Kui elada kuulsas kuningriigis

Vaatasin eile õhtul telekat. Vaatasin isegi kauem kui olen harjunud. Üle kesköö. Ning isegi uni ei tikkunud silma. Läbi teleka tegelesin oma minevikuga. See on keskealiste inimeste üldteada viga. Ollakse kusagil keskjoonel ja ei teata, kas minna edasi või jääda seisma ja vaadata tagasi.
Mõistus ütleb nagu, et tuleks edasi minna. Elada kaasajas. Õppida selgeks igasuguste keerukate tehniliste seadmete kasutamine. Kuulata raadiojaamu, mida muidu ei tahaks.
Kusagil sisemuses aga piniseb miski, mis ütleb: aitab küll! Jää seisma! Mõtiskle parem mineviku üle ja leia üles need tõed, mis su tegutsema panid. Või siis leia need valud, mis omal ajal lõpuni valutamata jäid.
Kõike seda polegi nii vähe. Teinekord tuleb ta lainena ning toob kananaha ihule.
Näiteks siis, kui tähistatakse Inglise kuninganna troonil olemise 60. aastapäeva. Ning lavale tulevad Tom Jones, Elton John ja teised.
Vaatad ja hüüatad pojale, et näe, mis "meie ajal" oli. Siis vakatad. Järelikult oleme me ise alla kirjutanud tõsiasjale, et praegune pole enam meie aeg. Et see on kellegi teise aeg, mida me lihtsalt vähem või rohkem passiivselt kõrvalt vaatame.
Oleme praeguse aja armuleivasööjad. See armuleib tähendab, et me saame veel vaadata, mis maailmas edasi juhtub. Kuigi see, mis juhtub, pole enam meie asi. See tuleb nagu telekast. Nii kaua, kui kõht tühjaks ei lähe. Veel ei lähe, aga varsti võibolla küll. Siis kui kuninganna ja tema staarid on juba läinud.
Aga praegu: nad elagu! Ning tehku kontserte, mida poole ööni vaatame. Nad on veel elus ja see lohutab meid.  

Vanalelle höövelpink

Käisin vanalelle, Rudolf Olli, haual. Siis tuli meelde, et minu valduses on tema höövelpink. Umbes selline.

Ta pole üldse esiletükkiv.
Ta ei pigista sind, kui sa ei taha.
Tal on pigem jämedat sorti jalad.
Mõnikord krigiseb ta pisut.

Öösiti
on ta aga kihutav sälg
kes käib söömas
lõhnavate karjamaade
mahlast rohtu.

Kui akendest sajab telekaid

Noor inimene on ikka temperamentsem. Et kui suur see maailm ikka siis on, et ma teda tühja paigast liigutada ei jaksa!
Hiljem muidugi saad aru, et teinekord ei jõua iseennastki liigutada, aga see selleks.
Ühel sellisel nn varasemal hetkel helistas mulle kallis lehelugeja. Igaüks neist on kallis, sest nende kroonidest, hiljem eurodest, olen ma elanud ning lõugu laiutanud.
Lugeja kurtis, et näe, telekavas on saated märgitud, aga Kanal 2, vana sunnik, ei mõtlegi neid näidata.
Ütlesin küll, et meie ei saa nimetatud kanalit mõjutada.
Et vabandame võimalike vigade pärast.
Et vabandame kõikide vigade pärast, mille oleme teinud ja mille kavatseme veel tulevikus sisse lasta.
Natuke vabandame ka Kanal2e eest.
Siis ütles närv üles. "Visake aknast alla oma telekas!" röögatasin ning viskasin toru hargile (siis olid veel torud ja hargid).
Varsti kõpsutas ülakorruselt alla vastutav väljaandaja Agu Veetamm, kes oli sama lugejaga vestelnud. Ta oli pahasele mehele lubanud, et minu suhtes kohaldatakse kergemat karistusvormi, mahalaskmist ilma eelneva piinamiseta. Olen talle tänaseni tänulik.

Teine põlvkond koolilõpetajaid

Ennemuistsel ajal, mil taevas veel mõnes kohas vastu maad puutus, töötasin ma õpetajana.
Õpetasin nii ajalugu kui ka ühiskonnaõpetust. Kusjuures ühiskond oli siis selline, et lihtsam oli omal silmad lahti ringi vaadata kui õpikust tarkust otsida.
Nüüd käin ma selle kooli aastapäevadel, kokkutulekutel ning muudel tähtpäevadel. Kuidagi omane on see seltskond. Nende seas on sõpru, kellel vaimuvälgud endiselt sähvivad.
Kusjuures tunnistan endale tõsiasja, et kui neil, kes mu viimasel õpetaja-aastal lõpetasid, sündinuks kohe lapsed, oleksid ka nemad tänaseks gümnaasiumist läbi.
Pühendan teile Getter Jaani hiti "Me käik jääme vanaks".
Ühtlasi tänan kõiki, kes mind kutsusid. Eraldi veel neid, kes mu ära tundsid.

Ning umbes sellised daamid õppisid selles koolis siis, kui ma hõlmad vöö vahele panin ning ära tulin.

Kevaded, mida enam pole

Vihma sabistas täna ning sooja oli parajalt nii palju, et lehepungad läksid öösel plaksti lahti. Või veidi vähem plaksti, aga hommikul olid kased igatahes lehes.
Tõmbasin kopsud õhku täis ja tundsin äkki vägevat valu. Ei, ma polnud õhuga liialdanud. See oli puhtakujuline hingevalu.
No umbes selline, nagu tol kevadel Tartus. Ülikooli ajal, noh, kui vastuolu kevade võimaluste ja noore mehe tegelikkuse vahel võis lausa hulluks ajada.

Võibolla selle tunde pärast hakkasin vanas põlves luuletama.

Nüüd valetasin ka sortsukese sekka. Tegelikult hakkasin luuletama ikka ka ülikooli ajal. Esimesel kevadel. Lihtsalt ei saanud teisiti. Võtsin siniste kaantega märkmiku ja krõbistasin hingevalu ridadeks.

Avaldamiseni läks aega nii veerandsada aastat. Ning ega neid sinise märkmiku omi avaldatud polegi. Tunnet toona oli, aga sõna seadmise oskust mitte niiväga. Või üldse mitte.

Nüüd on muidugi vastupidi. Oskust nagu on, aga tunnet pigem vähe.

Kuni tänase hommikuni. Põmm! lõi ärkava looduse lõhn nuiaga pähe.

Võibolla ei oska seda ega nüüd sõnadesse panna.
Foto: ARVI KRIIS

See igavene Baskin

Käisin kinos, et vaadata filmi Eino Baskinist.
Mitu inimest on Eestis, kellest tehtud portreefilmi rahvas vaatama läheks? Teie vaikimisest sain aru, et vähe.
Baskin väärib filmi. On see mees ju igavene. Või siis üks väheseid, kes surnust üles tõusnud. Teine neist pidi olema Jeesus, väidetakse filmi alguses.
Igavest võiks võtta aga ka teistpidi. "See igavene Baskin!"
On küll igavene, selles ja teises võtmes. Leiab praegugi, et just tema on see üks ja ainus telg, kelle ümber maailm ringi käib.
Baskini ümber tiirutavad suure hooga teater, Ita, Roman ja veel rida rohkem ja vähem tähtsaid satelliite.
Ita Ever on muidugi paras paariline. Koos Einoga ilmselt Eesti rekord paaridest, kes õige lühikest aega koos elanud, aga keda ikka ja jälle seotakse või vähemalt seostatakse.
Ever mängib oma rolli temale omaselt täpselt ja selgelt, seda kasvõi ainult neis kaadrites, kus ta suud kõnelemiseks valmis seab. Ta pole naine, kes jäänuks mehele alla "omal ajal" või jääks nüüd. Üsna vahedalt ja näiliselt erapooletult tõmbab ta Baskinilt maha tema jumalarüüd.
Osa oma ilmeksimatusest kaotab Eino filmis ka poja suu läbi. On isa jah, vägev hambamees ja suurte saalide naerutaja, aga draamalaval - peaaegu et vaata saalis kinganinasid! Ja väikest viisi intrigant on see igavene südametemurdja ka.
Isa omakorda silitab poega ka mitmel korral vastukarva. No stiilis, et poeg on ka ikka tore, aga noh, võrreldes ikka minuga... Või umbes nii.
Kindlasti pole see aga arvete klaarimise film. Pigem on ta "kunstiline linateos" teemal "me kõik jääme vanaks", mis viimasel ajal ühe noorukese lauljatari suu kaudu öelduna väga tuntuks on saanud.
Kaamera käib ikka mööda kortse ja korratuid hambaid nii et kõhe hakkab. Vähemalt vanemaks enam küll saada ei tahaks kui praegune hetk.
Kaameratöö ongi selle filmi üks meistriteoseid. Milleks suur plaan, kui kõneleb suu ja otsa vaatavad silmad. Kogu muu kehakeel on jõuliselt kõrvale jäetud.
Kaadrid lõigatakse vahedalt üksteise kõrvale, ka need, mis "võtmise järjekorras" üldse kokku ei kuulu. Baskin lausa lõigatakse vaataja jaoks välja.
Millest ta välja lõigatakse? Elust kindlasti mitte. Sest mees, olgugi et veerand tundi jalutanuna juba istepinki otsib, on vägagi elus. Mõtleb. On abikaasa. Kuigi tahaks rohkem abikaasa olla. "Liiga suur vanusevahe!" ütleb ta, viidates abielule Veeraga.
See on ka vist ainuke enesekriitiline killuke kogu filmi jooksul. Ülejäänus, mis kehvasti läks, on süüdi (pigem) teised. Need, kes ei lubanud Baskinil igal hetkel päikesepoiss olla.

Nüüd siis käime päripäeva

Pidasime koos luulekogu "Päevad käivad päripäeva" sünnipäeva. Sünnipäevaks võtsime 19. aprilli ehk päeva, millal me raamatut Eesti Lastekirjanduse Keskuses esitlesime.
Tegelikult on sel raamatul vähemalt üks sünnipäev veel. Trükist tuli ta 13. aprillil, minu isa Kalev Olli sünniaastapäeval.
Võiks ju küsida, et milline seos on 1924. aastal sündinud mehel ja äsja ilmunud lasteluulekogul. Aga vägagi otsene. Nimelt pärines minu isa ajast, kui loodus ja inimloomus seisid veel teineteisele üsna lähedal. Nii lähedal, et isa oskas teha väga ilusaid kasevihtu, painutatud võrudega luudasid ning võis meisterdada pajuoksast vilepilli. Karjapoisi-päevaga suutis ta loomade koos hoidmise kõrval korjata pangetäie pohli või jõhvikaid.

Muidugi oskas ta ka hobust rakkesse panna ja kartulivagusid lahti ajada, vikatiga heina niita ning kuivast heinast mitte ümber vajuva saadu meisterdada. Ning veel umbes tuhandet asja.

Isal ja loodusel oli veel üks ühine (ja tagantjärele vaadates väga valus) joon. Nimelt uskus ta poisina, et vikerkaar joob ojast vett. Ning jooksis seda oja juurde vaatama.

Veel teadis ta, et aastas on pühi, mille hommikul päike taevas mängib. Õnneks päike tõesti mängib, olen seda mitmeid kordi oma silmaga näinud.

Ma võtsin osakese mu rõõmsameelse isa loomupärasest kurbusest enda kanda ja kirjutasin selle mängiva päikese luuletuseks. See kõlab nii:

Kiigun läbi suveõhu

kiigun läbi päeva.

Kõrgele kes kiiguvad

need kaugele sealt näevad.

Kõrgele kes kiiguvad

neil kõhe hakkab kõhus.

Minu isa nägi kord

kui päike mängis õhus.

Nõndaviisi võiks isegi öelda, et ma pühendasin luulekogu "Päevad käivad päripäeva" oma isa mälestusele. Nagu ma tegin kaudselt ka oma eelmise lasteluulekoguga "Vana sõna vallatused", mille kaudu said luuletusteks vanasõnad.

Kas ma olen nüüd minevikuga tasa saanud? Ei tea. Võibolla. Kuigi pigem tundub nii, et mina vanemaks me saame, seda suuremat osa minevik meie elust küsib.

Mõnes mõttes näitab mineviku tähtsust aga ka see, et mina (sündinud 1964) ja "Päevad käivad päripäeva" kunstnik Urmas Viik (1961) olime luulekogu tehes kokku umbes saja-aastased. Hea lasteluule-tiim ikka küll!

Urmas Viik tegi suurepärase kunstnikutöö. Osundades ühele tuttavale, kellele meeldivad kõigi mu luulekogude kujundused, on see "kõigist neist südamelähedasem".

Kokkuvõte siit võiks olla järgmine: ärge kartke mehi lasta ka laste mängumaale. Vastupidi: võibolla jäävad nagu kogu eluks parajateks poisikesteks ja nende "kuradite ning põrgute" taga on peidus veel rikkumata kiht, mida puudutades võib päikese mängima panna.

Kes tahab mu luuletustega tutvust teha, neile siin väike viide:
Öö mõte on kuus, fotod Anti Kuus
Printsessi voodikohendaja päevaraamat, kunstnik Mari Kanasaar
Hea tuju kuju, Reti Saks
Vana sõna vallatused, Catherine Zarip

Päevad käivad päripäeva, Urmas Viik 

Ning ärge unustage kaemast ka Siili-aabitsat, mille pildid tegi Valdek Alber!