Üksmeeles ühisele teele

Tänavune suvi oli erakordne selle poolest, et tõi kaks pulmapidu. Lõin vapralt kaasa, korraldades ka nn üksmeelemängu.

Suvised küsimused noorpaaridele kõlasid nii:

-Sulle tundub, et maailma parim jalgpallimeeskond on Holland

-Hambaid pestes tuleb harja liigutada ülalt alla, mitte vasakult paremale

-Jalgrattaga poiss Rakvere turuplatsil on Arvo Pärt

-Päike tõuseb idast ja loojub Läände

-Tahaksin ka edaspidi Soome tööle minna

-Isegi sulgpall on parem kui seks

-Väga heal kitarril on kaheksa keelt

-Häid uudiseid loen alati Delfist

-Armastus on sügav psühholoogiline vapustus

-Kui võimalik, lendan kindlasti kosmosesse.

Paarid, keda küsitlesin, olid vägagi üksmeelsed. Seda enam, et kumbki teineteise vastuseid ei näinud.

Edu teile, kallid sõbrad!

Ilus kõne ilusas paigas ilusal päeval

Juhtus see ime, et mind paluti pulma, kõige tipuks veel kõnelema, noorpaari ühise elutee esimesi samme sooja sõnaga sätitama. Kõnelesin siis nii:

Igal hommikul läheb valgeks, see valgus ujub üle maa, jaotub lõputult, jõuab igaühe silmadesse, ometi ei lõpe ta ealeski otsa. Mis muu võiks see olla kui armastus!

Jõed voolavad, ometi leidub ikka veel vett, ometi on see vesi värske ja sillerdav. Hirv kummardub oja kohale ja joob, nähes vees oma virvendavat peegeldust. Eks see olegi armastus!

Kivid seisavad paigal, kasvavad samblasse, kinnitavad, et ei lahku siit kunagi, ei veere teisale, vaid tunnistavad vaikides mööduvaid päevi, kuid, aastasadu. On seegi armastus.

Inimesed sünnivad, kõnnivad, jõuavad pärale, ometi tõusevad uuesti, lähevad uuesti, tahavad veel midagi, kohtuvad, leiavad, et eks ju tema olegi see, keda ma otsisin, kelle pärast õnn maailma loodi, kasvõi kastepiisa kujul. Eks anna see tunnistust tõsiasjast, et maailma valitseb armastus!

Teed on meid siia kokku toonud, aeg liitnud, tunne tunnistanud.

Me tahame tänada sind maa, tänada sind, taevas, et sa lubad meil täna siin olla, sellest osa saada. Rõõmustada, et kõik on veel ees, kõik alles algab.

Aiad puhkevad õige, linnud ei saa öösiti vakka olla, hein kasvab vöökohani, kartul õitseb ja saab valmis, et me kõik tunnistaksime: miski on suurem kui meie, miski on imeline.

Teie olete imelised, et olete otsustanud teineteise õnnelikuks teha, tõmmata enda kohale suure sinise kanga, mida me mõnikord nimetame taevaks.

Ma tean, mida te tahate teineteisele öelda, mida tahate öelda meile kõigile, koguma maailmale veel lisaks: vaadake, need oleme meie. Me oleme teinud otsuse, oleme mõtteis lubanud, et nii see jääbki, see ei tohi olla kuidagi teisiti, kui ei minu süda on sinu süda, minu mõte on sinu mõte.

Jürgen Rooste patukustutuskiri

Jürgen Rooste tõi avalikkuse ette oma värske luulekogu „Suur sume/suur tume“.

Ega enam palju avameelsemaks minna ei saa, võin kinnitada. Istusin mõni aeg Jürgeni kõrvallauas ning võin tõdeda, et mis meelel, see keelel, mis keelel, see paberil, mis paberil, see trükis, mis trükis, see kaupluses, mis kaupluses, see lugejate laual.

Edasi läheb muidugi keerulisemaks, sest teekond lugeja südamesse on sutsu keerulisem kui kõik eelloetletu.

Minu südamesse need luuletused läksid. Võib-olla seetõttu, et mees otsekui vaevleb iseenda käes (eks luuletaja olegi ju lõke, milles ta ise põleb), otsib põhjendusi, selgitusi, isegi vabandusi, miks ta selline on, miks ta just nii käitub ning miks teda maailmale üldse vaja võiks olla.

Rooste seob end selles kogus tihedalt ning lõplikult lastega. Käib nendega matkal, pakub võileiba. Mõtleb neile, kui nad juba magavad. Ühesõnaga: on isa. Selline isa, nagu ta tahab olla, võib-olla salamisi ka selline, nagu ta saab olla. Sest elu pole midagi sellist, mis on luuletaja kätes. Pigem on luuletaja ise elu kätes.

Tõelise luuletaja olemus on ju olla ebapüsiv, voolav, teiseks muutuv. Aga teiseks muutuvana ei saa olla see mees, kes igal hommikul sama värskelt ning kainelt lipsu ette seab, auto süütevõtit keerab ning tööle sõidab.

Jürgenil polegi autot, lipsu kannab ta ka harva. Aga lapsed tal on. Nii maailmas kui ka südames. Hea, et nüüd ka luuletustes. Lapsed kasvavad suureks, loevad, mõtlevad – meil on/oli siis selline isa. Vaevles ise, vaevas teisi, armastas ise, armastas teisi.

Luulekogu teise poole patukustutusteema ongi armastus. No ühe teise naise vastu. Selle, kes pole tema lastega üldse seotud. Või kui, siis nii palju, et teinekord juhtus isegi nii, et kui poeet lastega jalutas, mõtles ta selle teise peale.

Luuletaja võib mõelda, sest nagu öeldud, on ta iseenese lõke. See ei põle, kui halge juurde ei viska. Aga mida võimsam tuli, seda kiiremini tühjeneb halukorv. Ning tulebki minna uue riida juurde. Kasvõi vargile, valutava südamega.

„Suur sume/suur tume“ ütleb autori kohta paljugi. Võib-olla kõik. Kui, siis jääb häirima mõni liiga lihtne riimirida. Aga Rooste ongi tahtnud minna lihtsat teed, sammuda läbi suure sumeda selle suure tumeda suunas, mis tuleb nagunii ning millest võitu saamiseks on ainus viis temast kirjutada.

Sõbraga päikeseloojangu eel

Aseri, õigemini Abaja, nii mõni päev enne jaani. Päev on selles kandis muidugi ammu looja läinud, oodatakse pikisilmi uut koitu, aga Päike on veel parajalt kõrgel. Nii kõrgel, et magama minna on veel vara, midagi ette võtta aga hilja.

Paras aeg on pisut niisama luusida. Aastad ka ju sellised, et enam kaugele minna ei taha. Kõik, mis oluline, saab oma mõttes läbi elada ja kaasa vedada.

Veame siis sõber Kuidoga oma mõtteid järel. Pisut märjaks saavad, sest kaste on juba langenud Kuido hoolega pöetud murule.

Kuido on väga korralik muruniitja. Ükskõik, kuidas ma ka ei prooviks, ikka jään alla. Tema töös on täpsus ja süsteemsus. Võibolla veel midagi, nostalgia näiteks, ei julge küsida.

Kuido on üks neist, kes kodukanti jäänud. Valvab oma maja ning maja valvab teda. Sellest sõltuvusest on raske lahti öelda. Võibolla ta ei ütlegi, mina ju lõpptulemust ei näe.

Kuido on pikaaeliste pundist, nii kõhn, et mõnikord puhub tuul läbi. Mina olen paks ja vererõhuhaige. Ning otsin kohti, kus südamevalu suuremaks muuta saaks.

Päikeseloojang lapsepõlvemail on muidugi selleks üsnagi sobiv. Päev ju veereb ning meie aeg saab otsa.

Aia taga lainetab kastehein, isegi täismehele üle põlve. Me ei jookse selles. Me ei tunne taimigi. Me läheme tuppa, sööme salatit. Ning ainult süda ütleb, et kusagil seal, hoopis teisel pool maja, vajub Päike vaikselt silmapiiri taha.

Kõne kadunud koolidirektorile

Läksin Aserisse, kus avati pink legendile, kohalikule koolijuhile Jaan-Ülo Saarele.

Avamisel küsiti, kas keegi midagi öelda soovib. Mina soovisin, võtsin taskust mõned paberilehed ja ütlesin:

"Täna luban ma endale selle julguse, et sinatan Sind Jaan, sinatan esimest korda. Seni olid sa minu jaoks nii suur mees, et ma ei julenud seda teha. Nüüd  olen  ma ise nii vana, nagu sind mäletan. Olen armastanud õppimist, olen  olnud õpetaja, olen koolis käiva poja isa. Seepärast sinatangi Sind, niiviisi räägime me täna omavahel esimest korda. 

Nagu ma Sind mäletan, astusid sa pika rahuliku sammuga, aga jõudsid alati kohale. Kui see buss sõitiski ära, tuli ju ometi teine. Sulle oli tähtis jääda väärikaks, mitte  lasta tühistel  asjadel end mõjutada, mitte tegevusetust varjates ringi sibada, mitte jõuetust varjates häält tõsta, vaid olla see, kelle poole vaadatakse.

Mina vaatasin. Vaatasin  nii, et mu lapsepõlveunistuseks oli saada kirjanikuks ja koolidirektoriks.

Võid ise arvata, kes oli see mees, kelle ajel ma seda ametit pidada tahtsin.

Nüüd oleme Su pingi juures, Jaan. Aastad on  osutunud liiga kiireteks, liiga lühikesteks. Hetked on tundunud nagu sähvatav välk, nädalad  paljalt hetked. Kuudel ei jõua sabast haaratagi, juba on nad läinud. Nende taga viipab meile igavik, valus muie näol, nagu teaks ta tõde.

Aga mis on tõde? On see päev, mil me matame oma keskkooli? On see päev, kui me paneme pingi selle kooli hiilgeaegade direktorile? On see päev, millal me avame ukse esimest korda? Või hoopis päev, mil me selle viimast korda kinni paneme.

Tõed on kõik. Üks ei võta teist vähemaks. Minevik lubab olevikul olla korraga kurb ja  rõõmus. Me ju ometigi oleme olnud. Unistanud, lootnud, ehitanud, Olnud armunud, õnnelikud. Jah, me oleme ka näinud aega, kui aknad vajuvad eest, katuselt pealt, kui pole enam midagi, isegi lootust mitte.

Kui lootust enam pole, tahame me istuda, järele mõelda. Miks mitte tulla siis siia, istuda sellele pingile. Öelda iseendale, et ometi  maakera pöörleb. Ometi tulevad hommikul, ometi on kusagil ka need inimesed,

keda pole praegu siin, aga keda me meeles hoiame.

Sest nagu minu isa armastas öelda, inimene elab nii kaua, nagu teda mäletatakse, siis mäletatakse  omakorda seda mäletajat. Oleme siis kasvõi hetkeks koos ja hoiame meeles  neid mälestusi, mis on ühised, aga ka neid, mille pärast me nutame kalmuaedadel, tajudes lõpmatuse kõrval ometi lõplikkust.

Igal lennul on aeg kunagi maanduda

Käisin Aseri Keskkooli viimasel lõpuaktusel. Lõpetas keskkooli viimane lend, õppekeele poolest venkud. No miks ma läksin? Eks seepärast, et olen rohkem nukrate hetkede mees. Vähemalt seni.

Istusime õpetajate toas, mina endiste õpetajate hulgas.

Kuidas küll ei söandanud jalg üle selle toa läve astuda, ehkki mu ema oli selles koolis 21 aastat sekretär ning hoone mulle lapsepõlvest peale tuttav.

Rääkisime juttu, nii keskmiselt 75-aastased õpetajad ja mina. Tulevikust kõnelesime ka, et mis Aserist edasi saab ning kas uus vallavanem suudab allajooksmise ülestõusuks keerata.

Õnneks rääkisime ka minevikust. Ka sellest, kui mina olin väike poiss. Isegi õpetaja Hilja Kuusk mäletas mind, kuigi lahkus Aserist samal aastal, kui mina esimesse klassi läksin. 1971.

Ta mäletas ka, et mu rahumeelse ja lepliku loomuga ema oli mul soovitanud vastu virutada, kui keegi kallale tuleb. Seni pole eriti saanud virutada. Pole võimalust olnud ega tõtt öelda ka valmisolekut. Niisama naljalt norima ju ei lähe.

Saalis lõpetas samal ajal 46. lend. Naerdi, nuteti, plaksutati. Mina ei nutnud. See polnud enam minu kool, kes otsa sai ja maha maeti. Minu kool elab minus endas ja maetakse koos minuga. Ning ma väga loodan, et leidub neid, kes mulle siis pingi panevad. Neid, kellest ma olen hoolinud.  

Kui ma kohtusin Margus Vaheriga

Mina olen mina, ega siia palju lisada pole. Parajalt paks mees oma parimates aastates, nagu oli ka üks Rootsi  propellerlendur.
Nagu temalgi, on ka mul õnne olnud. Isegi sellist, mida poleks osanud oodatagi. Õnne, et õnn vananedes veel suurenebki.
Muidu on ju nii, et lapsena oled õnnetu, kuna tahad olla suur. Siis oled õnnetu õnnetu armastuse pärast. Siis tunned veidi varakeskea õnne, kui tõused voodist seljavaluta ning piss jookseb vetsus vabalt, seejärel hakkavad aga igasugu hädad. Mõnel puhul oodatakse isegi surma, mis olevat parem kui elu ise.
Selle sissejuhatuse peale ütlen, et esinesime lugupeetud levimuusiku Margus Vaheriga Maiasmoka kohvikus festivali HeadRead raames. Mina lugesin luuletusi, tema laulis, rahvas plaksutas. Isegi üht pisarat nägin silmanurka veeremas.
No pagan, sellist õnne ei osanud küll ei unes ega ka niisama ette näha. Esineda on ju hea, kui oled edev. Ning on, millega esineda. Veel on.