Jõudsingi siis luuleõhtu ära oodata!

Muidugi on aastad kingitus. Aitäh, kinkija, nende eest! Ainult et ma pole just VÄGA rõõmus. Rõõmus muidugi olen, sest iga hetk, nädal, aasta, on kogemus. Ja kogemus on see, mis...
Tühja sest kogemusest, tunda on vaja. Ja kui tunnet enam pole, ei tunne ka kingitud aastatest rõõmu. Olgu neid kasvõi sada. Parem elada üks päev lõvina, kui oled juba aastakümneid elanud lambana! Või kuidas see kõlas?
Igatahes ühel õhtul see juhtus. Viru-Nigulas, pastoraadi või teiste sõnadega muuseumi majas. Luuleõhtu, esinejaks Sulev Oll. (Maja näete pildil, mille võtsin Viru-Nigula valla kodulehelt) "Ohhoo, või Olli-poiss luuletama akand! Poleks arvandki! Teame teist küll, see on ju see Metsise Mati vennapoeg. Näe, suureks teine kasvand ja kohe õige kosundki. Vist linnas ea elu peal. Meie omadestki on siin mõne loo kokku keerutand."
Jah, tunnistan, olen küll keerutanud. See ongi minu oskus ja amet ja leivatöö. Ning leiba ei söö ainult mina ise, olgu see õigustuseks mu keerutamistele.
Nõnda, luuleõhtu siis. Lugesin, Lea ja Malle laulsid, Malle mängis kitarri ka. Oli armasaid ja omi inimesi, oli armsaid ja võõraid. Ahi küdes ja küünlad põlesid. Soe toas ja südametes. Tee tassis auras, jättes mulje, et kõik see siin oli praegu ja päris.
Aitäh Pille! Aitäh kõik teised. See oli esimene ja kordumatu!

Tulpan või lihtsalt Tulp?

Tuul puhub. Õieti ei saagi siin öelda "puhub", sest see tundub liiga leebe. Lihtsalt on tuul. Lühike "on", kaks tähte vaid, aga milline jõud! Mitte ainult liiv ei lenda, vaid ka väikesed kivid. Ja õieti võiksid suuredki kivid lennata, tähtsam on hoopiski see, et tuul muudab inimesi. Vastutuul teeb nad visaks, taganttuul loobib neid nagu prügi.

Keset seda tuulemöllu elab Tulpan, tüdruk. Või on ta ikkagi Tulp, kena lille järgi ristitu? Näo järgi me otsustada ei või, sest nägu pole näha. Võibolla silm korraks vilksab kardina vahelt, võibolla sähvatab korraks tume juuksetukk lauda uksepraost. .

Aga ei, võibolla polegi mingi Tulpi, on lihtsalt suurte kõrvadega endise madruse soov, et see Tulp oleks ja armastaks. Nagu oleks armastus üks kataloogikaup, mis tellimise peale postkontorisse tuuakse.

Mis kuradi postkontor, seal Kasahstanis pole õieti midagi. Tuult on jah ja lambaid. Mõned inimesed ka. Kuigi mis inimene see peategelase õemees on! Samas - võibolla on just tema see inimene, tuult kannatav inimene. Ja hoopis meie lemmik, suurte kõrvadega madrus, on võõrkeha, kes viiakse enese leidmise tarvis maailma servale ja pannakse lambatallele suust suhu hingamist tegema. Aga see-eest saab film nagu päris!

Mitte nagu, vaid päriselt päris. Ega seda steppi ja tuult ikka välja ei mõtle. Tulbi ehk Tulpani muidugi mõtleb, aga seda me teeme päevast päeva isegi. Ammugi siis Sergei Dvortsevoi.

Anvelt ühe krooni eest

Käisime Kadriorus, sügisesel eesti kirjanduse laadal. Mida me nägime? Lette ja leti ääres inimesi, leti peal raamatuid. Vanu raamatuid ja mitte veel nii vanu. Või õigupoolest, kui vana üks raamat ikka olla saab. Mitusada aastat, aga mis see võrreldes ajaloo kulgemisega ikka on.
Mõned raamatud olid parajasti nii vanad, et nende endistel omanikel oli neist villand saanud. Osa teostest oli pandud müüki hinnaga 1 kroon tükk. Selles rubriigis nägin Jaan Anvelti raamatuid. Jah, olid kunagi riigikukutaja, revolutsionäär ja kirjanik, nüüd ei taha sind keegi, isegi ühe krooni eest mitte. Aeg on ümber saanud. Anvelt tuleb pehmeks keeta ja siis uuesti trükkida. Näiteks Diana Klasiks ja tema rahatuulutamiseks.
Aknast vaatas laata kunagine kultuskirjanik Eduard Vilde. Ei tea, kuidas Vildel endal läheb? Raamatukogudes ja poelettidel, mõtlen. Eks see mõisaaegne vägivald, tema raamatute üks valupunkte, ikka väga vanasse aega kuulu. Nüüd seda pole, oleme ju kõik võrdsed. Kui miskit on, siis perevägivald ja seksuaalne väärkohtlemine. Võllamäe Päärna ja tema kaasaegsete läbielamised jäävad meile võõraks. Kuigi mis see soolatud vitste vihin mõisatallis muud on kui üks seksuaalse alatooniga vägivald.
Välja, rahva sekka, Vilde ei tulnud. Mitmed ja mitmed inimesed aga tulid, olles tänavu esimest korda sügismantli selga saanud. Mantlid lõhnasid naftaliini järele. Et koid sisse ei lööks. See tähendab omakorda, et tõeline raamatukoi lõhnab naftaliini järele. Hea, et mingi tava siin muutuvas ühiskonnas ikka alles on!

Käisime hellad hiisi mööda

On üks ilus õhtu Purkus. Purku Purkuks, see paik pole teistele üleüldiselt nii tähtis kui purkulastele endale, keda oli kohal umbes paarkümmend.
Istusime ruumis, mille lagi meenutas kodanlikku aega või varast nõukogude oma. Päevavalguslambid oli aga hoopis hilisemad. Pruunid toolid veelgi hilisemad.
Aga mitte neist toolidest ei tahtnud ma rääkida, öelnuks üks riigimees, keda praegu kahjuks enam pole. Tahtsime rääkida hiitest ja muudest looduslikest pühapaikadest.
Rääkis Ahto Kaasik, Maavalla Koja vanem, kelle eluloo võiks juba praegu kivisse raiuda. Tema eestvõttel on Eestis looduslike pühapaikadega väga kaugele jõutud. Lausa ülikooli tasemel räägime hiitest ja ohvrikividest ning mitte enam muinasjuttu.
Kuid hirmus palju tööd on vaja veel teha. Käia vallast valda ja külast külla ja rääkida inimestele, kust nad pärit on. Sest inimese mälu valib. Kirikut ta veel teab, kuigi ta sealgi enam ei käi, aga meie endi, maarahva, pühasid kohti ei mäleta ta enam hoopiski.
Mõned meie seast veel teavad, aga ühtpidi peetakse neid ullikesteks, teisalt on nende hääl vanaks ja väetiks jäänud. Ei lähe nad laadaplatsile ega vallamajja kuulutama, et meie küla taga...
Aga võib küll olla, et just teie küla taga ongi see paik, kuhu maksaks minna, et igapäevaelus nappivat jõudu taastada. Kindlasti teie küla taga ongi, aga kus täpsemalt?
Ahto Kaasik ka ei tea. Pigem peaksid teadma seda kohalikud. "Küsige Ilse Rahkema käest!" hüüab Raikküla vallavanem saalist.
Aga kas minnakse lugematuid aastakümneid näinud Ilse juurde ning küsitakse? Võibolla peaks seesama vallavanem leidma omavalitsuse tühjast rahakotist nii palju raha, et keegi Ilse Rahkema teabe kirja paneks. Seda on palju. Aga kui kauaks? Niit, mis minevikku ja tulevikku ühendab, on katkemiseni pingul.
Ahto Kaasik kõneleb rahulikult ja veendunult. Ta on oma äratundmiseni jõudnud. Ta on saanud väärilise ameti – juhib Tartu Ülikooli Looduslike Pühapaikade keskust.Miks just tema? Vastuseks räägib Ahto ühe loo ajast, kui ta noore mehena Rakvere muuseumis töötas. Siis kohtus ta Ed. Vilde nim. kolhoosi esimehe Erich Eriltiga. Ning toona juba haige mees rääkis Ahtole loo, kuidas ta teadmatusest lasi maha raiuda hiie. Jah, teda püüti peatada, aga mees ei kuulanud. Liiga kaugele olid nihkunud loodusrahva esindaja ja kolhoosiesimehe mentaliteedid. Aga varsti pani mees, kes Erilti käsul hiie maha raius, käe enese külge. Ning Eriltit tabas insult, rabades mehe ratastooli.Oli see tõesti nii? Oli see "pärast seda" või "selle pärast"?. Vastust, seda selget ja paberil, ju pole. On hulk mäestusi, teateid, pärimuslugusid, legende. Ning Ahto Kaasik tegelebki nendega, püüdes tõele üha lähemale jõuda.Üks tõde on see, et paljusid looduslikke pühapaiku enam pole. Ja me ei leiagi neid. Nende juurde ei panda looduskaitse ega muinsuskaitse silti. Ning me olemegi ilma. Hoidkem siis neid, mis alles. Pühasid hiisi, allikaid, puid. Iga kodumaine puuliik võib ju olla hiiepuu.
Siis võtab Ahto Kaasik ette Purku kandi pühapaigad. "Ahsoo!", "Ahnii!" kõlab. Ei, ei ole kuulnudki. Võibolla Ilse teab...
Muidugi on raske teada, ega siis meie esivanemad hiie juurde silti pannud. Ei tahtnudki panna, sest ega kirikhärra ega mõisasaks hiit sallinud. Nende hiis oli kirik. Ja mitmed kirkud ehitatigi hiite kohale. Isegi Kuremäe klooster toetub vadjalaste kunagisele hiiepaigale.
Mis on selle loo moraal? Esiteks hoidke silmad lahti. Teiseks hoidke kõrvad lahti. Ja muidugi mõista hoidke hing lahti. Siis võite oma elurännakul kohata keda või mida iganes. Kas Ahto Kaasikut, kes kusagil maakohas hiitest kõneleb, või hiit ennast.
Kui hiit kohtate, istuge ja koguge seal jõudu. Viina ärge võtke, ega ühtegi oksa või lille ka ühes võtke. Võtke ühes see, mis teisse iseenesest koguneb.
Kes looduslikku pühapaika aga pildi pealt ära tunda tahab, mingu kiiresti Purkusse. Seal on üleval väike fotonäitus. Sellelt siin ka mõned pildid. Pisut murdunud puu pärineb Kiigeorust, lintidega puud Ilumäelt, hiieväravale koputaja Tammealuselt.

Oska vaadata nurga taha

Kallaste linn võib sulle öelda mitte midagi. Võib öelda ka, et siin pole eesti kooli, aga paljud inimesed oskavad eesti keelt. Nii on lihtsalt tavaks, pealegi pole oluline osa siinsetest venelastest mitte pärastsõjaaegsed nagu tööstuspiirkondades, vaid vanaaegsed. Koguni vanausulised.

Vanausulistel on Kallastel ka vana kalmistu, millest võid autoga sõites hoopiski mööda sõita. Ja ka jalutades võid sa surnuaia väravat mitte tähele panna. Seepärast, hea teeline, kõnni Kallastel aeglaselt ja vaata Peipsi poole. Küll ühel hetkel õige teeotsa kätte leiad.
18. sajandi keskel aluse saanud kalmistu on vaatamist väärt. Ja tundmist muidugi ka. Siin on alles see side, mille meie oma surnutega tihti minetame. Meil ei tule surnu kalmistult meiega kaasa, aga siin tuleb. Seepärast ei mindagi kalmistule hilisel ajal: värav pannakse ju õhtul kinni ja nii ei pääse hing tagasi.

Kallaste vanausuliste kalmistu on väga korras. Nii korras, otsekui polekski see mitte koht, kus valitseb igavene rahu. Või kui kadunu puhkabki, siis elavad askeldavad seda usinamalt.

Luuletus kirikuta kellatorni juurde

Jumal kõrgel, kuningas kaugel,
mina siinsamas Eestis,
küla taga kiigel

kiigun jumala kõrgele,
kiigun kuninga kaugele,
nõnda kaua kui uni
lõpuks laskub mu laugele.

Kellatorn ilma kirikuta

Mööda Peipsi äärt sõites näeb mereäärne inimene igasuguseid huvitavaid asju. Sibulaid ja kurke muidugi ka, aga neid võib turulgi silmata. Vene vanausulisi turul ei silma, või kui silmadki, siis ei saa aru, et tegemist on just vanausulisega. Peipsi ääres on see asi hoopis lihtsam.
Kui autol vähegi pidurid korras, peatuge Rajakülas. Siis näete midagi väga omapärast. Kirkut, mis on nagu kirik ja pole ka.Nimelt 1905. aastal, pärast usuvabaduse seaduse vastuvõtmist, otsustasid Rajaküla elanikud anda palvemajale kiriku välimuse. Asi sai uhke: mitmetasemelist ikonostaasi kaunistasid ikoonid, millel oli kujutatud ligi 200 Vana Testamendi stseeni. Nendega ühendati 15 iidset Novgorodi meistrite ja 6 vanapomoori ikooni.
Teise maailmasõja ajal, 30. augustil 1944, langes Rajaküla palvemaja tuleroaks, kuid säilis unikaalne raamatukogu, mis asutati juba 1718. aastal ning sisaldas üle 200 raamatu. Külaelanikel õnnestus päästa ka osa ikoonidest.
1990. aastal taastati pühakoja 50 meetri kõrgune kellatorn, edaspidi on remonditud talvepalvelat ja taastatud sõjatules hävinud palvemaja vundament. See, mis Rajakülas praegu on, näib ühtlasi ülev ja kurb.