille jooksul peaksin saama 50. Tunnen rõõmu ja rahuldust? Jah, kummaline küll, aga nii see on. Mis siin ikka kurta?
Olen millestki ilma jäänud? Ei!
Olen elu jooksul üllatunud? Jah!
Olen saanud midagi sellist, mida ootasin? Jah!
Olen saanud midagi sellist, mida ei oodanudki? Jah!
Olen kohanud armastust? Jah! Olen ise armastanud? Küll!
Olen rõõmustanud? Piisavalt!
Olen kurvastanud? No mitte vähe!
On mul veel soove? Mõni ikka!
On mul veel jaksu? Väiksemateks asjadeks jätkub!
On mind tunnustatud? Tänan, sõbrad!
Tahaksin ma, et miskit mõnusat ootaks veel täna? Ikka tahan!

Ärevalt natukene kummalisel peol

Läksime Teaga Tallinna Ülikoolis korraldatud peole. Tea muidugi õigusega, tema on lõpetanud nii selle Vilde-nimelise kui ka praeguse, ilma Vildeta kooli.
Mina olen muidugi see veendunud Tartu-pooldaja. Selle Tartu, mis kunagi oli. Praeguse Tartu Ülikooli suhtes ei oska ma seisukohta võtta. Kuulujutud räägivad, et pole enam see, mis varem. Aga on siis miski praegu see, mis oli varem? Ühesõnaga, läksime. Ülikonna panin selga, Tea stiilse kleidikese. Peo stiil oli küll 1920. aastad, aga kui sul on kaks ülikonda, pead ühe valima. Tea oli seega TUNDUVALT stiilsem.
Berit oli peo üks korraldajaid, see andis minekule ikka hoopis teise innu.
Ind aga jahtus 10 minutit enne kella seitset ikka täiesti. Kohal polnud kedagi! "Jookseme!" hüüdsin Teale. "Võtame Beriti ka kaasa!"
Ei jooksnud me kuhugi. Rahvas kogunes, pidu sai vahva. Isegi väga vahva. Ning jäime ka pildile. Pilt sai peaaegu sama ilus kui meie ise.

Küsimus maaelu kaugemast tulevikust

Ikka küsivad inimesed üksteiselt igasuguseid asju. Et kuidas läheb, kuidas käsi käib. Viisakusest, suusoojaks. Mõni ka tegelikust huvist.
Hiljuti esinesin maaraamatukogude töötajatele. Tubli sada naist. Sada tublit naist.
 Kuulasid nad mu sisutühja loba iseendast (aga millest sa ikka oskad veel rääkida, kui hakkad juba 50 saama...), noogutasid äratundmise märgiks, turtsatasid korraks nalja peale, aga siis küsisid: "Kas maaelul on veel lootust?"
Esimese hooga lõi hinge kinni. Et kust mina nüüd tean. Maa pole mu elupaik, vaid romantiliste käikude sihtpunkt. See tähendab, meie vaatenurk erineb.
Mina tahan, et maa oleks vaikne ja värske, nemad ilmselt, et maal oleks ikka elu ning sellega kaasnevat mürinat. Mõte töötas neil sekunditel palavikuliselt. Siis tuli lahendus, võibolla isegi, et tõde.
"Maal on tulevikku siis, kui seal elavad vaid need, kes seal tahavad elada, mitte need, kes on sunnitud!"
Usun seda ka Eesti kohta. Kui sa ikka midagi ei taha, ei oska, ei suuda, küll leiad vahendi ja võimaluse ka virisemiseks.

See elu, mis on juba olnud

Olin möödunud nädalavahetusel Kukul külas. Kuku Raadio, seal on selline saade. Ei noh, saade läks kenasti. Jüri Aarma küsis ning mina segasin oma vastustega talle isegi vahele. Lugesime luuletusi ka.
Kaks tundi läks nii kiiresti, nagu Jüri oli lubanud. Liigagi kiiresti. Oleks tahtnud veel rääkida. Oma abikaasast, lastest, sõpradest. Huvialadest, mida mul küll peaaegu pole. Sellest, et armastan silmitseda mööduvat aega. Eriti siis, kui ise pikali olen.
Tallinnast tagasi sõites vajus hinge aga seletamatu kurbus. Kõik on ju hästi? Jah, aga kõik on vist nüüd nagu on. Ma olen selline, nagu ma olen. Ei muutu ka siis, kui tahaks, sest suurem osa mu elust on juba minevik. Ning seda tagantjärele ei muuda.
Teistele ehk annaks veel valetada, et olnud on nii ja nii, aga ise ikkagi ei usu. Kui ei usu ise, ei usu ka teised. Nõnda segunesidki sel õhtul rahulolu, et nii on olnud ning tusk, et see, mis olnud, jääbki mu põhiolemuseks. Ning vist ka mälestuse aluseks, mis minust kord jääb.

Neli korda kümme minutit teatris

Näidend ja kümme minutit? Mida sellega ka öelda jõuab? Näidend on ju midagi sellist, mille vaatamiseks teatris paned puhtama kostüümi ja võtad vabaks mitu-mitu tundi.
Mitu tundi Tallinna Linnateatris läkski. Tõsi, suurem osa ajast voolas mööda koridorides, treppidel, järjekordset kümmet minutit oodates.
Iga kümme oli laval erinevas kohas: Taevalaval, Põrgulaval, väikeses saalis, Hobuveskis. Publik mängis omalaadset reis ümber maailma-mängu. Juhendaja ees, publik kohusetundlikult ning trepitõusudel kohisedes järel.
Aga kümne minutiga jõuab öelda küll. Ega siis teater peagi alati olema kussutav ema, kes võtab lapse sülle ning hoiab teda hellalt une tulekuni. Teater võib olla lihtsalt abimees, ulatuda elamus- või mõttenäljasele õnge, et see ise kala püüdma hakkaks.
Õnge Linnateater vaatajale ulatab. Mõne kala püüab ise ka, nii et päris tühja kõhuga koju tagasi minema ei pea. Elamus ise oleneb aga ilmselt sellest, millisest näidendist (neist neljast loomulikult!) on teater sulle määranud alustada.
Mina alustasin teatri 49. hooaja avapäeval Paavo Piigi tükist "Puhas lähedus".
Kaugeks oleme iseendast jäänud, võib lavastaja Tõnn Lamp sellega öelda. Me isegi räägime keeles, mis on meile olemuslikult võõras.
Meie lõuapärad kisuvad krampi, aga muudkui vatrame.Me isegi pole õigupoolest enam meie ise. Oleme üles keeratud või patareidega. Võime poolelt sõnalt tühjaks saada, vait jääda.
Lõuad aga polegi võibolla krambis, need on uuemate vastu vahetatud, mis nii kergesti veel ei liigu. Jalgu saab ka vahetada. Ning käsi. Ainult ajuga on veel raskusi. Ta peab minevikku meeles. Armastust. Ning vihkamist muidugi ka. Mis on ohtlik, sest inimese hing on kergesti süttivast materjalist.
Teine kümme minutit kuulus Diana Leesalu näidendile "Forever jung", lavastajaks Veiko Tubin.
Hullumaja on see elu. Miski on meie talupojamõistuse tasakaalust välja lükanud. Enam ei oska naerda ega nutta. Kahju ka ei hakka, kaastunne jääb nagunii võltsiks ning ohver võib hoopis ise osutuda mõrtsukaks. Surnukirstust ilmub imekaunis näitlejanna ning ajab kihvad paljaks. Teater, ühesõnaga. Aplaus on selle kümne minuti järel kõige võimsam.
Kolmas kümme, Kristiina Jalasto "Müks", lavastaja Henrik Kalmet.
Sisemine mina, see kindel ning maailma valitsev, saab selles tükis kõvasti kannatada. Me pole oma saatuse peremehed, väidavad näitlejad. Me ei lähe lõpuni, ei jõua pargipingini, kus ootab meid kütkestav naine. Meid tuleb tegutsema müksata, isegi meile jalaga tagumikku anda, vot siis läheme liikuma. Aga see pole enam omatahteline liikumine ning võib seetõttu ootamatult lakata.
Ning siis viimane kümme, see kodutee meeleolu looja. Minu jaoks Triin Sinissaare "Valmisolek on kõik". Andrus Vaarik oli sellest teinud tragöödia. Ei, komöödia.
Jällegi tuleb keelele "hullumaja", mis kehtib kõigi kümne minuti kohta. Pole teada, kumb on hullem, kas maailma hukk või selle ootamine.
Lõpus võime siiski kergendavalt naerda, ha-ha-ha. Paraku: võibolla just need viimased laused püüdsid vaataja jaoks selle liigse kala. Selle, mille asemel oleks võinud koduteel mitu palju maitsvamat püüda.

Kusagil alguse ja lõpu vahel

Muidugi on sügisel keskmisest nukram. Ilu muutub tabamatuks. Libiseb sõrmede vahelt.

Aga näeb selgemini. Iseend ja teisi. Vaikse ilmaga ka merepõhja. Iseenda varbaid mööda põhja edasi liikumas. Siis muidugi ei pea närv enam vastu, tõmbad kamaluga endale vett peale ja sulpsatad.
Kaldal on muidugi seesama sügis. Kanarbiku lõhnal on natuke pohlade ning seente tooni.
Värisema võtab korraks, aga hea on. Veri trügib kusagilt soonte sisemusest naha alla, tekitab petliku tunde, et kõik polegi veel möödas.
Muidugi pole kõik möödas. Võid pohlale minna, lasta peenikest punetust läbi pihkude korvi. Moos maitseb ka endiselt hea. Võibolla paremgi, varem olid lihtsalt rabelevam, kiirustavam.
Muidugi ei maksa liigselt kiirustada. Võid õnnest vilinal mööda sõita. Või kui mitte õnnest, siis kollastest ploomidest, mida üks vene vanamees poe ees auto pakiruumist müüs. Või mis müüs, andis lihtsalt ära. Viie euro eest terve kotitäie.
Selle kotitäiega petab oma meeleolu mitmeks päevaks.

Foto: ARVI KRIIS