Ootamatu kabaree

Te kindlasti olete juba tüdinud sellest, et mees muudkui kiidab ja kiidab ennast. Palun siis, ärge edasi lugege. Sest ma võin iseendast kõneledes kergesti libastuda, ehk isegi kukkuda. Aga nii tahaks teile öelda, et teinekord tuleb juhus ja mähib sind otsekui pehmesse salli.
Ütleme nii, et mind kutsuti üllatusesinejaks. Üllatuseks selles mõttes, et tuleb tundmatu inimene ja jääbki tundmatuks.
Ometi olin ma enne Cabaret Interruptuse nimelisele üritusele minemist endast parasjagu väljas. No ikka värisesin kohe.
Cabaret´is tuli välisjalanõud ära võtta ja sokkides edasi minna. Andis kodusema tunde, sadakond sokkideta inimest. Kõik vabad ja vahetud, välja arvatud loomulikult mina, kes ma muretsesin enda pärast ja mu abikaasa, kes muretses minu pärast.
Pärast seda, kui õhtu tähed olid esinenud ja taanlasest trummar andnud vapustava etenduse, saabus minu kord.
Kumma/ilmselt minu/kätel on kummelilõhna...südamaa sügist süda täis/, alustasin. Värin läks üle. Lugesin aplausini. Siis teine luuletus, ka aplausini.
Kõndisime mööda tühje tänavaid. See oli tehtud. Viibe sellele, mis oli kusagil tulevikus. Ja mida mina vaid korraks puutusin.
Pildi tegi MARKO KIVIMÄE