Missugune see vallatus siis välja näeb?

Jah, vallatlesid nende vanasõnadega, öeldakse mulle. Aga näita, mismoodi üks vallatus välja näeb?
Niisugune:

Kes tuult külvab, see tormi lõikab
Halliste

Kes tuult külvab, see tormi lõikab.
Kes vilja külvab, see torti lõikab.
Kes sauna teeb, see viha lõikab.
Kes praadi teeb, see liha lõikab.
Kes riidu kisub, see raevu lõikab.

Kel nuga nüri, see vaevu lõikab.

Üks luuletus, seitse meeleolu

Mina loen luuletusi, teised kuulavad. Jah, kuulavad, aga mida nad kuulevad? Kas nad kuulevad mind, minu sõnu, sõnade taha peidetud mõtet, häält, vaikust kahe hääle vahel, ventilaatori suminat, teel sõitvate autode põrinat?
Mina loen ja ma ei tea, mida kuulajad mõtlevad. Võibolla sellele, et ometi saab kord istuda. Või et istuks küll, kui seisma ei peaks.
Või sellele, et mina istun siin, aga tegelikult oleks vaja juba olla seal. Või et kuulaks küll, aga hommikul ununes söömata ja kõht ajab pilli.
Sven Arbeti pildil siin näete mitmesuguseid kuulajaid. Minu sõber Kristina on varjamatult heatujuline (võibolla tunneb ta lihtsalt fotograafi?). Viktoria rahulolu on varjatum, sisemisem. Võibolla purskub see välja alles hetk hiljem, aga fotoaparaadi silm on siis juba suunatud teisale.
Kaksikud on tõsised kuulajad. Kui nii edasi läheb, ei ole raamatuäril Eestis määratud edaspidigi välja surra.
TEA Kirjastuse juhatuse esimees Silva Tomingas hoiab olukorda oma kotrolli all. Tema kuulab ja kuuleb kõiki helisid korraga, seab need sirglõigule, mis kulgeb minevikust tulevikku ning käib läbi tema raamatupoest Tammsaare ärikeskuses.
Kirjastuse ja- ja hulgimüügi direktor Sirje-Mai Pihlak peab samuti mõtlema kõigele, eriti muidugi müügile. Kunsti ja raha kokkuviimine see õige kunst alles ongi!

Enesega rahulolev keskiga

Inimene pole endaga enamasti rahul. Oleks vaja paremini, kiiremini, rohkem. Nõnda, ise enda varju eest joostes, kihutame me endid väsinuks ja sealt edasi ka vanaks.

Me võiksime tunnete asemel mõistuse appi võtta ja öelda endale: nüüd aitab. Oleme saanud selle, mille oleme tahtnud. Seda pole üleliia palju, kindlasti pole seda aga vähe. Kokkuvõttes: seda on rohkem, kui uskunuksime loota.

Loomulikult kehtib see ainult nende kohta, kes liigseid lootusi ei hellitanudki või kes kõnelesid neist vaid oma mõtetes.

Siin näete Sven Arbeti tehtud pilti ühest keskealisest mehest, kellest vähemalt pildistamise hetkel õhkub rahulolu.

Väike ääremärkus: Foto ei kajasta päris täpselt pildil olija meeleolu. Selles nahkses tugitooli oli ikka parajalt ebamugav istuda, seda enam, kui sind vaatab tubli 30 silmapaari.

Aga kui teiega niisugune asi juhtub, kannatage ära. See võib olla vaeva väärt.

Minevikust ilmub sugulasi

Olen pigem harrastaja-tüüpi. See tähendab, et tegelen asjadega, aga ei nimeta end asjatundjaks ega trügi rivi etteotsa. Kui võimalik, käin oma rada, kui pole võimalik, sörgin teiste sabas.
Teiste sabas sörkides hakkasin nokitsema ka leheküljel www.geni.com. Nüüd olen sellesse lehekülge isegi pisut kiindunud. Tänu sellele olen nii mõnigi kord üllatunud, tõsi, alati mitte väga meeldivalt, aga siiski. Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et minevik pole lihtsalt see, mis selja taga, vaid sealt purskub üha ja üha uusi tõdemusi ning tõdesid.
Hiljuti käisin esimest korda külas oma sugulasel August Elmil. Arvestades seda, et mina olen keskmises keskeas ning tema juba 78, pole meie vastastikused külaskäigud olnud just väga tihedad.
Nüüd aga kohtusime. Jõime kohvi ja sõime Augusti tehtud õunakooki.
Tore oli. Olime nagu omad.
Ja soovitus? küsite teie. Soovitan suguvõsa korraks läbi vaadata, ehk on teilgi Augusteid, kelle juures te pole käinud ja kelle tehtud õunakooki pole te söönud.
Imelik on seda tõde korrutada, aga ühel päeval võib olla hilja. Nii rõõmustamiseks kui andeks andmiseks.

50. sünnipäevaks on suured teod tehtud

Terve tänavuse suve olen käinud juubelisünnipäevadel.
Võtame näiteks viimase: rahvatantsujuht 50. Mitu paari avalikke kallistajaid on tema käte vahelt läbi käinud? Lugematu hulk, ainuüksi sünnipäevapeol viibis peaaegu sada kergejalga.
Mitu pidu on ta teinud? Terve sületäie, talvise tantsupeo korraldamise mõte veel kõigele lisaks.
Mitu tantsu on ta loonud? Piisavalt, et end ka tantsuloojaks pidada. Kuhu ta praeguseks on jõudnud? Läbi tantsija, tantsujuhi, kultuurijuhi Tallinnasse sihtasutusse, kõige suuremaid pidusid korraldama.
Mis teda tulevikus ootab? Au ja kuulsus. Tal on Valgetäht, Viljandimaa Kultuuripärl, ministri sünnipäevaõnnitlus.
Samas on selge, et kõige suurem ja kõige olulisem on antud. Hing on antud. Ja ükskõik, mida juubilar ka edaspidi ei teeks, on need sammud vaid järg juba elatud elu romaanile.
Mõni aeg tagasi käisin oma sõbra, muinsuste ja ehituse tundja juubelil. Oli väga uhke pidu, lossis ja kahuripauguga. Pidasime kõnesid, üks värvikam ja julgem kui teine. Aga koorus see, et inimene jõuab ikka sinna, kuhu ta jõudma peab. Ja tõenäoselt jõuab ta sinna just parasjagu oma 50. sünnipäevaks.
Jah, mu sõber jõudis just tipule: ta juhib projeti, mille käigus käib juhi sõrmede vahelt läbi umbes 50 miljonit krooni. Või rohkemgi. Aga kas see on areng? Ei, see on arengu tulemus. See on nagu omalaadne hoius, mida on kogutud 30 aastat ja mida nüüd hakatakse kroonhaaval kulutama.
Suve soojal ajal käisin mulle tuttava kokatädi 50. sünnipäeval. Oli vägev pidu, naised Punamütsikesed, mehed hundid. Või jahimehed, kes nad on juba ka olemuslikult.
Rahvast oli mustmiljon, kõik tulnud lugupidamisest selle vahetu loomuga naise vastu. Ükskõik, mitu aastat see naeruhimuline, aga ka kergesti pisaraid veeretav naine veel elab, austuse enda vastu on ta 50. sünnipäevaks täiel määral välja teeninud. Mis muud, kui visku loorberitele (või viska need potti!) ja peesita!
Võtke nüüd palun kalender ja vaadake, kui vana teie olete. Ning mis on juba tehtud ning mis veel tegemata. Kas on 50. sünnipäev see piir, kus lõpeb tegutsemine tuleviku heaks ja algab loodetud tulevik ise?

Kui kõneleda tundmatust

Mõnikord tuleb keegi, kes ütleb: "Sulev, pea palun üks kõne!"
Muidugi tahaks kõnesid pidada. Kõne on nagu väike võlakiri, millega sa maksad kinni seda, mille oled elult või saatuselt saanud.
Muidugi saad võla makstud vaid siis, kui su kõne ka midagi ütleb. Hea, kui keegi hakkab naerma, no hea küll, kasvõi nutma. Viimast on oluliselt lihtsam saavutada. Võibolla on inimesed lihtsalt pisukese miinusmärgiga, mida pole vaja palju puudutada, et juba pisaraid sadama hakkaks.
Sel keskpäeval õnneks pisaraid polnud. Esitleti Merca luulekogu "Mullivesi", mis sai Kard Eduard Söödi auhinna. Ja Merca pole nutja tüüp. Pigem põrutab ta mõne krehvtisema väljendi kui löristama hakkab.
Nüüd tuleb olla korraks aus - ma ei tunnegi Mercat. Olen temaga koos istunud ainult ühe poolteisttunni ühes vabaõhukohvikus. Vabaõhukohvikus seepärast, et poetess ja näitleja tahtis suitsu teha. Vabalt, paberit masinaga tubaka ümber keerates.
Mina küsisin, tema vastas ja suitsetas. Suits heljus nagu mõte suvises õhus.
Nüüd aga, TEA kirjastuse uues raamatukaupluses Tammsaare ärikeskuses, tuli mul Merca kohta midagi öelda.
Keerutasin kuidagi välja. Igatahes Merca katkestas mu heietuse hea mitu korda täiendamiseks ja lõpuks leidus isegi neid, kes plaksutasid.
Aga miks siis just mind kutsuti? Sest mina pälvisin sama auhinna eelmisel aastal. Et nagu andsin teatepulga üle või nii. Aga polnud mul mingit teatepulka, oli vaid paber, kuhu trükkisin Marcaga tehtud intervjuu.

Eesti mees hüppab suuskadega vastu seina

Oli üks niisugune õhtu, kus peotäis kurbust jäi üle ja seda polnud kusagile panna. Olime päeval matnud tädi Asta, viimase tädi mu tädide reast.
Aeglaselt ja järjekindlalt tuleb minu eakaaslastel hakata vanimaks põlvkonnaks. Täpsemalt öeldes nendeks, kes loogika põhjal võivad homme ära surra ja keegi ei pea seepärast väga nutma, sest lihtsalt "aeg on käes".
Niisuguste mõtetega tulin Lüganuse kirikust ja kalmistult - mu ema isapoolne suguvõsa on Lüganuselt pärit. Pikk tee otsis pikka mõtet ja nii ma olemise ja mitteolemise kallale asusingi.
Koju jõudes olin kurbusest väsinud. Otsustasime naisega sõita Noblessneri valukotta "Eesti meeste laule" kuulama ja vaatama.
Õhtu lõpuks oli tuju hoopis teistsugune. Maailm oli taas jalgadel. Veel mitte oma päris mõistuse juurde jõudnud eesti mees sõitis vana Moskvitšiga vastu posti, traktoriga põllule, mootorrattaga ringi (lihtsalt seepärast, et ennast näidata), vedas sõrmkooku nii et veri lendas, möirgas laulda nagu segane, kolistas mehemoodi metallitööd teha ning hüppas suuskadega vastu seina.
Suusahüpe lõi ikka küll klaariks. Vuhised läbi õhu, kohe-kohe jõuad valge kiviseinani, veel sekund ja su ajud kerkivad läbi pealae välja. Aga ei, ei kerki. Vahtplastsein annab järele. Eesti mees läheb või peaga läbi halli kivi.
Ükskord saab aga ka selle mehe tee otsa. "Pärast surma sa saad oma laeva..." laulavad need, kes veel ajajõe sellel kaldal. Nii et ikkagi...
Aga vähemalt on lohutav teada, et meid võib oodata laev. Koguni oma laev.