See elu, mis on juba olnud

Olin möödunud nädalavahetusel Kukul külas. Kuku Raadio, seal on selline saade. Ei noh, saade läks kenasti. Jüri Aarma küsis ning mina segasin oma vastustega talle isegi vahele. Lugesime luuletusi ka.
Kaks tundi läks nii kiiresti, nagu Jüri oli lubanud. Liigagi kiiresti. Oleks tahtnud veel rääkida. Oma abikaasast, lastest, sõpradest. Huvialadest, mida mul küll peaaegu pole. Sellest, et armastan silmitseda mööduvat aega. Eriti siis, kui ise pikali olen.
Tallinnast tagasi sõites vajus hinge aga seletamatu kurbus. Kõik on ju hästi? Jah, aga kõik on vist nüüd nagu on. Ma olen selline, nagu ma olen. Ei muutu ka siis, kui tahaks, sest suurem osa mu elust on juba minevik. Ning seda tagantjärele ei muuda.
Teistele ehk annaks veel valetada, et olnud on nii ja nii, aga ise ikkagi ei usu. Kui ei usu ise, ei usu ka teised. Nõnda segunesidki sel õhtul rahulolu, et nii on olnud ning tusk, et see, mis olnud, jääbki mu põhiolemuseks. Ning vist ka mälestuse aluseks, mis minust kord jääb.

Neli korda kümme minutit teatris

Näidend ja kümme minutit? Mida sellega ka öelda jõuab? Näidend on ju midagi sellist, mille vaatamiseks teatris paned puhtama kostüümi ja võtad vabaks mitu-mitu tundi.
Mitu tundi Tallinna Linnateatris läkski. Tõsi, suurem osa ajast voolas mööda koridorides, treppidel, järjekordset kümmet minutit oodates.
Iga kümme oli laval erinevas kohas: Taevalaval, Põrgulaval, väikeses saalis, Hobuveskis. Publik mängis omalaadset reis ümber maailma-mängu. Juhendaja ees, publik kohusetundlikult ning trepitõusudel kohisedes järel.
Aga kümne minutiga jõuab öelda küll. Ega siis teater peagi alati olema kussutav ema, kes võtab lapse sülle ning hoiab teda hellalt une tulekuni. Teater võib olla lihtsalt abimees, ulatuda elamus- või mõttenäljasele õnge, et see ise kala püüdma hakkaks.
Õnge Linnateater vaatajale ulatab. Mõne kala püüab ise ka, nii et päris tühja kõhuga koju tagasi minema ei pea. Elamus ise oleneb aga ilmselt sellest, millisest näidendist (neist neljast loomulikult!) on teater sulle määranud alustada.
Mina alustasin teatri 49. hooaja avapäeval Paavo Piigi tükist "Puhas lähedus".
Kaugeks oleme iseendast jäänud, võib lavastaja Tõnn Lamp sellega öelda. Me isegi räägime keeles, mis on meile olemuslikult võõras.
Meie lõuapärad kisuvad krampi, aga muudkui vatrame.Me isegi pole õigupoolest enam meie ise. Oleme üles keeratud või patareidega. Võime poolelt sõnalt tühjaks saada, vait jääda.
Lõuad aga polegi võibolla krambis, need on uuemate vastu vahetatud, mis nii kergesti veel ei liigu. Jalgu saab ka vahetada. Ning käsi. Ainult ajuga on veel raskusi. Ta peab minevikku meeles. Armastust. Ning vihkamist muidugi ka. Mis on ohtlik, sest inimese hing on kergesti süttivast materjalist.
Teine kümme minutit kuulus Diana Leesalu näidendile "Forever jung", lavastajaks Veiko Tubin.
Hullumaja on see elu. Miski on meie talupojamõistuse tasakaalust välja lükanud. Enam ei oska naerda ega nutta. Kahju ka ei hakka, kaastunne jääb nagunii võltsiks ning ohver võib hoopis ise osutuda mõrtsukaks. Surnukirstust ilmub imekaunis näitlejanna ning ajab kihvad paljaks. Teater, ühesõnaga. Aplaus on selle kümne minuti järel kõige võimsam.
Kolmas kümme, Kristiina Jalasto "Müks", lavastaja Henrik Kalmet.
Sisemine mina, see kindel ning maailma valitsev, saab selles tükis kõvasti kannatada. Me pole oma saatuse peremehed, väidavad näitlejad. Me ei lähe lõpuni, ei jõua pargipingini, kus ootab meid kütkestav naine. Meid tuleb tegutsema müksata, isegi meile jalaga tagumikku anda, vot siis läheme liikuma. Aga see pole enam omatahteline liikumine ning võib seetõttu ootamatult lakata.
Ning siis viimane kümme, see kodutee meeleolu looja. Minu jaoks Triin Sinissaare "Valmisolek on kõik". Andrus Vaarik oli sellest teinud tragöödia. Ei, komöödia.
Jällegi tuleb keelele "hullumaja", mis kehtib kõigi kümne minuti kohta. Pole teada, kumb on hullem, kas maailma hukk või selle ootamine.
Lõpus võime siiski kergendavalt naerda, ha-ha-ha. Paraku: võibolla just need viimased laused püüdsid vaataja jaoks selle liigse kala. Selle, mille asemel oleks võinud koduteel mitu palju maitsvamat püüda.

Kusagil alguse ja lõpu vahel

Muidugi on sügisel keskmisest nukram. Ilu muutub tabamatuks. Libiseb sõrmede vahelt.

Aga näeb selgemini. Iseend ja teisi. Vaikse ilmaga ka merepõhja. Iseenda varbaid mööda põhja edasi liikumas. Siis muidugi ei pea närv enam vastu, tõmbad kamaluga endale vett peale ja sulpsatad.
Kaldal on muidugi seesama sügis. Kanarbiku lõhnal on natuke pohlade ning seente tooni.
Värisema võtab korraks, aga hea on. Veri trügib kusagilt soonte sisemusest naha alla, tekitab petliku tunde, et kõik polegi veel möödas.
Muidugi pole kõik möödas. Võid pohlale minna, lasta peenikest punetust läbi pihkude korvi. Moos maitseb ka endiselt hea. Võibolla paremgi, varem olid lihtsalt rabelevam, kiirustavam.
Muidugi ei maksa liigselt kiirustada. Võid õnnest vilinal mööda sõita. Või kui mitte õnnest, siis kollastest ploomidest, mida üks vene vanamees poe ees auto pakiruumist müüs. Või mis müüs, andis lihtsalt ära. Viie euro eest terve kotitäie.
Selle kotitäiega petab oma meeleolu mitmeks päevaks.

Foto: ARVI KRIIS

Roosiaias kõndis nägus neid

Roosi-ai-as kõn-nib nä-ägus neid,
võ-õlub aus-ta-jaa-te süüü-da-meid.
Tema ümber roo-sid kaunimad.
Okkad tor-ka-vad, kui puudu-taad.
Umbes nõnda laulus mu vanaema Emilie Wilhelmine Elm, sündinud Truber, siis, kui ta veel lauda jaksas. Roosiaiaga oli muidugi raskem. Ega tavalises aias omal ajal neid üle viie-kuue känta polnud, nõukogude inimene polnud ju mingi mõisnik ega vanaema aadlipreili.
Vanaema oli lausa vaenelaps, kui mitte arvessse võtta tema vanaema, kes väikest Miilit kasvatas ja õigele teele suunas.
Kurat, kui vanaema oleks elus olnud, no oleksin võtnud ta enda ja Teaga kaasa Kadrioru roosiaeda. Palju see 109-aastane memm oleks ikka söönud-joonud ja seisuruumi võtnud.
Pealegi, ega vanusepiiri polnud. Leida Rammo oli kohal vaatamata sünniaastale 1924. ja Kihnu Virve, teadagi, ei vanane kunagi.
Aga hea oli 20. augustil selles roosaias ikka. Olin seal LP Sulev Oll abikaasaga.   

Mitu korda ebaõnnestunud jäätisekokteil

Sõbrad tulid külla. Rõõm missugune! Vaatasime ringi siin ja seal, siis otsustasime Haapsallu sõita. Veetsime tõeliselt mõnusa päeva. Välja arvatud see jäätisekokteil.
Kõndisime, lobisesime, käisime Anni kohvikus, krõbistasime mõnuga sealset sööki. Jõime kohvi, mina, patune, ka karastusjooke. Kuni jõudsime selle kohvikuni.
Ühesõnaga, oli kena suvepäev. Liikusime mööda promenaadi, imetlesime kuursaali, möödusime ravilast, kõndisime veel mööda mereäärt. Eks jalad hakanud juba väsima. Ning kurk tegi paar klunksatust, mõeldes jäätisekokteilile.
No oligi tee ääres üks kohvik. Ei taha solvata, kõik kena. Mere ääres, istu lausa terrassil ja lase jahedal maiusel makku voolata.
Oi, kurat. Tagasi tahtis see maius maost hüpata. Sõber Tiit hüppas koguni püsti, et kokteili ümbersegamist nõuda.
Segati kõvasti. Vurr tootas, kokteil lahjenes. Selle joogi nimeks võinuks panna ka Haapsalu valge daam või mis iganes, aga üks õudne lurr ta igatahes oli. Põhiliselt piim. Ja mida lohkem segati, seda enam ta rasvavaba piima meenutas.
Tiit läks poodi. Ostis jäätist. Mangokonservi. Veel miskit. Segas ja vahustas. Vat see kokteil rahustas!
Pildil: meie sel õnnetus kohvikus.
Pildi autor: TIIT

Kuidas leida uusi vanu onupoegi

Augustikuus sai teoks midagi, millest olen ammu unistanud. Nimelt toimus Tea emapoolsete sugulaste kokkutulek. Ning selle üheks naelaks oli kohtumine aastate tagant.
Nimelt oli Tea ema Helle noore tüdrukuna käinud oma onu August Allaste matusel. Onu suri noorelt, noorim laps Mart, kahenädalane, ristiti oma isa kirstu juures.
Sealt peale Helle ja onulapsed enam ei kohtunud. Polnud kedagi, kes nad kokku viinuks.
Nüüd, läbi geni.com-i, õnnestus mul Helle onu-poolsed sugulased taas üles leida. Neid on palju, kuid onulapsi endid on järel vaid üks, Mart.Sellesama Mardiga aga Helle kohtuski. Esimest korda pärast aastat 1949. Ajalooline hetk leidis aset Venevere seltsimaja trepil.
Ajalugu sai taas grammikese tagasi-suunas keerata. Valetan, kui ütlen, et ma pole selle hetke üle uhke.

Löö vastu plekki akna taga, vihm!

Suvi on ju olnud soe ja kuiv. Ainult mõnedel öödel on sadanud nii et. No ladinal, nagu Ladina-Ameerikas. Lugesin kord sealset lugu sellest, et sadas nii palju, et aeg muutis oma tähendust. Et kirikukell lõi, järelikult oli pühapäev, aga see võis olla ka veel eelmine pühapäev. Või siis järgmine.
Vot niimoodi on meil sadanud. Kallanud, valanud, ladistanud. Kõu on kõmisenud, pikne sõitnud oma sähviva vankriga üle taeva.
Meie oleme olnud vait. Lihtsalt oodanud. Ei teagi mida. Kas seda, et veel tugevamini põristama hakkaks. Või et juba üle jääks. Mõlemas on oma võlu.
Ükskord on muidugi üle jäänud. Oleme uinunud. Alati on hea uinuda, kui miski on möödas.
Kunagi pole hea uinuda, kui miski on veel ees.