Kui tõusta hommikul kell pool neli, kas see on vara? Laua taga istumiseks ja kirjutamiseks mõnes mõttes jah, sest korralik kanadalane on oma lae-, põranda- või laualambi ammu kustutanud ning ei näe kurja undki sellest, et Eestis on päike juba kõige kõrgema kaare teinud ja neil, kellel veel raha on lõunat süüa, tegelevad ilmselt sellega.
See keeruline lausekombinatsioon tähendab õigupoolest, et kui sa päikese liikumise suunas lendad, pole ajavahega kohanemine nii hull midagi. Ärkad küll kohaliku kella järel pool neli, aga kodu-Eestis ärkaksid pool seitse. Eriti hea on nii mõelda siis, kui ajad teadlikult segamini ajad.
Ajad lähevad aga niigi segamini, kui hakkad arvutama, et lennuk startis 10. veebruari hommikul kell 7.55, aga sama päeva õhtul kell 17.15 olin juba kohal. Ühesõnaga, normaalne tööpäev. Kui aga liita siia ajavahe, siis sisuliselt peaaegu ööpäev, sest kellajajad erinevad Eestis ja Vancouveris 10 tunni võrra. Et kui Eestis on kell kolm pärastlõunal, siis tuleb siinse aja teadasaamiseks hakata tunde hommiku poole lugema.
Arvutage aga ise, palun. Igatahes võin öelda, et pisut uni on siiski.
Thursday, February 11, 2010
Olümpialinnas sajab vihma
Kuigi nii XXI taliolümpia korraldajad kui ilmaennustajad teadsid ja teavitasid, et Vancouveri talv pole eriti lumerohke, loodad olümpialinna jõudes siiski, et ilm on karge ning vähemalt kerged lumekübemed liuglevad taevast.
Se ettekujutus ostus valeks. Eile õhtul oli taevas tinahall ning lennuväljal läikisid lombid. Autoga sõitmiseks läks vaja aga kojamehi. Tõsi, nad ei vehkinud niisuguses tempos nagu suure saju ajal, aga ikkagi.
"See on tavaline Vancouveri talv," sõnas praeguses olümpialinnas paarikümne aasta jagu elanud Küllike Kõvamees. "Jalgpallihooaegki kestab siin septembrist märtsini ning ära jäävad mängud harva - ainult siis, kui sadanud lumi enam väljaku piirjooni näha ei võimalda."
Seda, et talve siin küll pole, tõestasid nii kunstvalgustusega väljakul maahokit harjutanud noored kui kampsunite väel jalutanud kohalikud.
Küllike Kõvamehe sõnul tähendab tõsisem lumesadu linnale päris korralikku kaost, sest selleks ei olda lihtsalt valmis. "Mullu sadas korralikult ning autod ei pääsenud kõrvalteede kaudu pikka aega liikuma. Pärast seda soetati ka rohkem lume lükkamise tehnikat."
Praegu võib see tehnika igal juhul rahulikult varju all seista. Sest ilm on hilise sügise või varase kevade nägu.
Se ettekujutus ostus valeks. Eile õhtul oli taevas tinahall ning lennuväljal läikisid lombid. Autoga sõitmiseks läks vaja aga kojamehi. Tõsi, nad ei vehkinud niisuguses tempos nagu suure saju ajal, aga ikkagi.
"See on tavaline Vancouveri talv," sõnas praeguses olümpialinnas paarikümne aasta jagu elanud Küllike Kõvamees. "Jalgpallihooaegki kestab siin septembrist märtsini ning ära jäävad mängud harva - ainult siis, kui sadanud lumi enam väljaku piirjooni näha ei võimalda."Seda, et talve siin küll pole, tõestasid nii kunstvalgustusega väljakul maahokit harjutanud noored kui kampsunite väel jalutanud kohalikud.
Küllike Kõvamehe sõnul tähendab tõsisem lumesadu linnale päris korralikku kaost, sest selleks ei olda lihtsalt valmis. "Mullu sadas korralikult ning autod ei pääsenud kõrvalteede kaudu pikka aega liikuma. Pärast seda soetati ka rohkem lume lükkamise tehnikat."
Praegu võib see tehnika igal juhul rahulikult varju all seista. Sest ilm on hilise sügise või varase kevade nägu.
Mitu teed viib Eestist Vancouverisse?
On 10. veebruari hommik. Tegelikult juba olümpiapäev selles mõttes, et Tallinna lennujaamas on spordijopedega mehi ning naisi tavalisest rohkem. Koondislased, treenerid, asjaajajad, emad (no viimaseid küll, tõsi, pole väga palju), ajakirjanikud. 
Kui hea on teistega koos olümpialinna sõita, mõtlen. Aga mu rõõm hakkab kahvatuma ja kahvatuma, seda ajani, kui 10. veebruari õhtul kell 17.15 London-Vancouveri lennukilt maha astun.
Muidugi ei kahvatu mängudele sõitmise rõõm, aga ma jään lendama täiesti üksi. Vancouverisse viib lihtsalt väga palju teid.
Sportlased - täpsemalt need, kes eile lendasid - sõitsid esmalt Helsingisse, siis sealt edasi. Ajakirjanikud Stockholmi ning sealt edasi.
Postimehe ja Õhtulehega koos Stockholmi jõudes haagin end rohkem kiirustamise märke näitavate postimehelaste sappa. Jookseme lennujaama ühte otsa, seal selgitatakse lahkelt, et nemad ei tea küll ümberistumisega lennule registreerimisest midagi, kindlasti on meil terminali teises otsas aga rohkem õnne.
Ongi. Juba saab Londoni lennule pileti Peep Pahv, siis Ann Hiiemaa, siis Raigo Pajula. Ulatan oma passi, kuid muidu nii lahke näoga lennujaamaneiu kulm tõmbub kortsu. "Teil on järgmine lend!" ütleb ta kurvalt. Õigupoolest oli isegi ülejärgmine lend, sest tema mõtles British Airwaysi lendu, vahepeal lehvitas oma tiibu aga ka SAS.
Eemalt lähenes siiski veel üks eesti mees, laskesuusajuht Kristjan Oja, aga temagi mahutas end langeva ajatõkkepuu alt läbi ning jõudis varasemale lennule.
"Tühja kah, lähen siis õhtulehekate juurde!" mõtlesin. Aga needki mehed tõmbasid rahvuslikus sinises toonis joped turjale, viipasid lahkumiseks ning asutasid end Chicago lennukile. Terminal hakkas helisema tühjusest nagu kirikukell.
Londonis polnud üksildusele enam aega mõeldagi. Viiendast terminalist kolmandasse viis buss, teavitaja sõnul kestis sõit 10 minutit. Siis jope seljast, kampsun seljast, rihm vöölt, saapad jalast, arvuti kotist, naer põsest ning juba lubaski mingit lauluviisi ümisev turvatöötaja mu edasi.
Väikeses Tallinna lennujaamas suurena tundunud olümpiaperest olin ma ainus. Küll hakkas väravasse nr 26 kokku tulema venelasi, rootslasi, natuke ka soomlasi, ühesõnaga muid rahvaid, kes kohe-kohe üksteisega rinda pistma hakkavad.
Aga et Vancouverisse toob veelgi rohkem teid, tõestasid Enn Hallik ja Tiit Lääne, saabudes hoopiski New Yorgi kaudu.
Kui hea on teistega koos olümpialinna sõita, mõtlen. Aga mu rõõm hakkab kahvatuma ja kahvatuma, seda ajani, kui 10. veebruari õhtul kell 17.15 London-Vancouveri lennukilt maha astun.
Muidugi ei kahvatu mängudele sõitmise rõõm, aga ma jään lendama täiesti üksi. Vancouverisse viib lihtsalt väga palju teid.
Sportlased - täpsemalt need, kes eile lendasid - sõitsid esmalt Helsingisse, siis sealt edasi. Ajakirjanikud Stockholmi ning sealt edasi.
Postimehe ja Õhtulehega koos Stockholmi jõudes haagin end rohkem kiirustamise märke näitavate postimehelaste sappa. Jookseme lennujaama ühte otsa, seal selgitatakse lahkelt, et nemad ei tea küll ümberistumisega lennule registreerimisest midagi, kindlasti on meil terminali teises otsas aga rohkem õnne.
Ongi. Juba saab Londoni lennule pileti Peep Pahv, siis Ann Hiiemaa, siis Raigo Pajula. Ulatan oma passi, kuid muidu nii lahke näoga lennujaamaneiu kulm tõmbub kortsu. "Teil on järgmine lend!" ütleb ta kurvalt. Õigupoolest oli isegi ülejärgmine lend, sest tema mõtles British Airwaysi lendu, vahepeal lehvitas oma tiibu aga ka SAS.
Eemalt lähenes siiski veel üks eesti mees, laskesuusajuht Kristjan Oja, aga temagi mahutas end langeva ajatõkkepuu alt läbi ning jõudis varasemale lennule.
"Tühja kah, lähen siis õhtulehekate juurde!" mõtlesin. Aga needki mehed tõmbasid rahvuslikus sinises toonis joped turjale, viipasid lahkumiseks ning asutasid end Chicago lennukile. Terminal hakkas helisema tühjusest nagu kirikukell.
Londonis polnud üksildusele enam aega mõeldagi. Viiendast terminalist kolmandasse viis buss, teavitaja sõnul kestis sõit 10 minutit. Siis jope seljast, kampsun seljast, rihm vöölt, saapad jalast, arvuti kotist, naer põsest ning juba lubaski mingit lauluviisi ümisev turvatöötaja mu edasi.
Väikeses Tallinna lennujaamas suurena tundunud olümpiaperest olin ma ainus. Küll hakkas väravasse nr 26 kokku tulema venelasi, rootslasi, natuke ka soomlasi, ühesõnaga muid rahvaid, kes kohe-kohe üksteisega rinda pistma hakkavad.
Aga et Vancouverisse toob veelgi rohkem teid, tõestasid Enn Hallik ja Tiit Lääne, saabudes hoopiski New Yorgi kaudu.
Wednesday, January 13, 2010
Maastikuid avamas
Pildi tegi Johan Markus Oll pühapäeval, 10. jaanuaril 2010. Peatusime tee ääres, sest lihtsalt ei saanud teisiti. Oli päev, millal maastikud avanesid ja kaugused lähenesid. Ning sa olid teisel pool lagedat välja ilma astumatagi.
Kui me oleme lumega
Lumedes sumpan ja sebin kui meredes ujudes,
talv tuleb aknast tuppa lumedest kujudes.
Saapad ahjule viskan, samasse kuivama õunad,
mõtlen, et päike loojub, kuid alles on lõuna.
Sammudes sala tuiske hiilib ja sõprade saapaid,
pihku tunne jääb jahe kui hommikuid kaapad.
Hämaras viirastus venitab ennast akendel ruutu,
härmalõng ripub, vaatan vaid, veel ma ei puutu.
Tundide kuludes tunnen, ka minul on jalad,
kannudes tee tõmbab parajaks, lähen ja valan.
Kardinad koomale tõmban, kuu tundub liig valge,
siiski üks kiir kõnnib kiiresti üle su palge.
Pildil Berit ja Johan Markus 13. jaanuaril 2010
talv tuleb aknast tuppa lumedest kujudes.
Saapad ahjule viskan, samasse kuivama õunad,
mõtlen, et päike loojub, kuid alles on lõuna.
Sammudes sala tuiske hiilib ja sõprade saapaid,
pihku tunne jääb jahe kui hommikuid kaapad.
Hämaras viirastus venitab ennast akendel ruutu,
härmalõng ripub, vaatan vaid, veel ma ei puutu.
Tundide kuludes tunnen, ka minul on jalad,
kannudes tee tõmbab parajaks, lähen ja valan.
Kardinad koomale tõmban, kuu tundub liig valge,
siiski üks kiir kõnnib kiiresti üle su palge.
Pildil Berit ja Johan Markus 13. jaanuaril 2010
Lihtsalt teel
Hea on teel olla, siis kui on hea. Paned soojad riided selga, võtad head kaaslased peale ja lähed. Peatud, kus tahad. Ja kui ei taha, ei peatu. Vaatad, silmad pärani. Ja kuulad, kuidas vaikus tuleb nagu laine üle välja.
Aasta aega ootad aastaaega
Ühel päeval lihtsalt tuleb keegi ja küsib: "Kas sa, Sulev, võiksid mõned talvelaulude sõnad teha?" Ma ei tea, kas võin. Sest ma ei pea viisi. Ja taktimõõtu ei tunne. Ning taktitunne on hoopiski omalaadne küsimus. 
Sügise tusase tuulega tuletan meelde, et tuled,
valge saab vaibana valvama varjude und.
Ahjude hõõgumist ahmime endasse, sest et sa tuled.
Lumedel talviti tulla on saatus ja sund.
Hingedes keradeks kerivad ennast su sokkide triibud,
vaikus on lärm, milles härmalõng pudeneb koost.
Aeg läheb aeglaselt, vedades lumele triibud.
Juttusid jutustan, välja astun siis loost.
Õhtuti õuedes punasteks põskedeks muutuvad õunad,
süda loeb sekundeid, hingeldab minuteid hing.
Jää avab näituse akendel, praegu kahjuks on lõuna.
Teie, kes unelmaid kogute, leidke ka mind.
Sügise tusase tuulega tuletan meelde, et tuled,valge saab vaibana valvama varjude und.
Ahjude hõõgumist ahmime endasse, sest et sa tuled.
Lumedel talviti tulla on saatus ja sund.
Hingedes keradeks kerivad ennast su sokkide triibud,
vaikus on lärm, milles härmalõng pudeneb koost.
Aeg läheb aeglaselt, vedades lumele triibud.
Juttusid jutustan, välja astun siis loost.
Õhtuti õuedes punasteks põskedeks muutuvad õunad,
süda loeb sekundeid, hingeldab minuteid hing.
Jää avab näituse akendel, praegu kahjuks on lõuna.
Teie, kes unelmaid kogute, leidke ka mind.
Subscribe to:
Posts (Atom)
