Kui kohal on su õpetaja

Minu koolielus on olnud mitmeid õpetajaid, keda jätkus rohkemaks kui nendeks 11 aastaks, mille ma Aseri Keskkoolis veetsin. Üks neist on Valentina Lille, klassijuhataja kahel esimesel kooliaastal. Ta oli ja on kena, naiselik, loomulik. Teda kohates käib ikka jõnks hingest läbi.
Siis Gerda Rausi. Samuti klassijuhataja ja emakeele õpetaja. Mäletan hetke, kui ta palus mul lõigu oma kirjandist klassi ees ette lugeda. Võibolla oli see hetk see, mis kestab siiani. Et olen endale ja oma perele leiva kogu senise elu jooksul sõnade abil lauale saanud tuua. Olgu Lüganuse kalmistu liiv Teile, Gerda, kerge!
Lea Karja, ajalooõpetaja, kes oleks mulle andnud oma õpetajamantli, kui ma vaid oleks tulnud ja selle vastu võtnud. Hirmsasti vaeva pidin ma nägema, et ajaloos nelja asemel viis saada. Ilmselt võisin ma lõpuks kogu klassi ajaloos välja kutsuda ja neid võita. Siis sain viie. Ja sain Tartu Ülikooli sisse. Aitäh, Teile, Lea!
Ning lõpuks Reet Aule. Oma vaiksel moel oskas ta libistada üle õpetaja laua mulle Artur Alliksaare luulekogu "Olematus võiks ju olemata olla".
Nüüd tuli Reet ja palus minult autogrammi. Vist jõudsime korraks ühele pulgale. Õpetaja hoolivus, tema südameheadus, sai korraks õpilase tänutundega tasakaalu. Viibi, palun, hetk!
Hetke viivitas Sven Arbet.

Tuled ja paned krooni pähe

Üks inimene suudab maailmas väga palju ära teha. Aga kui palju suudaks ta siis, kui ta oleks üksi? Võimalusi on kaks: kas väga vähe või mitte midagi. Kusjuures tõenäosem on teine variant.

Aga kui su kõrval on need, kes teevad sedasama mis sina, ainult et teises vormis? Siis saad sa teha seda, mis jätab jälje. Jälje, mis on nagu sabaga täht. Täht ise on juba ammu läinud, aga saba hõljub veel kuldsena. Ning jääbki hõljuma.

Ehk nagu mu isa oma aja matusekõnedes ütles: "Mälestus elab nii kaua, kuni elavad need, kes mäletavad. Ning siis mäletatakse omakorda neid."

Olin hiljuti pooleldi peategelane ühel sündmusel, kuhu ilmus ootamatult printsess, õrn kroon peas. Ma ei teadnud, kes selle krooni tegi. Autor ei tulnud ette ega lausunud: "Mina!". Kui ilus on tunda inimesi, kes ei tungi esiritta, ei sea ennast valguslampide valgusesse.

Aga kroon oli imeline. Leidsin selle ühelt leheküljelt, alla napp allkiri: Siis kui (Atsiga koos) kroonmeistriks hakkasin.

Sina, kroonmeister, panid iseendale krooni pähe. Tänan Sind!

Vt Facebook, Kristi Orav, album SotaPuta.

Kuidas öelda aitäh?

Unistame. Õhtul und oodates, rannas liival lebades, soos jõhvikaid korjates. Unistame sellest, et elus oleks kõik see, mis selles on. Ja natuke rohkem.
See natuke rohkem on see, mille pärast üldse elada. See, mis paneb märkama, et Kuu tähendab midagi rohkemat kui lihtsalt öist valgust.
Et vihm ei kehasta ainult langevat vett. Et sõnad pole ainult rida rühmitatud tähti. Et osa inimesi möödub sinust, osa aga läheb läbi.
Aga kuidas öelda aitäht neile, kes lähevad läbi?
See on võimatu.
Aga sellegipoolest tasub proovida.
Mina proovisin öelda aitäh Mari Kanasaarele, kes illustreeris mu luulekogu "Printsessi voodikohendaja päevaraamat".
Minu aitäh nägi materiaalse maailma silmis välja nii.
Üles võttis selle Sven Arbet.
Teise aitähi, selle sisemise, oleks leidnud vast üles ultraheliuuringuga. Aga mida oleksin mina või veel vähem teie selle pildiga peale hakanud?

Võibolla üks lumelaul?

Eelmisel talvel ütles keegi, et ole hea, Sulev, tee mõned talvelaulusõnad. Tegingi. Võtke siis seda kui laulu. Mina viisi ju ei pea.

Talved loevad lumeluulet
vastu aknaruutu.
Vaikselt luban lumel tulla
helbeid veel ei puutu.

Vahel siiski mõne ehme
võtan sooja pihku.
Kell käib ikka vana aastat
paigastki ei nihku.

Ootus vajub vastu hinge
lund ma veel ei puutu.
Talv loeb vaikselt oma luulet
vastu aknaruutu.

Fotot: Arvi Kriis

Ärge unustage soovida!

Jõuluaeg. Valge aeg. Valguse, küünlatule, hingeleegi aeg.
Harras seisatumine mineviku ja tuleviku vahel.
Videvik. Õhtutunnid iseendaga, ootuse ja juba ammu olnuga.
Minevik tundub tähtsam kui ükskõik millisel muul päeval elus.
Ühtäkki julgeme ta lubada iseenda ja kõigi teiste juurde,
julgeme tuppa tuua kuuse, puutuda tema okkalisust,
hingata puu rohelist värskust, seda sünni ja natuke ka surma lõhna. Hing on habras nagu öösel puudele tekkinud härmatis,
isegi akna taga pekki nokkivast tihasest hakkab hale.
Kõike muud tahaks nüüd küll, aga mitte üksinda olla.
Tule valgus ja üksindus ei sobi omavahel kokku jaanipäevalgi,
ammugi siis veel nüüd, kui hommikud on väga kaugel.
Kodu, see muidu on üsna tavaline paik oma rutu ja riiuga,
saab nüüd, nädal enne aasta lõppu, eriliselt kalliks,
koguni nii pühaks, et kui seda sõna oleks vaja kirjutada,
siis ainult väga valgele paberile ja väga suurte tähtedega.
Meie võtame aga valge paberi ja kirjutame sellele,
et sina, armas lugeja, oled meile ikka ja alati oluline.
Me soovime, et su südames elaksid ühekorraga rõõm ja rahu,
et su ümber oleksid need, kellest kõige rohkem hoolid
et su ahi, kamin, või olgu peale, radiaator, õhkaks mõnusat sooja,
et su kodu juurde tooks (või viiks?) lumest roogitud jalgrada,
et sul seisaksid trepi kõrval luud ja labidas – sajuga hea võtta.
Eelkõige soovime me sulle aga, et kui sa koju tuled,
näeksid sa akendes valgust, seda kutsuvat majakat, lubadust,
lepingut tulija ja ootaja vahel, olemise hella kinnitust.
Armas sõber! Me soovime, et sind oodataks ja sina ootaks,
et sa teeksid oma igapäevaseid toimetusi, neid kõige tavalisemaid,
mitte pelgalt iseendale, elu sunnile, vaid oma lähedastele mõeldes.
Me näeme sind rõõmuga üle õue kõndimas, käevarrel sületäis puid.
Me näeme sind sahvrisse minemas, et vaadata, on sült juba hangunud.
Me näeme sind kapist välja otsimas pühade-laudlina.
Me näeme, et sa naeratad kõike seda tehes. See on sinu enda aeg,
hinges hellade mõtetega mängimise, unistamise,
lapsepõlves kogetud rõõmu omalaadse kordumise aeg.
Hea lugeja, kes sa ikka ja alati meiega ühes mõtled ja tunned!
Unusta palun see, et aeg pole praegu just kõige jõukam,
et kellegi teise jõululaud on palju rohkem lookas kui sinu oma,
et see, mida sa teed ja see, mis sa selle eest saad,
tundub alati tasakaalust väljas – ja seda sinu kahjuks.
Tõsi on see, et me ei saa iialgi rahalt nii jõukaks kui hingelt.
Seepärast ära loe, mitu vorsti sa lauale paned, mitu täidetud muna,
mitu lihapirukat, mitu heeringavaagnat, mitu kannu õlut.
Ära too kuuse alla eurokalkulaatorit, et arvutada,
palju kõik uuest aastast maksma hakkab –
nagunii maksab kõik märgatavalt rohkem kui sa tahaksid.
Lepime parem kokku, et uuel aastal seisame kindlamalt,
sina iseenda ja oma õiguse, meie aga sinu eest.
Sa ütle, palun, mida sa oma elult tegelikult soovid,
kõnele oma lähedastele, ütle kasvõi jõuluvanale paki eest,
sest tõeliselt elavad ikkagi vaid need, kes elavad homsele.
Seda isegi siis, kui nad toovad kuuse tuppa vaid seepärast,
et olla mõtetes korraks kinki ootav laps.

FOTO: Arvi Kriis

Öökapisoovitus Siljalt

Silja Lättemäe, teravapilguline ja tundesüdameline daam, võttis arvustada minu uut luulekogu. Tema sõnad kõlavad nii:
“Kui kaunis!” on esimene emotsioon, kui hoian käes Sulev Olli valgekaanelist luuleraamatut “Printsessi voodikohendaja päevaraamat”. Õhuliste pastelsete visanditena läbivad luulekogu moekunstnik Mari Kanasaare joonistused — sallid, lehvid, kübarad ja looritatud pilgul nende salapärane kandja.
Otsekui hoiaks käes Doris Kareva või Kristiina Ehini järjekordset habrast luulekogu. Aga esimese jaoks oleks lähenemine ehk liiga magus, teise jaoks peenutsev.
Intrigeeriv selle “Printsessi päevaraamatu” juures on aga see, et need luuletused on kirja pannud hoopis meessoo esindaja — Maalehe ajakirjanik Sulev Oll. Oma poeesiat illustreerima on ta palunud ühe tuntuma moekunstniku Mari Kanasaare. Nii et tegu pole mitte poetessi-printsessiga, vaid tema kohendajatega — üks silub hinge, teine välimust.
Üllatav koostöö on andnud suurepärase tulemuse. Päevaraamatust ei leia magusust ega peenutsemist, vaid read, täis märkamist ja tundeid keset tavaelu.
Sulev Ollil on eriline oskus vormida elu põgusad hetked haprasse luulekeelde, anda paari sõna ja vihjega edasi kogu hingepiin ja igatsus. Voodi kohendajal on igas värsis ise amet. Kõik luuletused algavad lausega “Kui me kohtusime…”, ja need on eri ametid, töised tegemised, kus autor visandab vinjetina tundeküllase hetke. Võtame või postiljoni, kelle hinge pigistab kohale viidud kirjade sisutühjus. Või hernehirmutisena mu õhusuudlus luhtus. On ka selline amet nagu jalajälgede asjatundja eradetektiivi juures. Mind palgati, / sest ma tundsin valu, / kui sa möödusid. / Paljajalu.
Ka kõige argipäevasemas tegevuses leiab Sulev Oll üllatuslikku. Lausa mängleva kergusega laotab hingeseisundi paari lausesse: Kevaded olid sinu silmad. / Sel aastal / suve ei tulnudki.
Eri hetked, tüdrukud — pikapatsilised, siresäärsed ja sihvakad. Ehk nagu Oll kogumikus enda kohta ütleb: Kogemustega mees, see ei jää ühegi südamega kimpu. See veidi vimkaline lembeluule sobib küll igas vanuses printsessi öökapile.

Kas seda sügist tunned sa?

Võibolla on aga ka hoopis mingi teine kuu. Igatahes tundub pime. Hommikul, õhtul. Või on õhtud hoopiski hommikutega kohad vahetanud? Kuigi - mis vahet sel vahetamisel oleks?
Päris öö see ikkagi pole, kuigi uni on. Õieti mitte unigi, vaid omalaadne väsimus. Et isegi tead, mida tahta, aga ei jaksa. Ei tahta ega teha.
Võibolla olekski aeg talveunne jääda? Ampsaks veel purgist lusikaga mett ja siis põmaki põõsasse põõnama?
Ei, see pole lahendus. Meie kurss on sätitud teisiti. Suvel puhkame, talvel põrutame tööd teha. Ning kevadeks oleme väikesed ja valged nagu päikesevalguseta rohulibled.
Ei, sõbrad, ma ei tahtnud teid kurvastada. Tahtsin lihtsalt peegeldada enda kaudu teid. Jah, mõned teist on tõesti rõõmsamad ja reipamad, aga küllap teil on lihtsalt reipuse omadus. Minul eriti pole.
Vihm pladiseb vastu tumedat asfalti. Ja mulle tuleb meelde mu vanaema, kes küll hoopis teise asja puhul pidas vajalikuks öelda, et "tume kui tökatipudel oktoobrikuu kartulivagude vahel".
Praegu on kogunisti november. Tänavavalguslambilgi on kõle, mis siis veel meist rääkida. Kapuutsiserva alt ei raatsi me isegi vastutulijale tere öelda. Parem, kui ta ei tulekski vastu - ükskikute uitajatega üksildus on veelgi tapvam.
Õnneks on mul kaasas purk sinist värvi. Õigel kellaajal võtan ma pintsli ja...
Foto: ARVI KRIIS