Töötan nüüd Tallinna Ülikoolis. Uhkelt kõlab küll, aga ma
pole siin professor ega muu akadeemiline asjapulk. Jääb mul elus see tee
käimata. Mulle ei meeldi nokitseda ühes nurgas, vaid vaadata, kustpoolt maailm
lahti on. Seega, professoritele jäägu nende paisutatud enesehinnang, meie elame
teisiti. Aga siiski siinsamas lähedal.
Olen Tallinna Ülikooli kommunikatsioonijuht. See on amet,
kus tuleb rääkida seal, kus vaja ning hoida suu kinni seal, kus vaja. Raske
muidugi, sest jälle üks amet, kus sa pead kõikidele meele järele olema. Nii
neile, kellelt info saad, kui ka neile, kes info saavad.
Tänaseni olen vastu pidanud, esimesest tööpäevast on möödas
tubli kolm kuud. Kindlasti ei ületa aga nn vahetöökohad seda elamust, mille
olen saanud Maalehest. See oli, on ja jääb mu töökohaks, millega seoses mind
mäletatakse. Seal sooviti minu panust, veelgi enam, võeti see kahel käel vastu.
Maalehes sai igaüks olla tark oma jõu kohaselt, millist suunda lõhestasid kahjuks siiski mõnede juhtide katsed hakata ennast nägema kellegi muu kui lugeja teenrina.
Nüüd on need ajad õnneks möödas ja ma soovin südamest, et
lehel läheks hästi. Et see oleks viimane paberleht, mis Eestis veel ilmub. Mis see
paber nüüd oligi? küsib noor. Ah, tead, see ollus, millele trükitakse Maalehte!Foto: PIRET RÄNI
No comments:
Post a Comment