Tulpan või lihtsalt Tulp?

Tuul puhub. Õieti ei saagi siin öelda "puhub", sest see tundub liiga leebe. Lihtsalt on tuul. Lühike "on", kaks tähte vaid, aga milline jõud! Mitte ainult liiv ei lenda, vaid ka väikesed kivid. Ja õieti võiksid suuredki kivid lennata, tähtsam on hoopiski see, et tuul muudab inimesi. Vastutuul teeb nad visaks, taganttuul loobib neid nagu prügi.

Keset seda tuulemöllu elab Tulpan, tüdruk. Või on ta ikkagi Tulp, kena lille järgi ristitu? Näo järgi me otsustada ei või, sest nägu pole näha. Võibolla silm korraks vilksab kardina vahelt, võibolla sähvatab korraks tume juuksetukk lauda uksepraost. .

Aga ei, võibolla polegi mingi Tulpi, on lihtsalt suurte kõrvadega endise madruse soov, et see Tulp oleks ja armastaks. Nagu oleks armastus üks kataloogikaup, mis tellimise peale postkontorisse tuuakse.

Mis kuradi postkontor, seal Kasahstanis pole õieti midagi. Tuult on jah ja lambaid. Mõned inimesed ka. Kuigi mis inimene see peategelase õemees on! Samas - võibolla on just tema see inimene, tuult kannatav inimene. Ja hoopis meie lemmik, suurte kõrvadega madrus, on võõrkeha, kes viiakse enese leidmise tarvis maailma servale ja pannakse lambatallele suust suhu hingamist tegema. Aga see-eest saab film nagu päris!

Mitte nagu, vaid päriselt päris. Ega seda steppi ja tuult ikka välja ei mõtle. Tulbi ehk Tulpani muidugi mõtleb, aga seda me teeme päevast päeva isegi. Ammugi siis Sergei Dvortsevoi.