Ootamatu kabaree

Te kindlasti olete juba tüdinud sellest, et mees muudkui kiidab ja kiidab ennast. Palun siis, ärge edasi lugege. Sest ma võin iseendast kõneledes kergesti libastuda, ehk isegi kukkuda. Aga nii tahaks teile öelda, et teinekord tuleb juhus ja mähib sind otsekui pehmesse salli.
Ütleme nii, et mind kutsuti üllatusesinejaks. Üllatuseks selles mõttes, et tuleb tundmatu inimene ja jääbki tundmatuks.
Ometi olin ma enne Cabaret Interruptuse nimelisele üritusele minemist endast parasjagu väljas. No ikka värisesin kohe.
Cabaret´is tuli välisjalanõud ära võtta ja sokkides edasi minna. Andis kodusema tunde, sadakond sokkideta inimest. Kõik vabad ja vahetud, välja arvatud loomulikult mina, kes ma muretsesin enda pärast ja mu abikaasa, kes muretses minu pärast.
Pärast seda, kui õhtu tähed olid esinenud ja taanlasest trummar andnud vapustava etenduse, saabus minu kord.
Kumma/ilmselt minu/kätel on kummelilõhna...südamaa sügist süda täis/, alustasin. Värin läks üle. Lugesin aplausini. Siis teine luuletus, ka aplausini.
Kõndisime mööda tühje tänavaid. See oli tehtud. Viibe sellele, mis oli kusagil tulevikus. Ja mida mina vaid korraks puutusin.
Pildi tegi MARKO KIVIMÄE

Emadepäeva hommik kirikus

Juhtus imeline asi. Mind kutsuti. Ma olin seda oodanud, et keegi kutsub ja ütleb: "Sulev, tule loe õige ka üks luuletus!"
Jõudsin ära oodata. Jürgen Rooste helistas ja kutsuski. "Tule loe Vabaduse väljakul luulepuu juures paar salmi, et kutsuda rahvast festivalile Headread!"
Oli hirmus vihmane ja tuuline päev. Ikka väga vihmane ja väga tuuline. Otsisin välja kaheksa luuletust ja panin nende mõtteliseks pealkirjaks "Neli vihmalaulu Vabaduse platsil".
Ei saanud neist vihmalauludest asja. Vihm oli selleks liiga vägev. "Küllap järgmine kord!" lohutasid korraldajad. Järgmine kord tuli pühapäeval, emadepäeval. Panin valge pluusi selga, võtsin salmid pihku ja abikaasa käekõrvale ning läksin Niguliste kirikusse. Karl Martin Sinijärv juba ootas, et saaks mehi üksteise järel kappaltari ette kutsuda.
Lugesin kaheksa luuletust oma laste emale tänuks ja oma ema mälestuseks. Need oli lihtsad salmid, hoopis teistmoodi kui neil luuletajatel, kes kilomeetripikkuseid lugusid kokku keerutavad.
Aitäh võimaluse eest, luulemehed!
Pilt: Anti Kuus

Mingem üles Vargamäele!

Armastan Vargamäed juba lapsest peale. Umbes sest ajast, kui Albu vallamaja juurde oma pehme põhjaga sussi ära kaotasin ja hiljem uuesti üles leidsin.

See kuju mõjus mulle nii, et sellest igal kuul vähemalt korra mööda sõites ei unusta ma seda kunagi kaeda. Kujutan ette, miks kirjanik selle avamisele ei tulnud. Vähe oli sellest tema jaoks ja teiselt poolt liiga palju.

Võibolla otsis kirjanik tõepoolest tõde, võibolla oli aga sisemiselt väga edev ja auahne, mine võta kinni!

Enda kohta ei oska ma samuti öelda, kas olen edev ja auahne või otsin midagi hoopis suuremat. Igatahes avasime me fotograaf Anti Kuusiga Vargamäel kuulatava fotonäituse. Minge ja kuulake siis! Aega on veel mõni nädal juunikuud!

Ülevalpool näete Anti Kuusi imeilusat fotot.

Kui mõnikord jälle on kevad

Tänan
kevade eest
tagasi pole vaja

Tänan,
mul tõesti on vaja
lihtsaid sõnu
sõeluda veest

Kõige eest.

Hoiatame lapsi lugemise eest!

Ühel heal päeval sõitsin Kundasse, kus peeti kolme kooli - Kunda Ühisgümnaasiumi, Haljala Gümnaasiumi ning Vasta Põhikooli ühine konverents. Vägev konverents rohkete õpilasettekannete, paari külalise, kohalike särasilmsete esinejate ning teadustajatega.
Mina kõnelesin teemal "Sa oled see, mida loed".
Ütlesin, et lugege raamatuid, aga valige enne, millist just.
Et lugege luuletusi, südamel saab niiviisi kergem.
Lugege ajalehti kah, aga pisukese ettevaatusega.
Kommentaare Internetis aga ärge lugege. Kommenteerijad esindavad valdavalt kurjust ja rumalust. Miks peaks me neid lugema ja veel enam, nende arvamusega kuidagi arvestama? Oleme siis veel maailmas vähe haiget saanud? Ei ole.
Seepärast, õpilased ja mitteõpilased: kui tahate kelleltki midagi küsida, minge tõelise sõbra juurde. Tõeline ütleb teile tõe, valab kasvõi lahtise käega vastu su põske, aga armastab sind ikkagi.
Kui ma seda kõiki ütlesin, nägin välja umbes nii:

Lahusolu mälestused ei lõpe

Kunagi oli üks väike kool pigem vanas ja väikeses puumajas mere ääres. Ütleme kokkuleppeliselt, et selle koha nimi on Lahusolu.
See on parajalt asjakohane nimi, sest seda, mis seal kunagi oli, enam pole. Ning mitmed olulised tegelasedki on laiali jooksnud, viies Lahusolu vaimu mööda Eestit laiali. Kool ise on aga hoopis suurem ja asub hoopis teises kohas. Milles see vaim omal ajal siis seisnes? Selles, et kõike tehti koos. Õpiti, sporditi, mängiti pilli ja mängiti niisama. Naerdi ja nuteti. Kui kõht oli tühi, läksid ükskõik mis ajal kööki ja kokatädi andis sulle kasvõi võileiva peo peale. Sest tema süda seisis eespool tervisekaitset.
Õpilasi oli parajalt nii vähe, et hommikuti võis õpetaja neile kõigile tervituseks kätt anda. Ning andiski. Päeva lõpus sai ta samamoodi "Head nägemist!" soovida. Vahetundides tegi koolmeister aga lastega õues sporti. Sest tema süda seisis eespool kui kõiksugused ametkonnad ja kaugel eespool väikekodanlikust maailmavaatest.
Kõik lapsed õppisid aga hoolega ja õpivad edasigi. Mõni saab-kohe-kohe arstiks, mõni on juba advokaat, mõni vaba- ja puhkeaja korraldaja või linnapea abi. Pealekauba olevat enamikul ka süda õige koha peal. Harv juhus, eksju!
Osa lahusolulasi käib aga tänaseni koos, et ühist aadet jagada ja ühist vaadet vaadata. Mõni nädal tagasi olid nad koos Viljandis, omaaegse muusikaõpetaja juures. Ning sõbraliku vaimsuse lill sai sel õhtul taas rahus õitseda.

Tahad vaadata midagi suurt? Vaata suurvett!

Ühel heal päeval, kui jõed veel kõrgelt üle kallaste seisid, võtsime me nõuks minna suurvett vaatama. Sest meile meeldivad suured asjad, eriti kui neid on piisavalt harva.
Ajalugu meeldib, ühesõnaga. Olla paigus, kus on kunagi oldud ja tehtud midagi suurt. Või sündinud midagi suurt, olgu see või suurvesi - ja see oli tänavu tõesti rekordsuur.
Läksime rekordsuurt otsima Lääne-Eesti madalikule. Et kui on ikka madalik, siis on vetel lihtsam seda paika üle ujutada. Ei olnud ikka päris nii, pidime nentima. Meri oli endiselt seal, kus ta harjunud olema oli ja kallas nõndasamuti. Näiteks Kiideval, ühes Eesti tippkülas Matsalu lahe kandis.
Olgu, sõidame siis edasi Kasari jõe sildadele! Ja seal ta voolaski! Tuli ülilaia voona, servadest pigem aeglane ja keskpaigast pigem kiire. Laius, lamas ja rullus. Ulatus ja uperpallitas. Mattis ning manipuleeris. Lasi fotograafidel end korraks imetleda ning lookles siis järgmise käänaku taha. Või puges kusagile karjamaaserva paari rohukõrre varju ootama, millal vete valitseja annab lõpuks loa merre voolata.
Aga on ju veel Soomaa. "Tule Kõpu poolt!" soovitas soo(maa)vaim Aivar Ruukel. Tulin. Tee tolmas ja kruusakivid klõbisesid küllalt kuivalt. Mis vett siin küll võib olla! Telemeeste pettus puha!
Ei olnud pettus. Kanuuga sai sõita Soomaa keskuse trepini välja ja ankru visata uksekünnise taha. Kui õige pisut liialdada. Sest mõni meeter jäi ikka puudu küll. Aga ainult mõni. Ning nõnda saime meigi osa nelja aastaajaga Eesti viiendast aastaajast - üleujutusest Soomaal.
"Vat aga kui üle Navesti tulete, siis alles saate aru, mis tähendab üleujutus," ütles Piret mõni tund hiljem. Pireti aususes polnud ennegi põhjust kahetseda ning pärast Navestit seda enam mitte. Ja otsekui jõe veerest innustust saanuna läikis vesi õhtupimeduses vastu ka Kesk-Eesti põlluveertest.
No ja ega Keila jõgi ka alla ei jäänud. Ütleme nii, et vett jäi ülegi!
Järgmise rekordini, sõbrad!