Disko ja tuumasõda

Käisin kinos Sõprus, esietendusel. Hea filmi esietendusel. Sisuka filmi esietendusel. Lausa ajaloofilmi esietendusel. Üle pika aja kõneldi ju meie endi kaudu meist endist, diskost ja tuumasõjast. Tõsi, juurde pandi ehk liialdati ka natuke, et naerma ajaks. Naer teeb ju hinge vabaks, lõhub korraks meie igapäevase lubikooriku, laseb tõel tuppa tulla.
Saal naeriski, enamasti meie endi mineviku üle. Selle üle, et me olime just niisugused nagu me olime, nagu meil olla lasti. Koomiliste soengute, viimistlemata riiete, kohmaka kõne, aga taibukate mõtetega. Sisult sotsialistlikud ja vormilt rahvuslikud, nagu tollal ette nähtud.
Või tegelikult vastupidi: vormilt sotsialistlikud ja sisult rahvuslikud. Karjusime küll paraadil hurraa, aga teist kätt hoidsime taskus rusikas. Ning peas mõtlesime riigivastaseid mõtteid. Küll me ikka tundusime endale taibukad. Kõige taibukamad N Liidus!
Taibukust oli nõukogude aja eestlastel vaja, sest tuli muretseda või lausa ise teha antenn. Kasvõi elavhõbedaga kraadiklaasist. Kasvõi tagatoas, paksude pruunide aknakatete taga.
Isegi TPI õppejõud tegid selliseid antenne. Olid nagu välismaa spioonid. Niisuguse inseneri laps ei tohtinud isegi esimese helina peale telefonitoru haarata. Tuli oodata kaheksa tirtsu, siis pani helistaja toru ära ja valis numbri uuesti. Alles siis...
Antenni, seda põranda all valmistatut, oli aga väga vaja, sest selle abil sai vaadata Soome televisiooni. Ning seda me tegimegi, muidugi need, kes Põhja-Eestis elasid ja kelleni lahetagune signaal ulatus. Mis sest Eesti omast vaadatagi, see oli ju propagandat kubinal täis! Partei kongresse, kus medalid sõjaveteranide ja töökangelaste rinnal käteplaksudega kaasa kõlisesid. Inimestel aga olid ideoloogiasõnu pobisedes silmad maas nagu ei usukski nad ise kommunismi peatsesse ning vältimatusse saabumisse.
Jaak Kilmi ja Kiur Aarma näidavad oma filmis "Disko ja tuumasõda", et Soome televisiooni taga seisis väikest viisi ka nn rahvusvaheline imperialism, kes tahtis oma vägivallast, seksist ning valest pungil saated Soome kaudu Nõukogude Liitu toimetada.
Küllap nii oli. Omal ajal ei osanud seda mõelda. Lihtsalt vaatasid suu lahti maailma, kus pisut parema vedamise korral võinuksime elada. Soomlased ju elasid, ehkki 1968. aasta Praha Kevadest tehtud reportaazi järel tuli soomlastel N Liidule aru anda, miks nad teles tõde niimoodi väänavad. Aga see-eest jõid nad coca-colat ja tulid siiapoole lahte meile teleka värvipildi jaoks mikroskeeme müüma. Ning läksid veel rikkamaks kui seni.
Kindlasti väänati tõde mõlemal pool lahte, siinpool ilmselt tublisti rohkem. Sest meil oli lihtsat vaja rohkem väänata, kuna lihaletid meie toidukauplustes muutusid üha lagedamaks, aga soomlane läks toidu reklaamimisel üha jultunumaks. "Kindlasti on see liha lettidel plastmass," kuulutas siinne propaganda punakalt säravate värskete lihalõikude kohta. "Ja kui polegi plastmass, siis ei jaksa lihtne soomlane seda ikkagi osta."
Lihtne soomlane lihtsaks, aga need kuradi punkarid! Ajasid siinsetele ka isu peale, aga siinsed ei osanud muud teha, kui rahvast ajaloolise jalgpallikohtumise ning rokk-kontserdi järel mässama kihutada. Rahvas võttiski natuke tuld, aga suurriigil oli veel väge kõik vaikseks ja vagaseks keerata. Ning mõelda, kuidas Soome ja Eesti vahele nii kõrge võrk tõmmata, et tagurlikud telelained Tallinna lapsi kahjustama ei pääseks.
Eriti aktiivne mõtleja olnud toonane partei peasekretär Karl Vaino. Tehniline haridus mehel ju ka, mis sest, et raudteelase oma. Aga ei saanud kaasaegsest Hiina müürist asja. Isegi raudne eesriie kippus murenema. Juri Andropov, kes roostetavat raudeesriiet veel karmi korra kaudu lappida üritas, kanti ka Kremli müüri äärde. Ning Mihhail Gorbatsov tahtis näidata juba hoopis sõbralikumat nägu.
Meie olime siis ka juba teist nägu. Eriti teist nägu olime me siis, kui Soome telest hakkas jooksma "Emmanuelle". See tõmbas isegi lõunaeestlased Tallinna. Näidati ju lausa SEDA.
Tundub, et SEE oli haruldane isegi Soome televisioonis, milleks muidu see ühele lainele häälestumine. Lastel polnud raske isegi auku seina puurida, et sellest täiskasvanute maiuspalast osa saada.
Tõeline maiuspala oli aga varsti tulnud vabadus ise. Aga selle vabaduse üks ämmaemandaid oli ju Soome televisioon. Aitäh neile! Ning aitäh Jaak Kilmile ning Kiur Aarmale!