Friday, April 24, 2009

Kuidas näha hüljest? I osa.

Elu on nii põnev, et mõnikord tundub: see polegi elu. Lähed kodunt välja ja ilm on lahti nagu maal. Võta seljakott selga ja...
Sõitsin välja Hansabussiga. Bussijuht on mõnus Sõrve kandi mees, kes olude sunnil suurde linna tulnud, aga eluga ikka rahul. Viisakas ja puhta särgiga nagu üks bussijuht olema peabki.
Reisijad olid ka väga viisakad. Üks viisakam kui teine. Ja teine omakorda viisakam kui kolmas. Ei võetud pudelit lahti, ei pillutud kahemõttelisi väljendeid. Rända nagu nunnakloostri eeskojas.
Aga kus on siis hülged?
Oota, kallis lugeja. Hüljest juba palja käega ei püüa. Sest hülgel, sel on hülgeviga küljes. Ta ei lesi ega oota, millal sa teda varbaga tonksama lähed. Kuigi ega viisakas inimene looma jalaga tonksagi. Ta ei löö isegi uksi jalaga lahti. Ning seepärast ta piilubki elu tagareast, otsekui kardinate vahelt.
Kõik algas aga tegelikult sellest, et me kogunesime 21. aprillil EASi kontori ette Tallinnas, et sõita Soomaale. Soomaa on üks kuulus kant Eestis, kus on viies aastaaeg, aga mitte paastuaeg, vaid üleujutuste aeg. Ja üleujutuste reklaamnägu on Aivar Ruukel (pildil binokkel käes).
Üleujutus, tõsi, oli juba lõppenud. Ainult okkaringid, väikesed malbed kraed püütüvedel reetsid hiljutist kõrgaega. Isegi laudtee kandis oli vesi olnud nii kõrgel, et huvilised mööda käispuud kõndisid. "Käsipuud tehti seega ilmselt liiga laiad," sõnas giid Algis (pildil prillide ja mütsiga, räätsad jalas. Räätsad on selleks, et me liiga sügavalt sohu ei vajuks. Või lumme, kes lund rohkem armastab kui laukaid).
Algis on tegelikult ka laudteede ehitaja. On seda ehitanud kilomeetrite viisi. Laudtee on muide selline tee, mida ehitatakse enamasti sohu, et inimesed omadega rappa ei läheks. Aga mõned lähevad ikka, just sellesama raba pärast.
Meie sumpasime ka rabas ning nägime tutt-villpead. Või miskit muud pead, ei või pead anda. Siin see villpea ongi!

Thursday, April 16, 2009

Kurba lugu pole kerge jutustada

Maalehe kurbade lugude konkurss algas pisut kurvalt. Kuigi kurbust on meie ümber nii palju, et taskurätte on pesunöörid täis, ei kipu inimesed oma nuttu paberile panema.

Nüüd on siiski lugu juba teine ning kurbi lugusid tuleb nii et pisar siriseb. Et mitte üldsõnaliseks jääda, mõned näited. Siin väljavõte Põlvamaalt saabunud põhjalikumast poeemist:

"Raha otsas – õnn ei tulnud. Nagu poleks teda olnud.

Miskit valesti on läinud – keegi enne kallal käinud?

Minu üllad lubadused, unelmate-unistused

lendavad kõik vastu taevast, jooksnud karile mu vaevad."

Või siis niisugune näide veel sügavamast Lõuna-Eestist:

"Mida teeks inimene, kes satub üksinda kusagile, kust pole lootustki omaste ja isegi omataoliste keskele tagasi pöörduda? Kui satub täiesti teise maailma, kus pole inimese jälgegi, lõhnagi? Söök-jook olemas, aga rohkem ei mitte kui midagi. Küllap see ongi kõige lõpp. Keset sööki-jooki, keset kullakange kooled ära nagu nalja!"

Ning lõpuks veel üks mõtlik mõttekatke:

"Taelovas vaarisa haual laksutab lehekuul sisask.

Olla võiksin ise kui metsatsirk Setomaa nõmmes,

lendaks, kui saaks, tere ütleks saja mahlakuu tagant,

küünla ja lillega mälestaks osakest toonasest endast."

Kirjutage julgemini, nukrad. Veel jõuab. Tähtaeg ju alles 1. mail.

Thursday, April 9, 2009

Disko ja tuumasõda

Käisin kinos Sõprus, esietendusel. Hea filmi esietendusel. Sisuka filmi esietendusel. Lausa ajaloofilmi esietendusel. Üle pika aja kõneldi ju meie endi kaudu meist endist, diskost ja tuumasõjast. Tõsi, juurde pandi ehk liialdati ka natuke, et naerma ajaks. Naer teeb ju hinge vabaks, lõhub korraks meie igapäevase lubikooriku, laseb tõel tuppa tulla.
Saal naeriski, enamasti meie endi mineviku üle. Selle üle, et me olime just niisugused nagu me olime, nagu meil olla lasti. Koomiliste soengute, viimistlemata riiete, kohmaka kõne, aga taibukate mõtetega. Sisult sotsialistlikud ja vormilt rahvuslikud, nagu tollal ette nähtud.
Või tegelikult vastupidi: vormilt sotsialistlikud ja sisult rahvuslikud. Karjusime küll paraadil hurraa, aga teist kätt hoidsime taskus rusikas. Ning peas mõtlesime riigivastaseid mõtteid. Küll me ikka tundusime endale taibukad. Kõige taibukamad N Liidus!
Taibukust oli nõukogude aja eestlastel vaja, sest tuli muretseda või lausa ise teha antenn. Kasvõi elavhõbedaga kraadiklaasist. Kasvõi tagatoas, paksude pruunide aknakatete taga.
Isegi TPI õppejõud tegid selliseid antenne. Olid nagu välismaa spioonid. Niisuguse inseneri laps ei tohtinud isegi esimese helina peale telefonitoru haarata. Tuli oodata kaheksa tirtsu, siis pani helistaja toru ära ja valis numbri uuesti. Alles siis...
Antenni, seda põranda all valmistatut, oli aga väga vaja, sest selle abil sai vaadata Soome televisiooni. Ning seda me tegimegi, muidugi need, kes Põhja-Eestis elasid ja kelleni lahetagune signaal ulatus. Mis sest Eesti omast vaadatagi, see oli ju propagandat kubinal täis! Partei kongresse, kus medalid sõjaveteranide ja töökangelaste rinnal käteplaksudega kaasa kõlisesid. Inimestel aga olid ideoloogiasõnu pobisedes silmad maas nagu ei usukski nad ise kommunismi peatsesse ning vältimatusse saabumisse.
Jaak Kilmi ja Kiur Aarma näidavad oma filmis "Disko ja tuumasõda", et Soome televisiooni taga seisis väikest viisi ka nn rahvusvaheline imperialism, kes tahtis oma vägivallast, seksist ning valest pungil saated Soome kaudu Nõukogude Liitu toimetada.
Küllap nii oli. Omal ajal ei osanud seda mõelda. Lihtsalt vaatasid suu lahti maailma, kus pisut parema vedamise korral võinuksime elada. Soomlased ju elasid, ehkki 1968. aasta Praha Kevadest tehtud reportaazi järel tuli soomlastel N Liidule aru anda, miks nad teles tõde niimoodi väänavad. Aga see-eest jõid nad coca-colat ja tulid siiapoole lahte meile teleka värvipildi jaoks mikroskeeme müüma. Ning läksid veel rikkamaks kui seni.
Kindlasti väänati tõde mõlemal pool lahte, siinpool ilmselt tublisti rohkem. Sest meil oli lihtsat vaja rohkem väänata, kuna lihaletid meie toidukauplustes muutusid üha lagedamaks, aga soomlane läks toidu reklaamimisel üha jultunumaks. "Kindlasti on see liha lettidel plastmass," kuulutas siinne propaganda punakalt säravate värskete lihalõikude kohta. "Ja kui polegi plastmass, siis ei jaksa lihtne soomlane seda ikkagi osta."
Lihtne soomlane lihtsaks, aga need kuradi punkarid! Ajasid siinsetele ka isu peale, aga siinsed ei osanud muud teha, kui rahvast ajaloolise jalgpallikohtumise ning rokk-kontserdi järel mässama kihutada. Rahvas võttiski natuke tuld, aga suurriigil oli veel väge kõik vaikseks ja vagaseks keerata. Ning mõelda, kuidas Soome ja Eesti vahele nii kõrge võrk tõmmata, et tagurlikud telelained Tallinna lapsi kahjustama ei pääseks.
Eriti aktiivne mõtleja olnud toonane partei peasekretär Karl Vaino. Tehniline haridus mehel ju ka, mis sest, et raudteelase oma. Aga ei saanud kaasaegsest Hiina müürist asja. Isegi raudne eesriie kippus murenema. Juri Andropov, kes roostetavat raudeesriiet veel karmi korra kaudu lappida üritas, kanti ka Kremli müüri äärde. Ning Mihhail Gorbatsov tahtis näidata juba hoopis sõbralikumat nägu.
Meie olime siis ka juba teist nägu. Eriti teist nägu olime me siis, kui Soome telest hakkas jooksma "Emmanuelle". See tõmbas isegi lõunaeestlased Tallinna. Näidati ju lausa SEDA.
Tundub, et SEE oli haruldane isegi Soome televisioonis, milleks muidu see ühele lainele häälestumine. Lastel polnud raske isegi auku seina puurida, et sellest täiskasvanute maiuspalast osa saada.
Tõeline maiuspala oli aga varsti tulnud vabadus ise. Aga selle vabaduse üks ämmaemandaid oli ju Soome televisioon. Aitäh neile! Ning aitäh Jaak Kilmile ning Kiur Aarmale!

Monday, March 30, 2009

Imed sünnivad ka Aseris

Ida-Virumaal Aseris nädalavahetusel peetud kohaliku puhkpilliorkestri kontsert erines kindlasti sajast, võibolla isegi tuhandest omataolisest. Tosinast mehest, kes 15 aastat tagasi pigem matuse- kui rõõmulaulude poole vaatasid, on saanud tõeline orkester, keda ei pea häbenema ei mängijad ega publik.

Platsis oli umbes 30 mängijat - täpset lugemist takistas tõsiasi, et ka küllalt laial laval istusid moosekandid üksteise taga rohketes ridades. Teisisõnu - klarnetimängijad varjutasid kõik teised. Õnneks küll vaid keha, mitte muusikaga. Sest muusikasse mahtusid kõik. "Super, Kait!" pistis Eesti üks tippsaksofoniste Virgo Veldi pärast kontserti käe oma koolivenna, dirigent Kait Tiitso pihku.

Tõenäoselt olid Kait Tiitso pihud pärast kontserti üsna higised. Ikkagi saalitäis rahvast, patuga pooleks arvutades 400 inimest, väga suur mitmendik viimastel aastakümnetel kokku kuivanud valla elanikest. Pillimeeste abikaasad, lapsed, õed-vennad, emad-isad. See pole liialdus, arvestades, et vanim mängija orkestris on 69, noorim 13-aastane.

Kohal ja isegi laval oli mehi, kes orkestris mänginud pool sajandit. "Minusugune 85-aastane mees ei jaksa siiski lavale ronida," tunnistas elupõline trummimees Ants Jaanru ning sai tänulilled lava ees. Tükis nooremad, kuid poolesajandise mängijaminevikuga Rein Musten ja Uno Takjas said aga kingi laval, ikka veel pasunat käes ja suul hoides.

Võibolla oligi sajanda sünnipäeva kontsert nende ja paljude teistegi Aseri orkestri liikmete tipphetk muusikas, sest mängiti koos selliste tippudega nagu Kaire Vilgats, Koit Toome, vanaema poolt Aserist pärit Gerli Padar ja lausa oma küla mees Virgo Veldi.

Mis seal salata - mitmetel puhkudel puudutati ka kunsti lumist kõrgust. Eriti tipu lähedale jõudsid oma duetis Gerli ja Kaire. Oleks rahval rahulikult plaksutada lastud, istuksime saalis ilmselt veel tänaseni.

Oma panuse, kahjuks küll negatiivse, andsid kontserti suured sõnameistrid ehk juubilari õnnitlejad. Kallid kõnelda armastavad sõbrad ja mittesõbrad. Ilmselt peaksite mõtlema, kas teie jutujoru ja kodukootud vaimukused ikka on need, mida peale vapustavat kontserdielamust veel pool tundi kuulama peab.

Tuesday, March 24, 2009

Eestisse oma halaöö!

Sissejuhatuseks: võtan kohe patendi Eesti nutulugude võistlusele, seega palun arvestada minu esimese öö õigust. Esimese Nutuöö õigust.
Kallid väätsalased! Kuna naeruaeg on lõppenud, soovitan teie igakevadise huumoripäeva asendada nutuööga. Seega, kui Koerus peetakse holaööd, miks ei võiks siis Väätsal halaööd pidada? Kindlasti tuleb pime saal, tontlikud varjud ja kahvatuvalge kuu halamisele kasuks.
Uskuge, veel aastakümneid hiljemgi tundub, nagu kõnniks pimedatel sügisõhtutel (halaöö tuleks korraldada kindlasti just sügisel) keegi mööda Väätsa kultuurimaja, logistaks aknalinke ja uluks vaikselt "Majanduskriis! Majanduskriis!"

Monday, March 23, 2009

Räägime kissellinaha-keelt!

Ma ei ole üldse selle vastu, et tänavad on auklikud. Ma ei ole ka selle vastu, et pealinn koidu eel pimedusse mattub. Ma ei ole selle vastu, et kärbitakse, vähendatakse, peatatakse, külmutatakse, lükatakse edasi, lükatakse tagasi, lükatakse kõrvale, lükatakse isegi üle ääre.

Ma ei ole selle vastu, et homme on vähem kui täna ja ülehomme on veel vähem. Ma ei sõdi paratamatusega, vääramatusega, loodusseadustega, ülemaailmse majanduskriisi ja selle väikese kurja vennaga Eestis.

Mul pole midagi selle vastu, et inimesed nutavad taga möödunud rahapulma koos viiesajakroonistest pruudilooriga, sisse kukkuvate lagedega õnnistatud kinnisvaraõitsengut, magedat maasturikultust ning kaduvat noorust.

Ma olen aga vägagi selle vastu, kui kõige selle lükkamise-tõmbamise ja soojendamise-külmutamise juurde hakatakse serveerima pläma. Sellist pläma, mis kleepub nagu kissellinahk ning millel pole iseseisvat vormi ega maitset.

Esimesed kissellinahad on aga juba lennanud. Näiteks näed maanteeauku, mis hakkab varsti rehve ribadeks lõikama. Mida teha? Ruttu-ruttu kutsuge mehed, kes kurja augu kinni plommivad, ütleb loogika. Aga suur sõnameister ütleb hoopis “Mina aeglustan käiku ja püüan august ettevaatlikult mööduda!”

Tallinna pimendamise puhul kardavad oponendid, et kohe-kohe hakkavad pimedusest kostma kurjategijate karjed, aga suur sõnameister ütleb hoopis, et “Ongi rahulikum magada, kui tänavatuled silma ei sära.”

Need head laused annavad ainet edaspidi vabandused juba ise välja mõelda. “Väiksema palgaga ei vaju rahakoti-poolne pintsakuhõlm nii viltu nagu varem!”; “Mõtlesingi juba ammu, kuidas liigsest kehakaalust vabaneda. Aitüma, kallis tööandja, palka vähendamast!”; “See majalobudik uusrajoonis tunduski mulle liiga suur. Hea, et olete selle nüüd nõus suurema vastupunnimiseta minult tagasi võtma!”.

Edasi püüdke selgitusi, vabandusi, pehmendusi ning muid kissellinahku sõnastada juba ise. Ja uskuge, kergem hakkab. Ja kui ei hakka, siis libistage end sel nahal helgema tuleviku suunas. Ja kui te ei libisegi parasjagu õiges suunas, siis hüüdke ikkagi kissellinaha-keeles: “Aga see-eest liugun ma väga kiiresti!”.

Tuesday, March 10, 2009

Miks ma armastan endisi pidusid

Käisin Eesti omavalitsusjuhtide talvisel võistlusel Haanjas. Ilus oli. Parajalt külmakraadine talveilm, mõnus seltskond, lustakad spordialad. Eriti mõnus oli aga õhtune pidu Ruusmäel. Või õieti Rogosi mõisa puhke- ja koolituskeskuses.
Pidu oli nagu vanasti. Et laual olid heeringas ja salat ning härma tõmbuvates pudelites sillerdas valge viin. Muidugi olen ma üleliigse napsivõtmise vastu, aga tol hetkel oleks olnud lihtsalt patt pits huultele tõstmata jätta. Või mis huultele, viin on vaja ikka kõhtu ka kallata. Sealt hakkab see 40-kraadine soojus üles tõusma, kuni jõuab südamesse ja siis silmadesse ning kõrvadesse.
Selliste silmade, kõrvade ja südamega on hea laua taga istuda, küünarnukid taldriku kõrvale toetada ja ajal voolata lasta. Eriti, kui seda aega mõõdavad kaks Võrumaa meest, üks lõõtsa, teine viiuliga.
Oleks tahtnud neid laule kaasa möirata, aga ma ei pea viisi. Nii läksin hoopis ja kutsusin oma poja, et ta kuulaks ja vaataks, kuidas käib tõsine eesti pidu, et ta tõmbaks endasse kaduvat kultuuri. Et ta mäletaks.
Siis aga läks poeg ja tõi fotoaparaadi. Mis oli väga õige tegu.