Teistmoodi tegelikkused II

Brüssel on mõnes mõttes Euroopa pealinn ka. Müra on ikka koledasti, kui tänavaäärses hotellis oled koha võtnud. Sireenid huilgavad läbi öö. Tänavapuhastusmasinad ragisevad. Ning kusagil põrutatakse müüdavaid naisi.
Viimast, oleme ausad, pole siiski kuulda. Küll võib seda aimata, kui kiikad sinna, kuhu pole vaja kiigata.
Kiigake hoopis ühel äripäeval mõnda parki. Päike paistab soojalt. Klassitäite viisi lapsi tuleb, siis lipsuga onusid, kontsadega tädisid, prillidega tudengineiusid. Kraamitakse välja salatid ning burgerid ja kukutakse mugima.
Ilus on. Purskaevuvees sillerdab päike, puudest kohtab lehtemineku kohinat. Või on teeb seda häält hoopis linn ise, mis oma maa-alale enam ära ei mahu?

Läheme maad soolama!

Sain hiljaaegu ühe kutse. Olete oodatud ja nii ja naa. Et Haljala kool, kus te suvatsesite mõned aastad ajalugu õpetada, saab nüüd 325. Et tulge vaatama, kuulama. Visake viina, tehke tantsu. Võibolla varsti polegi maakoolis enam põhjust laulda ja tantsida. Uks naelaga kinni ja aken kiviga sees.
Ei Haljalas see asi nii hull ole sugugi. Küllap tehakse sülti ja pannakse rosinaidki saia sisse.
Luuletus aga on selline:

Olin kord kooliõpetaja.
Maa sool, ühesõnaga.
Siis sai villand.
"Soolake ennast sisse
koos oma maaga!"
põrutasin
ja lahkusin.

Aga tagasi mõeldes
on kusagil sooltes
ikkagi veel
kummaline tunne.

Need, kellelt ei saa küsida

Imelik on see, et vanemaks saades tuleb juurde nii vastuseid kui ka küsimusi.
Vastuseid tuleb juurde nii, et sa ei taha enam meelsasti uut raamatut lugeda ega filmi vaadata - võibolla on need kirjutatud või vändatud nii, et sa näed tegijat läbi. Siis on aga igav.
Teiselt poolt tuleb juurde küsimusi. Eriti just neid üldiseid. Et kust me tuleme. Lapsena ei osanud küsidagi. Nüüd pole, kellelt küsida. Miks see vastuolu maailma sisse kirjutatud on? Ka see on küsimus.
Tegelikult oli mul mineviku kohta veel üsna mitu küsimust. Kord ei tihanud pärida, kord polnud õiget inimest võtta.
Aga need õiged, kellelt pärida, võtavad üha enam reisikepi kätte ning astuvad üle igaviku lävepaku.
Ka sel aastal oli üks niisugune kurb hüvastijätt. Minevik jäi vaesemaks, eks sedakaudu ka tulevik.
Ja üldse - eks tulevikku ongi iga päevaga üha vähem järel. Või nagu on öelnud üks tark mees: tere tulemast planeedile Maa, kust keegi pole veel elusana lahkunud!
Foto: ARVI KRIIS

Igavik ja meie

Mõtlen tihti igavikule. Sellele, et see on kahekõne minu ja millegi väga suure vahel.
See suur tuleb tavaliselt õhtuti. Küsib, kas juba magad.
Enamasti magan jah. Keeran näo padjanurka ning lasen käia. Hommikul on siis hea tõusta, teadagi.
Teinekord ma aga ei maga. Ning siis me vestleme. Kõigest, aga eriti sellest üldisest. Kulgemisest, noh.
Hakkame algusest peale ja jõuame lõpuni välja. Ehkki need alguse asjad on ikka väga segased.
Et päris algust on raske puutuda, mõtlen oma kodupaigale Aserile. Sellele, et lapsena peame loomulikuks seda, mis on. Alles hiljem hakkame temasse kuidagi suhtuma.
Nüüd ma suhtun nagu suhtun. Mis seal ikka. Kodu füüsilises mõttes pole, vaimselt jään ma ikka kusagile sinna, kus mänd õue valvas, tuba oli soe ning vesi radiaatorites vaikselt voolas.
Selle voolamise saatel uinun ma praegugi. Ainult et eemal ei päästeta lahti killustikupunkri luuki nagu mu lapsepõlves.

Laul kodukülast

Kui mõelda asjadest iseeneses, läheb meel muidugi nukraks. Põhjus: seda, mis möödas, on tunduvalt enam sellest, mis ees.
Ainuke lohutus on, et jätkub, mida meenutada.

Ühes külas
elasid varasema vabaduse ajal
muusikud ja kalurid.
Ühed tundsid nooti,
teised vedasid noota.

Tuli uus võim
keelas nooda vedamise ära.

Nooti võis edasi tunda,
ainult et laule
pidi nüüd hoolega valima.

Väike ja maailma äärel

Mõnikord tuleb mulle mõttesse meie riigi ja rahva saatus. Püüan selle mõtte küll kohe tõrjuda, aga ta tuleb siiski.
Rõõmus see mõte pole. Oleme maailma serval ning nihkume lõpmatusele ehk lõpule üha lähemale.
Saime teise võimaluse ise olla, aga kolmandat võimalust pole meile antud. Me jookseme laiali, teenime raha mujal ning hakkame tasapisi võõraid keeli rääkima. Emakeelena sealjuures.
See nn kogutoodang, mille me siin toota jõuame, on maailma suhtes üksainus kärbsemust. Iga eestlase kohta on rohkem kui miljon hiinlast ja miljon hindut veel takkapihta.
Kui üks eestlane teenib lisaväärtusena krooni, siis terve pundi peale teeb see miljoni. Kui hiinlane teenib krooni, teeb see pundi peale miljardi.
Me võime endale songa pingutada, ikka ei aita see midagi.
Pealegi, ega me enam niiväga ei pingutagi.
Töö pole enam auasi.
Ning auga pole ka paljudel juhtudel enam midagi peale hakata. See tähendab, et seda ei saa kellelegi müüa.
Jääb siis veel ausalt surra. Ning lasta oma hauakivile raiuda kood, mille põhjal saaks keegi mobiiltelefoni kaudu kadunu kohta infot saada.
Väike lohutus ikkagi.

Kriipsud mu kodukooli klassidel

Vaatasin Aseri keskkooli kodulehekülge. Muidugi ei oodanud ma rahva plahvatuslikku juurdekasvu, nii palju ma kodupaigas ikka veel käin. Aga kurb oli ikka vaadata a-klasside seisu.
10a - puudub
11a - puudub
12a - puudub.
Niipalju siis keskkoolist, mille ma 30 aastat tagasi lõpetasin. Muidugi polnud meidki toona süle ja seljaga. Aga 18 lõpetanut polnud siiski väga hull.
Tõsi, Aseri keskkooliga pole veel päris lõpp. Venelased jätkavad, kuigi neidki pole enam nii palju kui ümberrahvustamise püüde kõrgaegadel, mil alustati isegi c-klassiga ja õpilaste arv koolis hakkas puutuma 600 joont.
Venkude seis keskkoolis on praegu selline:
10b - 12 õpilast
11b - 3 õpilast
12b - 3 õpilast.
Ühesõnaga, hüvasti see kool, mille ma lõpetasin. Kui kaua üldse eestikeelse haridusega jätkatakse? Eesti-poole nimekirjas on seitse klassikomplekti, neist kahel üks klassijuhataja. Esimese klassi pildil seisab kuus last. Neljandat ja seitmendat pole üldse.
Nüüd süüdlaste nimekiri.
1. Elu ise. Kui ikka enam maad kilomeetrite viisi ei parandata ning miljoneid dreenitorusid savist ja liivast vorpida pole vaja, pole tarvis ka tehast. Telliseid pole ka ju vaja, hooneid ehitatakse betoonist ja klaasist.
Lihtsalt üks paik Eestis paisus kunagi kunstlikult. Nüüd tuleb küsida lammutustoetust, sest mööda selle asula peateed kõndides hakkab kõhe ning kurb.
"Oli 17, kui seda maja ehitasin," ütleb minu Aseris elav sugulane Liidia Rohesalu. Nüüd on Liidia üle 70 ja temagi kätega ehitatud kortermaja katus sisse langenud.
Nii võib Aserit nimetada ka purunenud lootuste asulaks.
Aga vallavalitsus?
On rabelenud projektimajandusega, et hoida rasket taevalage valla kohal sisse langemast. Veel pole langenud.
Aga miks ma ise selles paigas pole ja oma õlga taevalaele toeks ei pane?
Vastus: olen hariduselt ilusa vale magister. Aga Aserist vaatab vastu karm tõde.

Fotol: Aseri kooli kell, allikas: http://www.aserik.ee/