Veidi peale seda, kui lõppes asfalt

Sõitsime eelmisel sügisel, no ikka hilissügisel, vaata, et mitte juba talvel, Läänemaale. Maakonda, kus ma käin väga vähe, sedagi põhiliselt Haapsalus Müüriääre kohvikus Teaga kohvi joomas ning uputatud munaga kiluvõileiba söömas.
Seekord sõitsime Paadremale, kus meid ootas kontsert. Sõitsime, sõitsime, kusagil ei teed ega tulekiiri, aeg mitte siiski nii hiline. Lõpuks, kui lootus oli juba pisut kadunud ning sihtkoht tundus möödas, jõudsime siiski pärale.
Kolhoosiaegne töökoda kui mitte ei säranud tuledes, siis oli valgustatud ning kui mitte ei õhanud sooja, siis jopega kannatas ikka istuda.
Kõrsikud tulid. Kummaline segu kogukusest ja romantikast. Muide, kipun neid ehk just seetõttu hindama.
Nad laulsid Heli Läätse omaaegseid hitte. Teest, mis on kividega kaetud, ning mälestusest. Kusjuures Bonzo oleks võinud ka Mikk Mikiveri häält järele aimates Tagore teksti peale lugeda.
Jah, ma sain oma. Sain mineviku ning igatsuse. Sain elamuse ka siis, kui koos Teaga mobiiltelefoni kustuvas valguses porilompide vahelt oma autot otsisime. Maal on teadagi kottpime. Sügaval sügisel muidugi.    

Mõni lühike habras hetk peale minevikku

Kord oli ma ka väike. Kui nüüd seda rohkem kui sadat kilo peeglist vaatan, muidugi ei usu, aga vanad fotod tõestavad vastupidist.  Et ma olin väike kõhn poiss. Ning palju luulelisema välimusega kui praegu.
Võibolla on asi selles, et olen kogu luule, mis mus lapsena peidus oli, nüüdseks välja luuletanud. Et praegu on vaid kest, milles kunagi pesitses selle pisikese poisi hing.
Aga no mis teha, teist elu pole mulle antud. Pealegi olen julenud suurt osa mu elust ka õnnelikuks lugeda.
Et ema ja isa kuuluvad veel kaugemasse minevikku kui mina, ütlen, et ema Valve, neiuna Elm, sündis 4. oktoobril 1931 Virumaal, tulevase Kiviõli (ja suure tuhamäe) lähedal Uuemõisa külas. Tema ema oli Emilie-Vilhelmine ning isa Harald Elm.
Minu isa Kalev sündis 13. aprillil 1924 Virumaal Urtja külas. Tema vanemad olid Liina-Johanna ning August Oll.
Mu vanemad abiellusid 24. juulil 1954, minu sündi tuli neil oodata veel mõni kuu vähem kui kümme aastat.  

Mitu tundi enne aastalõppu

Meil abikaasaga on väike komme 31. detsembril pisut koos mõtiskleda. Et kuidas lõppev aasta läks või nii.
Eeldus on muidugi see, et ega sel aastal küll midagi erilist ei juhtunud, ainult et nüüd oleme 365 päeva võrra kulunumad.
Siis hakkame meenutama ja leiame, et polnudki nii hull. Veerand tunni pärast peame tunnistama, et oli isegi päris vahva aasta. Ning poole tunni pärast võiksime juba viibida eufoorias, kui me loomult nii tagasihoidlikud poleks. Eriti muidugi Tea.
Mis siis aasta 2013 meile tõi?
Berit tuli Eesti meistriks.
Johan Markus tuli Eesti meistriks.
Johan Markus lõpetas põhikooli ning pääses VHK Gümnaasiumi.
Berit lõi läbi Tallinna Ülikooli turundusspetsialistina.
Sulev pälvis H.H Luige Oivalise ajakirjanduse preemia.
Sulev ja Tea said kutse presidendi vastuvõtule Roosiaias.
Sellest jätkub, leidsime. Mis meelde ei tulnud, tuleb edaspidi.

Jah, tõesti elasin selle aastani

Tere. Nüüd on see siis käes. Olen jõudnud aastasse, mille jooksul peaksin saama 50. Tunnen rõõmu ja rahuldust? Jah, kummaline küll, aga nii see on. Mis siin ikka kurta?
Olen millestki ilma jäänud? Ei!
Olen elu jooksul üllatunud? Jah!
Olen saanud midagi sellist, mida ootasin? Jah!
Olen saanud midagi sellist, mida ei oodanudki? Jah!
Olen kohanud armastust? Jah! Olen ise armastanud? Küll!
Olen rõõmustanud? Piisavalt!
Olen kurvastanud? No mitte vähe!
On mul veel soove? Mõni ikka!
On mul veel jaksu? Väiksemateks asjadeks jätkub!
On mind tunnustatud? Tänan, sõbrad!
Tahaksin ma, et miskit mõnusat ootaks veel täna? Ikka tahan!

Ärevalt natukene kummalisel peol

Läksime Teaga Tallinna Ülikoolis korraldatud peole. Tea muidugi õigusega, tema on lõpetanud nii selle Vilde-nimelise kui ka praeguse, ilma Vildeta kooli.
Mina olen muidugi see veendunud Tartu-pooldaja. Selle Tartu, mis kunagi oli. Praeguse Tartu Ülikooli suhtes ei oska ma seisukohta võtta. Kuulujutud räägivad, et pole enam see, mis varem. Aga on siis miski praegu see, mis oli varem? Ühesõnaga, läksime. Ülikonna panin selga, Tea stiilse kleidikese. Peo stiil oli küll 1920. aastad, aga kui sul on kaks ülikonda, pead ühe valima. Tea oli seega TUNDUVALT stiilsem.
Berit oli peo üks korraldajaid, see andis minekule ikka hoopis teise innu.
Ind aga jahtus 10 minutit enne kella seitset ikka täiesti. Kohal polnud kedagi! "Jookseme!" hüüdsin Teale. "Võtame Beriti ka kaasa!"
Ei jooksnud me kuhugi. Rahvas kogunes, pidu sai vahva. Isegi väga vahva. Ning jäime ka pildile. Pilt sai peaaegu sama ilus kui meie ise.

Küsimus maaelu kaugemast tulevikust

Ikka küsivad inimesed üksteiselt igasuguseid asju. Et kuidas läheb, kuidas käsi käib. Viisakusest, suusoojaks. Mõni ka tegelikust huvist.
Hiljuti esinesin maaraamatukogude töötajatele. Tubli sada naist. Sada tublit naist.
 Kuulasid nad mu sisutühja loba iseendast (aga millest sa ikka oskad veel rääkida, kui hakkad juba 50 saama...), noogutasid äratundmise märgiks, turtsatasid korraks nalja peale, aga siis küsisid: "Kas maaelul on veel lootust?"
Esimese hooga lõi hinge kinni. Et kust mina nüüd tean. Maa pole mu elupaik, vaid romantiliste käikude sihtpunkt. See tähendab, meie vaatenurk erineb.
Mina tahan, et maa oleks vaikne ja värske, nemad ilmselt, et maal oleks ikka elu ning sellega kaasnevat mürinat. Mõte töötas neil sekunditel palavikuliselt. Siis tuli lahendus, võibolla isegi, et tõde.
"Maal on tulevikku siis, kui seal elavad vaid need, kes seal tahavad elada, mitte need, kes on sunnitud!"
Usun seda ka Eesti kohta. Kui sa ikka midagi ei taha, ei oska, ei suuda, küll leiad vahendi ja võimaluse ka virisemiseks.

See elu, mis on juba olnud

Olin möödunud nädalavahetusel Kukul külas. Kuku Raadio, seal on selline saade. Ei noh, saade läks kenasti. Jüri Aarma küsis ning mina segasin oma vastustega talle isegi vahele. Lugesime luuletusi ka.
Kaks tundi läks nii kiiresti, nagu Jüri oli lubanud. Liigagi kiiresti. Oleks tahtnud veel rääkida. Oma abikaasast, lastest, sõpradest. Huvialadest, mida mul küll peaaegu pole. Sellest, et armastan silmitseda mööduvat aega. Eriti siis, kui ise pikali olen.
Tallinnast tagasi sõites vajus hinge aga seletamatu kurbus. Kõik on ju hästi? Jah, aga kõik on vist nüüd nagu on. Ma olen selline, nagu ma olen. Ei muutu ka siis, kui tahaks, sest suurem osa mu elust on juba minevik. Ning seda tagantjärele ei muuda.
Teistele ehk annaks veel valetada, et olnud on nii ja nii, aga ise ikkagi ei usu. Kui ei usu ise, ei usu ka teised. Nõnda segunesidki sel õhtul rahulolu, et nii on olnud ning tusk, et see, mis olnud, jääbki mu põhiolemuseks. Ning vist ka mälestuse aluseks, mis minust kord jääb.