Varsti on võistlus

Mida lähemale homne jõuab, seda enam hakkan ma hinges värisema avaliku luulelugemise pärast. Jah, tunnistan, et mulle pisut meeldib ette lugeda, eilegi lugesin pojale viienda klassi ajalooõpikut veidi ette, aga eelistan esineda kindla headusega tekstiga. Sellega, mis on juba raamatuks saanud. Seepärast värisengi, kui loen järgmisi ridu:

Varjud välja lähevad,
tuppa tulevad ööd.
Messingist lusika võtad,
vaikides kuuvalgust sööd.

Kuljuseid kõliseb kõrvas,
sõrmed on sahisev siid.
kes sa oled, kes tuled?
Kuhu sa hommikud viid?

Soki-kudumis-varrastes
sala sahiseb heie.
Kapi nurga peal raamatus
kõneleb issameie.

Raamatuks saamise tee

Räägin Viljandis peetaval konverentsil Hubert Pärnakivist, eelmise sajandi Eesti ühest vägevamast jooksjast. Õigemini, ma ei räägi mitte niivõrd jooksjast, vaid sellest, kuidas inimene võib ja peab olema eelkõige inimene, kuidas inimeseks olek võib olla aluseks kõigele muule: lõpututele treeningutele, külma ja kuuma kannatamisele, võistlusele mõistuse kaotuseni.
Õnneks on Hubert Pärnakivile võrdlusena kõrvale panna tema kaasaegse, sõbra ja konkurendi Lembit Virkuse saatus. Nad olid treeningul kõrvuti, olid rajal kõrvuti, ometi troonib üks neist meestest kujuna ning raamatuna, elava mälestusena meie keskel, teist aga teavad vaid need, kes teavad. Virkus oma mõistusvälise kompromissitusega, lapsepõlves läbi elatud hirmu, ahastuse ja üksi jäetusega sööstis kui kleenuke jäälõhkuja läbi elu, end vastu teravat jääserva pidevalt katki lõigates, pere ja sõprade toetusega Pärnakivi aga noppis võite nagu kaval rebane, lükates viiimasel meetritel võidukalt rinna ette.

Mis maksab turul mälestus?

Foto: Raivo Tasso, Maaleht

Hapukurk – 70 kr kg. Issand tule appi! Kas siis maailmas pole enam kurgikasvatajaid ja -hapendajaid, et kümne kilo hapukurkide eest saaks osta juba mahakantud Žiguli!

Hapukapsas – 30 kr kg. Magus lõhn lööb pütist ninna. Umbes niisugune, nagu siis, kui isa puunuiaga kapsastest mahla vajutas ja mina paljajalu nuial raskuseks seisin. Inimesed, tehke ise hapukapsast! Kui hea see tunne on! Aga miks ma ise teen siis hapukapsast veel ainult mälestustes?

Õun “Kuldrenett” – 35 kr kg. Looja arm! Koduaias kukkusid “Kuldrenetid” mõnusalt potsatades murule, maksmata kroonigi. Praegugi võib vaiksetel sügisõhtutel Eesti aedades istudes kuulata, kuidas õunad sajavad ilma, et keegi nende eest sajalisi küsiks. Kui saaks kuidagi, kasvõi läbi Interneti, teha nii, et see, kellel koduaia õuna on, pakuks neid teistelegi. Meie, õunatud, oleme nõus kohale sõitma. Ja maksama 35 krooni ämbritäie eest, mis muidu lihtviisiliselt ära mädaneks.

Jõhvikas – 40 kr kg. Ma tean nüüd üht head jõhvikakohta. Maja ukse juurest seitse minutit autosõitu ja siis tosin minutit jalgsikõndi. Edasi nii kiiresti enam ei kõnni, pind õõtsub jalge all ja mätastelt valguvad punased marjanired. Ning hinges on hiljem nii hea jõhvikasurin.

Vihmad vajuvad veeks

Lihtsad asjad omaette,
nelja tuule telgis.
Sada sadu tilgub vette,
päikest silma helgib.

Soe käib läbi südamete,
külm käib talve kannul.
Ennast ilma igaveseks
valvama me pannud.

Päev käib üle silmapiiri,
öö käib üle päeva.
Paljud pilvi vaatavad.
Vähesed, kes näevad.

Eile nägin ma sügist

Ma armastan sügist. Ma armastan veel paljusid asju, aga sügist armastan ma teiste hulgas. Õieti on sügis üks neist, mis teisi armastusi sünnitab.

Päike vajust metsa taha. Muidugi pole see mingi ime, kuhugi, kas mere või metsa taha, peab ta ometi vajuma. Või kui metsa ja merd pole, siis niisama maa kumeruse taha.

Aga eile vajus ta kuidagi eriliselt. Paistis juba peaaegu raagus kaskede vahelt. Kased olid päikesel otsekui triibud. Vaatasime pojaga seda, siis mängisime jalgpalli edasi.

Sügisel on hea aias jalgpalli mängida, ainult õuntele on valus kukkuda. Seepärast korjasimegi õinad puude alt ära. Mõnus oli korjata, ehkki ma pole suurem asi painduja-kummarduja.

Muidugi on sügis kurb ka, aga palju neid laule ikka rõõmust sünnib. Või siis, et suu laulab, süda muretseb. Muretseb kasvõi Islandi pärast, kus kõik tundus minevat nii ilusasti, aga nüüd otse vastupidi. Et pidi tulema kevad, aga tuli sügis.

Aga sügisel ongi maailma parem näha. Puud on rohkem raagus, teised jälle piisavalt värvilised, et esile tõusta. Seega, vaadakem silmapiiri poole!

Koerus pole koerus

Ees seisab tähtis silmapilk.
Hakkan rahva ees luuletusi lugema (see pildil olen ka mina).
Narr tunne on, aga ehk saan hakkama.
Kooliõpetaja kutsus, piinlik ära ka öelda.
11. oktoober on see päev, kui luulet lugedes Kalju Lepikule mõtleme.

Laisa laine aeg
Kui on päevad hästi vaiksed,
õhk ei ole tuul.
Kui on sõnad hästi vaiksed,
peatuvad nad suul.
Kui on meri hästi vaikne,
laine laisk ja hell.
Kui on väljas hästi vaikne,
vähe on siis kell.
Kui on süda hästi vaikne,
vahest siis on öö?
Keegi õues valgeid laike
vaikse suuga sööb.

21, mitte väga palju

Maaleht on nüüd 21-aastane. Ma olen pisut vanem (küll mitte nii vana, kui see lustakas mees pildil), aga ka juba kolmandat korda Maalehes tööl. Miks, sõber, küsite minult. Ma ei tea. Ühel hetkel ma tüdinen sellest kord nädalas ilmumisest, võibolla mitte väga noorest kollektiivist ja aruteludest teemal "kes siis ikkagi on meie lugeja". Siis ma lähen Äripäeva või Postimehesse, mõtlen seal elu üle pisut järele ja tulen jällegi tagasi.
Kui ma tagasi olen, tundub kord nädalas just paraja ilmumistempona, kaaslased just parajas vanuses ning lugeja on endiselt truuks jäänud.
Kõik see muidugi ei tähenda, et ma ühel hetkel taas ütlen "Ma nüüd lähen!" ning tõttan meie kolla-rohelisest maailmast siniste kauguste poole. Et siis...
Mis siis ikka. Palju õnne, Maaleht. Olla 21 ja olla elus polegi nii paha kooslus.