Jürgeni sünnipäev väikese vimkaga

Kirjanik Roostel oli sünnipäev. Mitte väga ümmargune, parajalt ovaalne, aga rahvas tuli kokku ja luges luuletusi. Mõtlesin, et lähen oma riimist ja rütmist sel puhul välja. Läksingi. 

Kuidas kirjanik Rooste õhupalliga lendab    Kuidas Jürgen Rooste mullivannis kümbleb

Muidugi ta lendab,                                                            Muidugi pole Roostel mingit mullivanni,

ostab pihutäie õhupalle,                                                  kirjanikud ei elagi nii rikkaks.

ei aimagi,                                                                             Kardavad enamasti ka vett,

palju on pallides õhku,                                                     ei kasta külmas meres varvastki märjaks.

palju palle ennast,                                                             Ükskord jõudis Jürgen siiski

ta ei hakka arvutama,                                                      mullivannile päris lähedale:
loob lihtsalt oma arutul moel värsse,                           ostis pudelitäie kihisevat vett.
kui pilve piirile jõuab,
on juba hilja lahti lasta.

Selle suve leid

Armastan pikutada. Ainus vabandus on see, et ilmselt pole mul miskit muud seetõttu tegemata jäänud. Sel suvel leidsin uue pikutamisviisi. Tassisin Tea vanematekodus välivoodi õuele, tirisin sellele madratsi, teki ja padja ning võtsin raamatu sõrmede vahele.

Kõige mõnusam on see muidugi siis, kui juba saunas käidud, aga pärast lihtsalt väsitavat päeva sobib ka. Koer tuleb ja viskab ka käntsti kusagile siiasamasse pikali, päike vajub pikkamisi lauda taha ja tiigilt kerkib jahedam õhk, tuletades meelde ajalikkust. No vahel ilmub ka abikaasa kuumaasikatega ning laseb neil sulle suhu kukkuda.

Algul suudad õhtusele jahedusele vastu panna, siis aga kogud selle krempli kokku ja lähed tuppa. Pööningul on soe, nii soe, et jätkub hommikuni. Loed veel mõne lehekülje, teed siis tule surnuks, aga mõttes kiigud ikka veel kase kahinast valmistatud kiiges.

Aeg, mil tavaline muutub imeliseks

Inimene väsib. No mitte, et kohe pikali viskaks, aga tormamine tundub nagu veidi mõttetu. Siis on õige aeg mõtisklemiseks.

Mõtisklesin näiteks nii: Suvi ajas varem mu peaaegu hulluks. Vähemalt sellel ajal, kui olin veel noor, alles abiellunud ja uusi üritusi lausa tulvas vabanenud Eestisse. Igal nädalavahetusel kihutasime kuhugi, et midagi avada, kaasa laulda, rabasaarel etendust vaadata, päikesetõusul muusikat kuulata, välismaiseid spordimehi võistlemas näha, teist tüüpi jaanituld kogeda.

Nüüd on suvekavad nii kirjud, et kasvõi kümnendikkugi sellest pole võimalik kaasa teha. Aga mida siis ette võtta? Jah, selleks suveks on plaane juba hilja teha, aga kui mõtleks pisut üldisemalt? Et mida elus üldse kogeda, hinges läbi elada tasub?

Aastad teevad oma töö. Või siiski mitte? Jah, võib-olla on põhjus ringi tormatud aastad, aga nüüd paelub meeli miski muu. Näiteks see, kui saad end kusagil turvaliselt võrkkiigesse või välivoodisse visata, käed pea alla panna ning vaadata ja kuulata aja möödumist.

Aja möödumine pole üldse nii ebahuvitav, kui esialgu tundub. Pilved, ja neid juba Eestimaa taevas jätkub, on väga erilised. Mõnikord lendab sinu ja pilvede vahelt läbi pääsuke, sinu ja maanteel sõitvate autode vahel huikab hiline lind.

Tuul tuleb ja kohistab kollaseks muutuvaid kaski, keerutab su juturaamatu lehti ning viskab mõne lahti tulnud puulehe neile järjehoidjaks vahele. Aeg-ajalt vajub vastu maad sinakam viirg ja sa tead, et see on saunakerise soojenemise lapsepõlvest tuttav hind.

Sellega soovin öelda, et kogeda maksab midagi ehedat. Südamest tulevat ja hinge minevat. Ning arvet ei peaks pidama selle üle, mitu üritust Eestimaa eri paigus sel hetkel sul vaatamata jääb, vaid seda, kuidas sa end siin ja praegu tunned. Otsige enam eneses, soovitan ma. Olge julgemad, eriti just teie, kes te olete elanud maailmas nii kaua, et suudate teha vahet halval ja heal, olulisel ja tühisel. Miks peaks otsustama keegi teie eest, kui te ise olete piisavalt hea otsuseid tegema?

Kuhu keel sind viib

Luuletamine on iseenesest lihtne:

-oota, kuni sul tuleb paras meeleolu* 

-leia pliiats ja paber** või arvuti

-otsi paika, kus teiste egod sinu oma parajasti ei sega

-lase tekstil vabalt tulla, ära püüa teda vanasse voolusängi suunata

-vali välja tekstid, mida pead õnnestunuks

-vaata üle, kas pole sisse sattunud juhuslikke sõnu

-kuu aja pärast pöördu nende luuletuste juurde tagasi

-kui salmid tunduvad ikka head, näita neid usaldusväärsetele inimestele

-kui su sõbrad sind julgustavad, mine luuletustega rahva ette

*Paras meeleolu on siis, kui sa tunned nagu kergeid külmavärinaid, ka ei juhi mõtet niivõrd sina ise, kuivõrd mõte hakkab juhtima sind.

**Kui muud käepärast pole, sobib ka poetsekk või parkimiskviitung. Vetsupaberile enam loota ei saa, see on mõeldud siiski muuks otstarbeks. 

Kaalikas kanni ei kasvata. Porgand põske ei pungita

Mul on kalduvus tüsedusele. Lapsena ei saanud nagu arugi, aga mida aasta edasi, seda enam kipuvad kilod rõhuma. Püüan vastu seista, aga hea toit meeldib mulle. Väga. Ja kerge õlu või pits viina veel lisaks. No ja siis järgmisel päeval jälle kehakultuuriga tasa tegema.

Muidugi olen mõelnud ka kaalujälgimisele, dieedile. No ükskõik millele, millega taas pisut kenama välimuse võiks omandada. Nüüd on taimetoitlased vägeva kampaaniaga välja tulnud. „Kaalikas kanni ei kasvata!“ hüüavad nad ja vuravad tervisliku toidu lavkaga mööda maad ringi.

Tallinna Ülikooli õuele tulid nad ka. Astusime siis mõne kolleegiga ligi ning panime terava pipraga roaga põsed õhetama. Siis võitis Berit taskust telefoni ning tegi pildi õnnelikest kanni mittekasvatajatest: vasakult: Beriti isa, tema kolleeg Karl, Karli abikaasa Krista ning uus kolleeg Taavi. Head isu teilegi! 

Ilmselt jääb Maaleht mu saatuseks

Töötan nüüd Tallinna Ülikoolis. Uhkelt kõlab küll, aga ma pole siin professor ega muu akadeemiline asjapulk. Jääb mul elus see tee käimata. Mulle ei meeldi nokitseda ühes nurgas, vaid vaadata, kustpoolt maailm lahti on. Seega, professoritele jäägu nende paisutatud enesehinnang, meie elame teisiti. Aga siiski siinsamas lähedal.

Olen Tallinna Ülikooli kommunikatsioonijuht. See on amet, kus tuleb rääkida seal, kus vaja ning hoida suu kinni seal, kus vaja. Raske muidugi, sest jälle üks amet, kus sa pead kõikidele meele järele olema. Nii neile, kellelt info saad, kui ka neile, kes info saavad.

Tänaseni olen vastu pidanud, esimesest tööpäevast on möödas tubli kolm kuud. Kindlasti ei ületa aga nn vahetöökohad seda elamust, mille olen saanud Maalehest. See oli, on ja jääb mu töökohaks, millega seoses mind mäletatakse. Seal sooviti minu panust, veelgi enam, võeti see kahel käel vastu. Maalehes sai igaüks olla tark oma jõu kohaselt, millist suunda lõhestasid kahjuks siiski mõnede juhtide katsed hakata ennast nägema kellegi muu kui lugeja teenrina.

Nüüd on need ajad õnneks möödas ja ma soovin südamest, et lehel läheks hästi. Et see oleks viimane paberleht, mis Eestis veel ilmub. Mis see paber nüüd oligi? küsib noor. Ah, tead, see ollus, millele trükitakse Maalehte!
Foto: PIRET RÄNI

Kodused põhjused: miks mulle meeldisid pikad juuksed

Elasin poisikesena Aseris, mis siis oli päris suur koht, poolenisti isegi linn. Osaliselt elasin aga ka külas, Uuskülas. Isegi meile tulnud ajalehtedele kirjutati Uusküla, Oll.

No vot sellest külast käis läbi killustikupuruga kaetud tee ning seda mööda kõndisid varasematel aastatel lehmad. lammastest rääkimata. Sead ei kõndinud, need ruigasid laudas.

Eelkirjeldatus külas käis koolivaheaegu veetmas Toomas, tädi Mahta õepoeg. Ning tema tõi kaasa ikka midagi niisugust, mis poisikesse korraliku jälje jättis.

Esimene asi olid muidugi pikad juuksed. No kui mul ka kunagi sellised oleksid, mõtlesin. Jah, ma kasvatasin need, kui ülikooli läbi sain ja õpetajana tööle läksin. Oli ikka uhke küll, juuksed tõmbusid veel krussi, kui veidi uduvihma said.

Siis hakkas onupoeg Jaanus norima, et need on ikka liiga vanamoodsad ja sellise välimusega ma endale uut naist ei leia. Läksin juuksuri juurde ning palusin patsi maha lõigata. Viisin koju ning jätsin mälestuseks aegadest, mis enam ei kordu. No ja leidsingi armastuse...

Teine Toomase mõju avaldus muusikas. Kuulame Taevatreppi, ütles ta. Pagan, vot see oli alles muusika. Mõned pikad aastad hiljem avastasin ilmselt sellesama mälestuse lainel enda jaoks Gunnar Grapsi. Põrutasin kaardikeppidega kooliraamatute peal trummi kaasa nii et põrises.

Kolmas Toomase pärandus hakkab mulle alles nüüd kohale jõudma. Et tegutse mõõdukalt, puhka, vaata ilma ja libista vaikselt õlut.

Aitäh, kauge lapsepõlvesõber!