Kuhu keel sind viib

Luuletamine on iseenesest lihtne:

-oota, kuni sul tuleb paras meeleolu* 

-leia pliiats ja paber** või arvuti

-otsi paika, kus teiste egod sinu oma parajasti ei sega

-lase tekstil vabalt tulla, ära püüa teda vanasse voolusängi suunata

-vali välja tekstid, mida pead õnnestunuks

-vaata üle, kas pole sisse sattunud juhuslikke sõnu

-kuu aja pärast pöördu nende luuletuste juurde tagasi

-kui salmid tunduvad ikka head, näita neid usaldusväärsetele inimestele

-kui su sõbrad sind julgustavad, mine luuletustega rahva ette

*Paras meeleolu on siis, kui sa tunned nagu kergeid külmavärinaid, ka ei juhi mõtet niivõrd sina ise, kuivõrd mõte hakkab juhtima sind.

**Kui muud käepärast pole, sobib ka poetsekk või parkimiskviitung. Vetsupaberile enam loota ei saa, see on mõeldud siiski muuks otstarbeks. 

Kaalikas kanni ei kasvata. Porgand põske ei pungita

Mul on kalduvus tüsedusele. Lapsena ei saanud nagu arugi, aga mida aasta edasi, seda enam kipuvad kilod rõhuma. Püüan vastu seista, aga hea toit meeldib mulle. Väga. Ja kerge õlu või pits viina veel lisaks. No ja siis järgmisel päeval jälle kehakultuuriga tasa tegema.

Muidugi olen mõelnud ka kaalujälgimisele, dieedile. No ükskõik millele, millega taas pisut kenama välimuse võiks omandada. Nüüd on taimetoitlased vägeva kampaaniaga välja tulnud. „Kaalikas kanni ei kasvata!“ hüüavad nad ja vuravad tervisliku toidu lavkaga mööda maad ringi.

Tallinna Ülikooli õuele tulid nad ka. Astusime siis mõne kolleegiga ligi ning panime terava pipraga roaga põsed õhetama. Siis võitis Berit taskust telefoni ning tegi pildi õnnelikest kanni mittekasvatajatest: vasakult: Beriti isa, tema kolleeg Karl, Karli abikaasa Krista ning uus kolleeg Taavi. Head isu teilegi! 

Ilmselt jääb Maaleht mu saatuseks

Töötan nüüd Tallinna Ülikoolis. Uhkelt kõlab küll, aga ma pole siin professor ega muu akadeemiline asjapulk. Jääb mul elus see tee käimata. Mulle ei meeldi nokitseda ühes nurgas, vaid vaadata, kustpoolt maailm lahti on. Seega, professoritele jäägu nende paisutatud enesehinnang, meie elame teisiti. Aga siiski siinsamas lähedal.

Olen Tallinna Ülikooli kommunikatsioonijuht. See on amet, kus tuleb rääkida seal, kus vaja ning hoida suu kinni seal, kus vaja. Raske muidugi, sest jälle üks amet, kus sa pead kõikidele meele järele olema. Nii neile, kellelt info saad, kui ka neile, kes info saavad.

Tänaseni olen vastu pidanud, esimesest tööpäevast on möödas tubli kolm kuud. Kindlasti ei ületa aga nn vahetöökohad seda elamust, mille olen saanud Maalehest. See oli, on ja jääb mu töökohaks, millega seoses mind mäletatakse. Seal sooviti minu panust, veelgi enam, võeti see kahel käel vastu. Maalehes sai igaüks olla tark oma jõu kohaselt, millist suunda lõhestasid kahjuks siiski mõnede juhtide katsed hakata ennast nägema kellegi muu kui lugeja teenrina.

Nüüd on need ajad õnneks möödas ja ma soovin südamest, et lehel läheks hästi. Et see oleks viimane paberleht, mis Eestis veel ilmub. Mis see paber nüüd oligi? küsib noor. Ah, tead, see ollus, millele trükitakse Maalehte!
Foto: PIRET RÄNI

Kodused põhjused: miks mulle meeldisid pikad juuksed

Elasin poisikesena Aseris, mis siis oli päris suur koht, poolenisti isegi linn. Osaliselt elasin aga ka külas, Uuskülas. Isegi meile tulnud ajalehtedele kirjutati Uusküla, Oll.

No vot sellest külast käis läbi killustikupuruga kaetud tee ning seda mööda kõndisid varasematel aastatel lehmad. lammastest rääkimata. Sead ei kõndinud, need ruigasid laudas.

Eelkirjeldatus külas käis koolivaheaegu veetmas Toomas, tädi Mahta õepoeg. Ning tema tõi kaasa ikka midagi niisugust, mis poisikesse korraliku jälje jättis.

Esimene asi olid muidugi pikad juuksed. No kui mul ka kunagi sellised oleksid, mõtlesin. Jah, ma kasvatasin need, kui ülikooli läbi sain ja õpetajana tööle läksin. Oli ikka uhke küll, juuksed tõmbusid veel krussi, kui veidi uduvihma said.

Siis hakkas onupoeg Jaanus norima, et need on ikka liiga vanamoodsad ja sellise välimusega ma endale uut naist ei leia. Läksin juuksuri juurde ning palusin patsi maha lõigata. Viisin koju ning jätsin mälestuseks aegadest, mis enam ei kordu. No ja leidsingi armastuse...

Teine Toomase mõju avaldus muusikas. Kuulame Taevatreppi, ütles ta. Pagan, vot see oli alles muusika. Mõned pikad aastad hiljem avastasin ilmselt sellesama mälestuse lainel enda jaoks Gunnar Grapsi. Põrutasin kaardikeppidega kooliraamatute peal trummi kaasa nii et põrises.

Kolmas Toomase pärandus hakkab mulle alles nüüd kohale jõudma. Et tegutse mõõdukalt, puhka, vaata ilma ja libista vaikselt õlut.

Aitäh, kauge lapsepõlvesõber!  

Kui võtaks õige kirve ja...

Nooremas põlves oli kõva puulõhkuja. Võtsime isaga kirved ja virutasime nii, et küll oli. Kord üllatasime oma oskusega isegi naabrinaist Magdat, kelle silmad küll elus palju asju näinud olid. Nimelt pidi talle puulõhkumisel appi tulema tema õepoeg Toomas. See oli mees nagu muiste, Kalevipoja poolvend emapoolses liinis...

No aga mõtlesime isaga, et läheme enne ja kergendame pisut linnamehe vaeva, Toomas nimelt tartlane. Võtsime ja plõgistasime ilma oksteta lepapuid nagu muu seas. Pärast Magda oli Toomases isegi pettunud: suur mees, aga vaid tõks ja tõks.

Jäi see puulõhkumise-tarve mulle pikkamisi verre. Onupoeg Jaanusega oleme ka Haljalas kirvestega vehkinud nagu hullud. Ning hiljem Rakverre diskole sõitnud.

Nüüd on need ajad ka ammu möödas. Tantsuisu on, aga kohti selle ellu viimiseks vähe.Ühel heal päeval aga ei pidanud ma puude lõhkumise osas enam vastu. Tulin korvpalli vaatamast ja tundsin, et vaimujõudu on üle. Helistasin heale majanaabrile ja küsisin, kas need on tema puud. Olid. Lõhkuda lubas ka. Haarasingi siis kirve ja kukkusin virutama. Jah, polnud enam endised ajad. Aga vaheldus ikkagi. 

Endised ajad, mis meenutades pole vaid endised

Pidasime Viru-Nigulas paastu-maarjapäeva. No et olla koos ja ...

Koos olemine ise on juba väga suur rõõm, luuletused ja punane vein veel peale selle. Lugesime otse südamest südamesse, ehkki ikka parajalt valju häälega.

Mõnel hetkel polnud sõnu vajagi. Istusime, ühine minevik selja taga ning veidi ühist tulevikku ees. Selles mõttes, et kokku olid tulnud peamiselt inimesed vanuses keskiga ja keskiga pluss.

Aga igal põlvkonnal on oma rõõmud ja oma valud. Noorena lihtsalt ei saa aru, et vanemana on hea oma südant mõnikord koos valutada. Siis võib seda nimetada ka südame kergendamiseks.

Kergem sai küll. Ja uhkem. No seepärast, et me oleme ja tuleme kokku ja kuulame üksteist. Ning mõtleme hiljem, et küll see ikka oli...

Nii meenutades saavadki möödunud ajad alati paremad kui praegused. Seda võiks isegi nimetada parimate aegade möödumise seaduseks, mille kõige kenamini sõnastas Tammsaare.

Kuidas saada kohaliku kogukonna liikmeks

Olen isamaalane, päris parajal viisil. No et see on mu kodu ja teda ma ei jäta.

Samas on selle koduga natuke kummaline. Elan juba aastaid Türisalus, aga mõtlen ikka Virumaale, Aserile ja Viru-Nigulale.

Aseri tähtsus langeb päevadega. Inimesed seal on hakanud elama ja end juhtida laskma nii, nagu mulle mitte sugugi ei meeldi. Ühesõnaga, aetakse seal asju mis aetakse, aga üks Eesti asi see mulle küll ei näi. 
Viru-Nigulaga on pisut teine asi. Surnuaeda niisama lihtsalt mujale ei koli, häid mälestusi ümber hinnata pole mõtet.

Niisuguse filosoofia puhul pole ehk üllatav, et ma pole Harjumaal eriliselt kodunenud. Jah, korjan prügi metsa alt ära, aitan külaseltsi lõkke jaoks puid korjata, aga jään võõraks.

Siiski astusin ootamatu sammu kohalikuks saamise suunas. Suurupi naiskoor Meretule soovis, et ma nendega koos esineksin. Ühe korra, siis teise veel. 

Selle teise korra õhtul tundsin, et äkki ma olen ikka kohalik. Suurupis näiteks, kus mu ema väikese tüdrukuna tuletorni juures karja hoidis.

Aga see on vaid emotsionaalne kodusolek. Suurupi vahel eksin kindlasti.

Pilt võetud Wikipediast, fotol Suurupi alumine tuletorn.