Enne nimekaimud, nüüd juba sugulased

Elu ongi selleks, et imesid juhtuks. No näiteks on otsustanud keegi panna kellelegi teisele sama nime, mis sul juba on. Saaremaal pandi poisi nimeks Sulev Oll, see mees on kahjuks küll juba Tornimäe surnuial. Kosel, palun väga, pandi ka poisile nimeks Sulev Oll. Aasta enne kui mulle.
Mina ise olegi siis see (seni) viimane Sulev Oll, kuigi inimese loomus on ju selline, et igaüks tahab ennast esimeseks pidada. Kasvõi mõttes.

Nüüd saime Kose Sulev Olliga kokku. Luuleõhtul, piinlik öeldagi. Mina lugesin, tema kuulas. Abikaasa töötab tal kohalikus raamatukogus, tema selle kohtumise vahendas, olen kindel.

Hakkasime omavahel rääkima. "Kus sa ka pärit oled?" küsisin.

"Viru-Nigulast!"

Nutt tikkus vägisi kurku. Viru-Nigula on ju minu kihelkond! Vähemalt oli seni olnud.

Veidi geni.ee-s lappamist ja selgus, et tema, Sulev Olli, vanaisa Arnold oli minu isa Kalevi (sünninimi Arnold) lellepoeg. Ühesõnaga, kui te tahate üllatusi, kammige minevikus!

Venekeelne kõne kauge maa taha

Ütleme nii, et ma pole eriline tehnikalemb. Jah, autoga sõidan, aga olen enamasti ses suhtes natuke pelglik. Telefoniga helistan, aga rohkemaks viitsimist pole, isegi sõnumi toksimine tundub juba liiga pingutav. Aga nüüd on mul Skype! Peatoimetaja soovitas, rangelt.
Mul on ka Gruusias sugulasi. Minu vanaema Liina Johanna Olli õde kolis omal ajal, tsaariajal, Peterburi ja abiellus seal ühe vene mehega. Nende tütar Veera abiellus aga pesueht grusiiniga (georgialasega?) ning kolis Georgiasse. No sinna mägedesse.
Veera on juba lahkunud, aga kolm tema last: Cisana, Temuri ja Vassiko, on aga endiselt alles. Ning Eesti-sugulastest huvitatud.
Ühel hommikul helises Skype. Toru otsas, ei, mingit toru loomulikult polnud, arvuti taga istus sugulane! Zdravstvui, Sulev!
Jutlesime pool tundi. Nüüdseks oleme teise korragi rääkinud. Lubanud, et enam sugulased teineteist skaibist ei kaota. Ning võimalusel sõidame külla ka.  

Noor sammumeister tõstab pead

Sõitsin nädalavahetusel kaks korda Lasnamäele ja tagasi. Värisedes läksin ja rõõmustledes tulin.

Nimelt peeti sealses kergejõustikuhallis Eesti A- ja B-klassi noorte talvised meistrivõistlused kergejõustikus. Johan Markus Oll oli ka startijate rivis. Nagu klassikud ütlevad, maatööga tugevaks kasvanud. Loe: vabas looduses niisama ringi joostes sitkust kogunud.

Laupäeval astus ta 800 m rajale, A-klassis. Kokku 20 poissi kolmes jooksus. JM kõige kõvemas, õnneks. Sitke vend, võin kõrvalt öelda. Üllatas kui mitte ennast, siis teisi. Pressis end Eesti meistrivõistlustel kolmandaks, 2.05.27. Äärepealt oleks teisekski saanud, 7 sajandikku jäi lahutama.

Poisid tõusid poodiumile, tehti pilti. Vägev!

Pühapäeval oli 2000 meetrit. 12 poissi ühes stardis. Veniti algul viis ringi nii, et oli karta üksteise jalgadesse koperdamist. Siis kergitasid tugevamad jalga pisut krapsakamalt, JM teiste hulgas. Viimases kurvis olid kolm paremat peaaegu ühel joonel, lõpujoonel samuti. 0,3 sekundit lahutas esimest kolmandast, Johan Markus oli kolmas. Neljas mees jõudis pärale alles 15 sekundi pärast.

Jälle poodium, jälle pilt!
Õhtul lonksasime lumehangede vahel tibakese vahuveini, valgest pudelist. Öösel ärkasin mitu korda mõttega: mis nüüd edasi saab?

Kellesse ma siis uskusin?

Kõigepealt huvitab mind, miks me jõulude, nende rõõmsate pühade ajal, ikkagi oma kurvameelsusest lahti ei saa. Et tood küll kuuse nurka, pakid salaja, et paberi krabin kingi saajate tähelepanu ei köidaks, karusid ja nukke, aga südames on ikkagi tunne, et parimad ajad on juba möödas.
Et parimate aegade möödumise tunne vaevab iga põlvkonda, kes pole parajasti see viimane põlvkond, võin kinnitada, et enamiku jaoks ongi paremad päevad möödas. Need jäävad lapsepõlve, kus paljud asjad, kui mitte kõik, tundusid võimalikena.
Täiskasvanuks saamise võlu ja valu ongi selles, et enamasti oskad vahet teha, mis on võimalik ja mis võimatu, mis on päris ja mis välja mõeldud. Selle võiduga aga kaotame midagi väga olulist. Nii olulist, et pisar tuleb silma. Ka jõuluvana mantlit selga ajades.
Sest eks see ole „jõuluvanaks olemine“ omalaadne pühaduse rüvetamine. Olla ise see, kellesse lapsena nii väga uskusid, hiljem siiski veel lootsid ning siis seda mängu kaasa hakkasid mängima. Kellesse me siis lõpuks uskusime? Iseendasse! Tore seegi!

Tahad teada, palju kell juba on?

Oi Jumal, palju kell juba on!
Jumalal pole aga kellast asja, temal on aega küll. Terve igavik, kuni maailma lõpuni. Kui see lõpp ei tule just varem, kui me kardame.
Samas on maailma lõpp liiga suur, et seda kartagi oskaks. See jääb sama häguseks, nagu on jäänud algus. Ühesõnaga – sünd ja surm jäävad meie maailmast välja. Jah, need toimuvad meiega, aga meist piisavalt sõltumatud.
Meie asi on kella tunda. Ning seda vaadata. Ning kiirustada, et jõuaks valmis. Enne, kui tuleb lõpp, kas siis iseenda või maailma oma. Kusjuures pole tähtis, kumb enne. Põhimõtteliselt on ju tegemist ühe ja sellesama asjaga.
Mõned muidugi loodavad, et elavad lõpu üle. Mis näitab, et nad on praktilised inimesed. Oskavad peale maksta ja ära osta. Ka lõpu suudavad nad muuta mitte lõplikuks, vaid suhteliseks.
Et lollid surevad muidugi ära, aga targad ronivad keldrist välja, teevad aegsasti varutud puudest lõkke, võtavad sügavkülmikust saastumata liha ning elavad edasi.
Meie, need hukka saanud, loodame ka muidugi edasisele elule. Et keha on küll kadunud, aga hing see-eest kergem. Ei vaja enam midagi maist, napsi ega ka naist.
Aga kui sul on naine ja naps, on hing maa pealgi lõputult kerge. Seda lõplikult.

Mineviku laseme õhku! Nutetakse mujal

On neid ehitisi, mis paistavad koduaknast. Kas siis, kui kodu enam pole. Näiteks Aseri veetorn.
Ikka näed sa veel, kuidas sinna kogunevad varesed. Või kuidas nad lendavad metsa tagasi.
Näed, kuidas tornikivid õhkuvad suvekuuma, kuidas hoonest kiirgab saledat jõulisust, rahu, väärikust.
Aga hea meeleolu tekitab ka tunne, kui saad midagi õhku lasta. Kurat, kus ikka väriseb! Kus ikka variseb! Kus ikka uus elu pulbitseb.
Sittagi ta pulbitseb! See on muide esimene kord, kus ma blogis seda sõna kasutan. Aga jään enda juurde.
Korstnad - õhku! Veetorn - õhku! Nagu oleks endine tööstusasula üks püromaanide pesa.
Muidugi on esemelist minevikku raske hoida. Eriti, kui asjad on just nii on, nagu on. Vaesevõitu. Vastuoluderohked. Nagu oleks tõesti veel midagi ümber ja üle jagada. Või õhku lasta.
Aserlastel on nüüd, peale seda pauku, puhtam joogivesi. Saab kurku loputada, ehk aga ka tõhusamalt silmi pesta. Et suuremat pilti näha.
Suurema pildi tarvis oleks muidugi hea mõnda kõrgemasse torni ronida. A näe, pole ühtegi enam alles. Kõik õhku lastud!

Eks siis roni elektri-tuuleveskit mööda üles. Kui rahaveski tiivad parajasti ringi ei käi, saab ka pilgu heita. Kalli isamaa peale. Odavalt müüdud isamaa peale.
Foto: ASERI KOMMUNAAL

Aeg, mil see pole enam see. Pole see.

Oli mu hea teekaaslase Heiki Maibergi 60. sünnipäev. Seda peeti suure ilu ja käraga Purkus, kuhu mees iga aastaga enam oma südant kaotab. Korraldab seal huumoriõhtuid, vahel ka karikatuurinäitusi ning hellitab vaikselt mõtet Eesti Huumorimuuseumist.
Ühe naljaõhtu ajal peeti siis ka Maibergi auväärt jubiläumi. Esines Peeter Kaljumäe. Muidugi oma tuntud headuses. Pooleldi klaveri taga, pooleldi juba rahva seas, sõrmed ikka veel klaveril.
Vaheajaks tuli ta siiski klaveri tagant laua taha ja tekkis huvitav kolmikvestlus: Kaljumäe, ekstelestaar Mati Narusk ja mina.
Teema oli see, et praegu pole ikka nii, nagu oli varem. Ei istuta pärast teatrit kohvikus, ei mida seejärel garderoobi magama ning hommikul ei alustata sama ringi.
Muidugi pole ka telemaja see, mis ta oli. Ning maailm üldse.
Mul oli ka midagi lisada. Hommikul olin saanud ühe jõulupeokutse. "Ega ta muidugi pole niisugune nagu vanasti, aga tulla võid ikka," lausus kutsuja. Eks ma siis tulen. Aga mitte nii nagu vanasti.