Haljala Gümnaasiumis,kus ma väga hallidel aegadel õpetajana kaasa lõin, valiti reede õhtul Jaaku. Jaak oli muide selle kooli esimene õpetaja, seda 323 aastat tagasi. Meeletu aeg möödas ja meeletu au hinges, kui keegi saab nüüd Jaagu tiitli. Ainult Jaagu, sest perenimesid polnud tollal veel tarvis tulnud, ka õpetajate puhul mitte.
Jaagu kandidaatidel olid nimed ja ka perenimed. Ainult et ma ei teadnud neist ühtegi. Poisid sündisid umbes sedaaegu, kui ma juba kaardikepi nurka viskasin ja Haljala tolmu oma sandaalidelt pühkisin.
Vägevad poisid aga, selgus reedel, ära sa märgi midagi. Tulla mitmesaja inimese ette lavale ja teha avalikult ennast... No kelleks?
Esmalt tüdrukuteks. Eputajateks, poositajateks, suukrimpsutajateks, ligimeelitajateks, ülevärvituteks, väljakutsujateks. Ühesõnaga, poisid võtsid eelmise, üle-eelmise või ka praeguse moestandardi, seadsid end selle põhjal riidesse ning pingutasid iga asjaga nähtavalt üle.
Aplaus oli meeletu. Ka poiste õpetajad lasid peopesanahkadel üsna kaua plaginal kokku saada. Sest poistest olid ühtäkki mehed saanud. Ei, mitte ühtäkki, vaid kahe kuuga. Nii palju kulus, et õpetada mehehakatistele rahvatantsu, lavalist liikumist, laulmist, avalikku ülesastumist, tsellomuusika vahele sonettide esitamist.
Jah, poisid tulid järjepanu lavale, roosiõis käes, ootasid, kuni tsello vaikib, lugesid siis oma read ning viisid seejärel roosi daamile. Oma daamile, mõnikord ka võõrale. Kus sa ses vanuses ikka seda oma daami nii äkki võtad!
Ehkki kahe kuuga oleks niisugused poisid selle ka leidnud. Ei, koguni mitte. Sest kahe kuu eest polnud poisid veel sugugi niisugused sonetilugejad ega silmavaatajad. Kapaga enesekindlust oli neisse visatud, sealjuures täidetud enesekindlust, mitte seda õhupalli-oma.
Aitäh, haljalalased, et te võtsite niisuguse asja vaevaks! Need poisid ei saa enam kunagi nendeks, kelleks nad oleksid võinud halvemal juhul saada siis, kui nad poleks avalikult sonette lugenud.
Mõni kiirustas küll koledal kombel, et juba lavalt ära saada, aga pidas siiski lõpuni vastu. Jaak, kurat, juba jalad põhjas!
Ei, see polnud see Jaak. Haljala Jaakudel on nüüd jalad lihtsalt maas. Kuid pea õnneks pilvedes.
Jaagu kandidaatidel olid nimed ja ka perenimed. Ainult et ma ei teadnud neist ühtegi. Poisid sündisid umbes sedaaegu, kui ma juba kaardikepi nurka viskasin ja Haljala tolmu oma sandaalidelt pühkisin.
Vägevad poisid aga, selgus reedel, ära sa märgi midagi. Tulla mitmesaja inimese ette lavale ja teha avalikult ennast... No kelleks?
Esmalt tüdrukuteks. Eputajateks, poositajateks, suukrimpsutajateks, ligimeelitajateks, ülevärvituteks, väljakutsujateks. Ühesõnaga, poisid võtsid eelmise, üle-eelmise või ka praeguse moestandardi, seadsid end selle põhjal riidesse ning pingutasid iga asjaga nähtavalt üle.
Aplaus oli meeletu. Ka poiste õpetajad lasid peopesanahkadel üsna kaua plaginal kokku saada. Sest poistest olid ühtäkki mehed saanud. Ei, mitte ühtäkki, vaid kahe kuuga. Nii palju kulus, et õpetada mehehakatistele rahvatantsu, lavalist liikumist, laulmist, avalikku ülesastumist, tsellomuusika vahele sonettide esitamist.
Jah, poisid tulid järjepanu lavale, roosiõis käes, ootasid, kuni tsello vaikib, lugesid siis oma read ning viisid seejärel roosi daamile. Oma daamile, mõnikord ka võõrale. Kus sa ses vanuses ikka seda oma daami nii äkki võtad!
Ehkki kahe kuuga oleks niisugused poisid selle ka leidnud. Ei, koguni mitte. Sest kahe kuu eest polnud poisid veel sugugi niisugused sonetilugejad ega silmavaatajad. Kapaga enesekindlust oli neisse visatud, sealjuures täidetud enesekindlust, mitte seda õhupalli-oma.
Aitäh, haljalalased, et te võtsite niisuguse asja vaevaks! Need poisid ei saa enam kunagi nendeks, kelleks nad oleksid võinud halvemal juhul saada siis, kui nad poleks avalikult sonette lugenud.
Mõni kiirustas küll koledal kombel, et juba lavalt ära saada, aga pidas siiski lõpuni vastu. Jaak, kurat, juba jalad põhjas!
Ei, see polnud see Jaak. Haljala Jaakudel on nüüd jalad lihtsalt maas. Kuid pea õnneks pilvedes.
PS. Pildil pole Jaak, vaid Õpetaja Autähis, mis tuleb peagi Haljala kooli õuele.
No comments:
Post a Comment