Eesti mees hüppab suuskadega vastu seina

Oli üks niisugune õhtu, kus peotäis kurbust jäi üle ja seda polnud kusagile panna. Olime päeval matnud tädi Asta, viimase tädi mu tädide reast.
Aeglaselt ja järjekindlalt tuleb minu eakaaslastel hakata vanimaks põlvkonnaks. Täpsemalt öeldes nendeks, kes loogika põhjal võivad homme ära surra ja keegi ei pea seepärast väga nutma, sest lihtsalt "aeg on käes".
Niisuguste mõtetega tulin Lüganuse kirikust ja kalmistult - mu ema isapoolne suguvõsa on Lüganuselt pärit. Pikk tee otsis pikka mõtet ja nii ma olemise ja mitteolemise kallale asusingi.
Koju jõudes olin kurbusest väsinud. Otsustasime naisega sõita Noblessneri valukotta "Eesti meeste laule" kuulama ja vaatama.
Õhtu lõpuks oli tuju hoopis teistsugune. Maailm oli taas jalgadel. Veel mitte oma päris mõistuse juurde jõudnud eesti mees sõitis vana Moskvitšiga vastu posti, traktoriga põllule, mootorrattaga ringi (lihtsalt seepärast, et ennast näidata), vedas sõrmkooku nii et veri lendas, möirgas laulda nagu segane, kolistas mehemoodi metallitööd teha ning hüppas suuskadega vastu seina.
Suusahüpe lõi ikka küll klaariks. Vuhised läbi õhu, kohe-kohe jõuad valge kiviseinani, veel sekund ja su ajud kerkivad läbi pealae välja. Aga ei, ei kerki. Vahtplastsein annab järele. Eesti mees läheb või peaga läbi halli kivi.
Ükskord saab aga ka selle mehe tee otsa. "Pärast surma sa saad oma laeva..." laulavad need, kes veel ajajõe sellel kaldal. Nii et ikkagi...
Aga vähemalt on lohutav teada, et meid võib oodata laev. Koguni oma laev.

Udmurditar ja Uus Maailm

Olin juba uinumas - mõnikord armastan pärastlõunati teha nn eelmagamisi, et öine uni ei tunduks kohustuslikuna - kui taskus tirises mobiiltelefon.

Õigupoolest polnud see minu tasku ega minu telefon, vaid hoopis mu poja oma, aga sel polnud lõpptulemuse seisukohalt olulist tähtsust.

Nimelt ärkasin ma unesegasena ja tormasin isa punutud korvi juurde, kus mu telefon puhkab siis, kui ta end parajasti taskus autovõtmete vastu ei hõõru. Telefoni oli saabunud sõnum, et pane paar luuletust tasku ja tule kella kaheksaks Tallinnasse Koidu tänavale Uue Maailma seltsimajja.

Panin luuletused tasku, võtsin kaasa käekõrvale ja läksin. Vau-vau-vau, missugune see seltsimaja välja nägi! No ütleme niisugune, et kui ise pole käinud, pole mõtet ka kirjeldust lugeda. Ühesõnaga: maja tundus vanadusest juba kehvakene, aga seltsi oli seal süle ja seljaga.

Ronisime kolmandale korrusele, kus oli udmurtide öömaja. Kohtasime seal lauljatar Nadja Utkinat, kes kohe kavatses oma lauludega üles astuma hakata.

"A tõ, Sulev, budjes tšitat stihotvorenii!" ütles ta mulle.

Hakkasin siis peale. Põrutasin lasteluulet kogust "Vana sõna vallatused", mis just trükipressi vahelt välja oli pressitud.

Mina minuks, aga udmurdid panid nii, et pilved nutsid. Algul oma rahvalaule, siis vene omi, siis ABBAt, vanu romansse, kaasaegseid itke kitarri saatel. Publik plaksutas, huilgas, istus toolidel, mattidel, aknalaual, teises toas, seisis köögis, esikus, õues. Sülelapsed, kaelakandjad, tulevasest emadusest pakatavad tüdrukud, õitsvas eas ja pisut juba õitsenud daamid.

See oli midagi, mis jääb meelde väga kauaks. Elueaks kindlasti, kui mitte kauemakski.

Pilt: tõenäoselt Jaan Klõšeiko.

Augustiõhtul taevasse vaadates

Inimene on inimene siis, kui tal on sõpru. Muidu on ta hunt. Aga kes ütleb, et hundil pole sõpru? Kas hundikari pole siis sõprade kamp? Või siiski mitte - tahame ju hundikarja näha kui röövlibandet, kelle juhiks on vana pearöövel ise.
Aga nagu üleb kaasaegne üleolev kõnepruuk: vahet pole. Ses mõttes, et kui sa augustiööl tähtede langemist kellegagi koos näha tahad, siis tõenäoliselt pole need hundid, vaid hoopis sõbrad.
Ühel sumedal õhtul lebasimegi sõpradega ühe Lõuna-Eesti linna lähedal asuva küla maja õuel vatitekil ning vaatasime taevasse. Taevas oli parajasti nii suur, et korraga silmadesse ei mahtunud, aga südamesse küll.
Taevas lausa voolas südamesse ja rohutirtsud vaid kiirendasid seda. Vahepeal isegi nii kiireks, et sutsuke valus hakkas. Aga kurb ei hakanud, ei hakanud seepärast, et sõbrad lamasid sealsamas, lausa käe ulatuses.
Tähed langesid. Mõni väikese triibukesena, mõni aga võimukalt, jättes endast helekuldhõbedase juti. Kimp neid jutte käes kobisimegi sõpradega tekilt üles ja läksime tuppa teki alla.
Kusagil kaugel olid sel ajal ilmselt selili hundid ja vaatasid, sõber sõbra kõrval, samuti tähtede langemist. Küll võib väita, et vatitekki neil tõenäoselt külje all polnud.

Pilt on tõmmatud leheküljelt www.astronoomia.ee

Siin need vallatused siis nüüd on!

Imelik mõelda, aga mida väga igatsed, jõuab ükskord sinuni, aga mida igatseda ei oska, jõuab samuti. Võibolla on aeg tõesti jõgi ja meie seisame ta kaldal. Ujub midagi mööda jõge sinuni, haara sellest lihtsalt kinni ja tõsta kaldale.
Mina tõstsin kaldale "Vana sõna vallatused". Uskuge või mitte, see sõltub juba teie ja ime vahekorrast, aga mina kummardusin ja minuni ujus luulekogu.
Kõige kummalisem on selle juures, et salmid olid minu enda omad. Tähendab, vanasõnad, millest ma salmid tegin, on muidugi rahva omad ja ma ei kavatsegi neid rahva käest endale kiskuda, aga ülejäänu, arvan, on tõesti minu.
Kui minu -no eks te minge raamatupoodi, otsige sarja TEA lasteraamatute varalaegas ja sealt te ta leiategi. Hind: ma ei tea, ei ole ise veel jõudnud poodi minna. Liiga õnnelik olen, käin aga raamat pihus ja näitan kõigile, keda ma nende rutus vähegi peatada suudan.
Raamatu kunstnik Catherine Zarip on ka õnnelik. Vähemalt ma arvan nii. Sest kes nii ilusad pildid joonistab, peab lihtsalt õnnelik olema.

Ootamatu kabaree

Te kindlasti olete juba tüdinud sellest, et mees muudkui kiidab ja kiidab ennast. Palun siis, ärge edasi lugege. Sest ma võin iseendast kõneledes kergesti libastuda, ehk isegi kukkuda. Aga nii tahaks teile öelda, et teinekord tuleb juhus ja mähib sind otsekui pehmesse salli.
Ütleme nii, et mind kutsuti üllatusesinejaks. Üllatuseks selles mõttes, et tuleb tundmatu inimene ja jääbki tundmatuks.
Ometi olin ma enne Cabaret Interruptuse nimelisele üritusele minemist endast parasjagu väljas. No ikka värisesin kohe.
Cabaret´is tuli välisjalanõud ära võtta ja sokkides edasi minna. Andis kodusema tunde, sadakond sokkideta inimest. Kõik vabad ja vahetud, välja arvatud loomulikult mina, kes ma muretsesin enda pärast ja mu abikaasa, kes muretses minu pärast.
Pärast seda, kui õhtu tähed olid esinenud ja taanlasest trummar andnud vapustava etenduse, saabus minu kord.
Kumma/ilmselt minu/kätel on kummelilõhna...südamaa sügist süda täis/, alustasin. Värin läks üle. Lugesin aplausini. Siis teine luuletus, ka aplausini.
Kõndisime mööda tühje tänavaid. See oli tehtud. Viibe sellele, mis oli kusagil tulevikus. Ja mida mina vaid korraks puutusin.
Pildi tegi MARKO KIVIMÄE

Emadepäeva hommik kirikus

Juhtus imeline asi. Mind kutsuti. Ma olin seda oodanud, et keegi kutsub ja ütleb: "Sulev, tule loe õige ka üks luuletus!"
Jõudsin ära oodata. Jürgen Rooste helistas ja kutsuski. "Tule loe Vabaduse väljakul luulepuu juures paar salmi, et kutsuda rahvast festivalile Headread!"
Oli hirmus vihmane ja tuuline päev. Ikka väga vihmane ja väga tuuline. Otsisin välja kaheksa luuletust ja panin nende mõtteliseks pealkirjaks "Neli vihmalaulu Vabaduse platsil".
Ei saanud neist vihmalauludest asja. Vihm oli selleks liiga vägev. "Küllap järgmine kord!" lohutasid korraldajad. Järgmine kord tuli pühapäeval, emadepäeval. Panin valge pluusi selga, võtsin salmid pihku ja abikaasa käekõrvale ning läksin Niguliste kirikusse. Karl Martin Sinijärv juba ootas, et saaks mehi üksteise järel kappaltari ette kutsuda.
Lugesin kaheksa luuletust oma laste emale tänuks ja oma ema mälestuseks. Need oli lihtsad salmid, hoopis teistmoodi kui neil luuletajatel, kes kilomeetripikkuseid lugusid kokku keerutavad.
Aitäh võimaluse eest, luulemehed!
Pilt: Anti Kuus

Mingem üles Vargamäele!

Armastan Vargamäed juba lapsest peale. Umbes sest ajast, kui Albu vallamaja juurde oma pehme põhjaga sussi ära kaotasin ja hiljem uuesti üles leidsin.

See kuju mõjus mulle nii, et sellest igal kuul vähemalt korra mööda sõites ei unusta ma seda kunagi kaeda. Kujutan ette, miks kirjanik selle avamisele ei tulnud. Vähe oli sellest tema jaoks ja teiselt poolt liiga palju.

Võibolla otsis kirjanik tõepoolest tõde, võibolla oli aga sisemiselt väga edev ja auahne, mine võta kinni!

Enda kohta ei oska ma samuti öelda, kas olen edev ja auahne või otsin midagi hoopis suuremat. Igatahes avasime me fotograaf Anti Kuusiga Vargamäel kuulatava fotonäituse. Minge ja kuulake siis! Aega on veel mõni nädal juunikuud!

Ülevalpool näete Anti Kuusi imeilusat fotot.