Räägin Viljandis peetaval konverentsil Hubert Pärnakivist, eelmise sajandi Eesti ühest vägevamast jooksjast. Õigemini, ma ei räägi mitte niivõrd jooksjast, vaid sellest, kuidas inimene võib ja peab olema eelkõige inimene, kuidas inimeseks olek võib olla aluseks kõigele muule: lõpututele treeningutele, külma ja kuuma kannatamisele, võistlusele mõistuse kaotuseni.Õnneks on Hubert Pärnakivile võrdlusena kõrvale panna tema kaasaegse, sõbra ja konkurendi Lembit Virkuse saatus. Nad olid treeningul kõrvuti, olid rajal kõrvuti, ometi troonib üks neist meestest kujuna ning raamatuna, elava mälestusena meie keskel, teist aga teavad vaid need, kes teavad. Virkus oma mõistusvälise kompromissitusega, lapsepõlves läbi elatud hirmu, ahastuse ja üksi jäetusega sööstis kui kleenuke jäälõhkuja läbi elu, end vastu teravat jääserva pidevalt katki lõigates, pere ja sõprade toetusega Pärnakivi aga noppis võite nagu kaval rebane, lükates viiimasel meetritel võidukalt rinna ette.
No comments:
Post a Comment