Mina contra Contra

Ei, mis te nüüd ajate udu! Mina pole kunagi Contra vastu olnud.
Ega me nüüd mingid erilised sõbrad ka pole, aga kui kokku juhtume, räägime nagu maamees maamehega. Meil on üks ühine joon, mõlemad oleme küllalt edevad.
Erinevad jooni ka. Temale meeldib mõnikord paljajalu olla, mina armastan ikka villaseid sokke. Seda ka siis, kui on soe. Villane annab niisuguse turvalisuse. Maavillasuse.

Hiljuti põrutasime koos luuletusi lugeda, Cabaret Interruptuses nimelt. Oli kolmapäevane luuleprõmm.
Mina proovisin õnne oma vanasõna-luuletustega. Ja läks õnneks ka. Plaksutati ja puha. Ning publiku seast näidati üsna keskmisi hindepunkte.

Contra vastu ma muidugi ei saanud. Temal on jõud lausa pangega kaasas. Kargab maast ja põrutab nii, et...
...kurat, ma olen maapoiss, ma pean olema tugev!
Aga ma olen eriline maapoiss, ma olen palju lugend!

Tahaks ka niisugune mees olla, kes nii julgeb öelda. Aga julgust on vähevõitu. Midagi uuemat lugeda.

Andres ja tema möödunud kiirus

Hiljuti tuli öelda niiviisi:

Me oleme teel.
Teed on täis kõndijaid, autosid, autojuhte. Teejuhte.
Teed on täis sõpru.
Õieti seepärast me olemegi teel, et käia koos sõpradega.
Et sõita koos nendega, peatuda mõnes paigas, imetleda loodust ja inimesi.
Keerata taas süütevõtit, näidata suunatuld. Liikuda, tuul küljepeeglites laulmas.

Imelik, et me teel olles mõtleme rohkem teele kui olemisele.
Ometi on just olemine see, mis teeb meist selle, kes lõpuks kuhjub mälestuseks meie meeltes.
Andres muutub mälestuseks läbi sõidetud teede läbi lõputute radade,
nende autojuhi elu veresoonte.

Me ütleme aitäh.
Õnneks me märkasime aitäh öelda ka varem.
Aitäh, et me olime koos. Et me olime teel.
Jagasime usaldust - jõudsime sinna ja tagasi koju.
Me pidime usaldama ja jõudma, sest meid oodati.
Ootajate kõrv oli harjunud just selle mootori mürinaga, just nende sammudega trepil.

Liikumine on teinekord väga lohutav.
Vastu tuult kihutades peaaegu ei märkagi, et pisarad mööda põski valguvad.

Andres oli kiirem kui tuul. Talle lihtsalt meeldis kiire olla. Temas voolas rallisõitja veri.
Ainus, mida me poleks tahtnud, oli see, et ta elas nii kiiresti.
Liiga kiiresti.

Foto: ARVI KRIIS

Sügis südamaal

Kumma,
ilmselt minu,
kätel on kummelilõhna,
südamaa sügist süda täis.

Igaviku äär
kraabib sääri,
põllu veer põlvi.

Kummargil iseenese kohal,
pilv pea kohal.
Mingu need kummikud, käigu kus!
Mina nüüd usun seda et...
... sügis jookseb sorinal vett;
... lootused jooksevad sahinal liiva;
... kiivused kiunudes kisuvad kiiva.

Saladus ainus, sahiseb
viimase puulehega võidu.
Sinuga maadlen,
saan võidu.

Hiljem häbiga hiilime
kummikud jalas kus kurat
käib õhtuti jalgu pesemas.

Seal varesed vanasti vihtlesid,
seal varsal vargsi käib kabi,
seal sääski sünnib sülemite kaupa.
Seal teemegi kaupa.
Vahetan oma vahetu ilme
kahe kahtlase kahvanäo vastu.
Kõigele, kõigele olen vastu.
Köögis koperdan tassi vastu.

Põrandal mustab nüüd musttuhat teed,
mis sa siin elad või oled või teed!
Karjataks korraks: Sügis on süles!
Ei saa, lapsed ärkavad üles,
hakkavad ägedalt maalima
laste maailma.
Põlved ja põsed värvised,
rahutu geen närvides.
Närivad nätsu ja ema südant.
Keelaks?
Ei ole mul südant.
Ei ole õhtuni välja.

Siis lõpuks läheme välja.
Noorkuu ja kase vahele
riputan kiige.
Olen maailma kõiksuse liige.
Kuigi seegi on
vaid kõiki katva katuse joon.

Kõigel, kõigel on teine toon,
nii sügisel, süljel kui südamel.
Sügisel siis, kui on midagi südamel.
Süljel siis, kui on midagi keelel.

Hommikul mõtleme haledal meelel
hall akna all,
koer kuudis.
See me maailm ja uudis.

...
Hiljem hakkame äiaga
kirveid teravaks käiama.
Lööme raksudes pakku,
iseenda eest
pakku.

Fotod: ARVI KRIIS

Võibolla enam ei kunagi

Käisin oma kodukooli peol. Ikkagi 11 aastat mälestusi, lisaks need aastad, mis ma põlvepikkuse poisikesena sekretärist ema kõrval koolimajas jõlkusin. Aga nüüd, tundub, on sellega lõpp. See on lihtsalt üks võõras koht, võõras maja.
Jah, selles on veel neid inimesi, kelle ma nime või välise kuju põhjal ära tunnen. Aga neid on vähe ning üha vähem.
Ma vist ei lähe enam kunagi kooli kokkutulekutele ega suvepidudele. Sest seal pole enam seda, mida ma ostin. Seal pole enam seda mind, kes ma olin aastakümneid tagasi.
See maja ei liiguta mind. Ma ei vaju nuuksudes kummuli tema lävepakule. Ma ei silita tema seina silikaattelliseid.Ainus, mis mind kodukooliga mälestustes seob, on mu ema, kes töötas sekretärina, 21 aastat tervenisti. Talle meeldis see töö väga. Talle meeldis kool, õpetajad, oma koht selle maja mitteametlikus jõujoonises.
Ema usaldati, talle räägiti, vahel lausa kurdeti. Mida, ma ei tea, sest ema neid asju edasi ei rääkinud. Ema ei rääkinud ka seda, miks ta töölt lahkus. Aga ma tean seda. Ta lahkus minu pärast. Et minust ei saaks memmepoega. Et minust saaks iseenese eest seisja.
Ei ole teada, kes minust on saanud. Sest mina ei saa minust kõneleda. Objekt ja subjekt ei saa ühekorraga olla seesama.
Kui ma selle teadmise koolis sain, siis tänan igatahes!

Vist viimane sel aastal

Käisime viimasel septembripäeval meres. No mitte just ujumas, ega see vesi nii soe ka pole. Käisime lihtsalt SEES. Ei, ei olnud raudkülm. Plekk-külm oli. Karjuma ei ajanud.
Muidugi on siin hulk vastunäidustusi, näiteks köha. Natuke ka nohu. Aga päike paistis ja vesi paistis läbi. Ilusam kui suvel, seda muidugi. Ning roiskumise lõhna ka polnud.
Keha isegi ei tulitanud pärast, küllap sai liiga vähe külmas oldud. Homme oleme rohkem, öelnuks kevadel. Nüüd ei ütle, sest homme võib olla meri juba jääs.
Naljamees, ütlete. Aga kui auto esiklaas oli täna jääs, miks homme ei võiks olla meri? Lihtsalt uskuda tuleb rohkem, sõbrad! Ükski asi siin maailmas pole võimatum kui teine.

Missugune see vallatus siis välja näeb?

Jah, vallatlesid nende vanasõnadega, öeldakse mulle. Aga näita, mismoodi üks vallatus välja näeb?
Niisugune:

Kes tuult külvab, see tormi lõikab
Halliste

Kes tuult külvab, see tormi lõikab.
Kes vilja külvab, see torti lõikab.
Kes sauna teeb, see viha lõikab.
Kes praadi teeb, see liha lõikab.
Kes riidu kisub, see raevu lõikab.

Kel nuga nüri, see vaevu lõikab.

Üks luuletus, seitse meeleolu

Mina loen luuletusi, teised kuulavad. Jah, kuulavad, aga mida nad kuulevad? Kas nad kuulevad mind, minu sõnu, sõnade taha peidetud mõtet, häält, vaikust kahe hääle vahel, ventilaatori suminat, teel sõitvate autode põrinat?
Mina loen ja ma ei tea, mida kuulajad mõtlevad. Võibolla sellele, et ometi saab kord istuda. Või et istuks küll, kui seisma ei peaks.
Või sellele, et mina istun siin, aga tegelikult oleks vaja juba olla seal. Või et kuulaks küll, aga hommikul ununes söömata ja kõht ajab pilli.
Sven Arbeti pildil siin näete mitmesuguseid kuulajaid. Minu sõber Kristina on varjamatult heatujuline (võibolla tunneb ta lihtsalt fotograafi?). Viktoria rahulolu on varjatum, sisemisem. Võibolla purskub see välja alles hetk hiljem, aga fotoaparaadi silm on siis juba suunatud teisale.
Kaksikud on tõsised kuulajad. Kui nii edasi läheb, ei ole raamatuäril Eestis määratud edaspidigi välja surra.
TEA Kirjastuse juhatuse esimees Silva Tomingas hoiab olukorda oma kotrolli all. Tema kuulab ja kuuleb kõiki helisid korraga, seab need sirglõigule, mis kulgeb minevikust tulevikku ning käib läbi tema raamatupoest Tammsaare ärikeskuses.
Kirjastuse ja- ja hulgimüügi direktor Sirje-Mai Pihlak peab samuti mõtlema kõigele, eriti muidugi müügile. Kunsti ja raha kokkuviimine see õige kunst alles ongi!