Kui ma teaksin, mis on talv

Meenutuseks, et talv tänavu juba oli, üks lastesalm.

Talv on lai kui labakinnas,
sama pikk kui sall.
Külm jääb naksti kinni ninna,
ilm on lume all.

Talv on vabadus ja valgus,
uisk ja kelk ja suusk.
Talv on uue aasta algus,
tuppa toodud kuusk.

Mismoodi elab päris luuletaja

Oli üks novembrihommik, kui vajati päris luuletajat. Et lastele näidata. Ja kuulata anda.
Oli nõus, sest kes ei tahaks olla päris. Päris jõuluvana näiteks. Et habe kasvab ja puha. Ning on juba vanusest halliks läinud.
Mul on ka habe juba vanusest hall, sel juhul muidugi, kui ta ajamata on, aga päris jõuluvanaks ei saa ma ilmselt kunagi. Rõhutan siinjuures sõna "ilmselt". Päris luuletaja võib aga minust ehk veel kuidagimoodi saada.
Ühesõnaga, selle "pärisena" läksin ma lasteaialaste ette. Lapsed vaatasid ikka lausa suu lahti. Tänu sellele, et mul oli luuletaja välimus. Pilt sellest sai küll pisut udune, aga see polnud enam minu viga.
Aga hea tunne oli. Kas teile meeldis, lapsed? Jaaa!
Ainult et lapsed ütlevad üsna kergesti jaaa. Nii jääbki küsimus: "Mida nad päris luuletajast tegelikult mõtlesid?"

Ma olen liikumistreener

Mulle ei meeldi valetada, aga nüüd tuleb seda teha. Nimelt pean ma teile ütlema, et olen liikumistreener. Tahate kuulda midagi kepikõnnist? Aga palun! Tooge õiged kepid (0,68 korda teie keha pikkus), sättige need kätte ja hakake astuma.
Nii, astute? Ja, üks-ja, kaks-ja. Ärge kätt küünarnukist liiga kõverdage, hoidke seda nürinurgas! Ah, et nii on nüri? Tehke siis midagi teravamat! Jooske!
Ei, mitte nii. Põlv ikka ette, ärge lohistage jalgu nagu suusataja! Et Veerpalu on ka suusataja? Mis siis, temal pole vaja rasvu põletada, temal on vaja kulla järele põletada. Kuigi, jah, ea poolest võiks ta tegeleda pigem terviseliikumisega. Selle liikumisega, mis tervisele ei hakka.
Nüüd ajasite küll pulsi liialt kõrgeks, näete ise, kui punane näost olete! Ei ole peeglit? Siis lugege pulssi. See võiks kõva trenni puhul olla 200 miinus vanus, aga üldiselt, keskealised, lohistage 125ga distants läbi. Siis ei võta liialt läbi. Muidu lähete oma energiavarude kallale, aga see on sama hea, kui juba suvel sügavkülmast moosi sööma hakata. Et jõululauale ostame juba poest. Energiat aga poest ei müüda. Energiajooki küll. Paned lonksu ja muudkui põrutad.
Nii lihtne see ka nüüd pole. Energiajook aitab kehast vabastada seda energiat, mis teil olemas on. Kui teil pole, on see sama hea, kui ratasteta autole gaasi anda. Möirgab küll, aga edasi ei lähe.
Nii on lood siis, kui oled liikumistreener. Tulge trenni. Ootan teid kell 18 pimeda metsa serval. Kasutage helkurit!

Milleks meile taust?

Taust on see,
mis teeb elust elu.

Taust on nagu eesriie,
mis pärast etendust uuesti sulgub.

Taust on hell mälestus hinges,
aga ka uue elamuse lootus.

Taust on nagu saladus,
saladused on vaid iseenda ja sõprade tarvis.

Tausta avamiseks läheb
teinekord ka alkoholi tarvis.

Hingedepäev hingedega

Võibolla teinekord on parem minna kalmistule üksi. Eriti siis, kui taevas annab märku sellest, et sügis on juba möödas ja talv pole veel tulnud. Puud ja põõsad seisavad raagus, inimesed kummarduvad kalmude kohale, reha või tikud käes.
Läksin ka rehaga, et vahtralehed oma ema-isa haualt riisuda. Aga olin sellega hiljaks jäänud. Kellegi, ma isegi tõenäoselt tean, kelle käed olid töö juba ära teinud. Nii polnudki mul enam muud, kui tõin kimbu küünlaid ja kaks toosi tikke ning alustasin Viru-Nigula kalmistul hingeringkäiku.
Emale, isale, vanaemale ja vanaisale, keda ma kunagi näinud pole, siis Tea lähedastele, heale kaasaserlasele Heraldile, minu vanalellele Rudolf Ollile ja minu väga heale lellele Matile. Õigupoolest oleksin tahtnud veel mõne küünla panna, aga nad lihtsalt lõppesid otsa. Kaheksa küünalt läks nii, et hinge jäi veel hulganisti küünlaruumi. Teinekord olen ettenägelikum. Aga võibolla pole teinekord taevas nii tinahall ja talve tulekut ootav. Võibolla lõõtsub tuul või langevad juba räitsakad.
Vist ununes ütlemata, et mulle meeldib sügis. Lehtedega ja ilma lehtedeta. Eriti aga novembrikuu alguses, nii kella kolme paiku päeval. Siis me kohtumegi, kui te ka oma küünlaringil olete. Või muidu niisama ümber maakera ümber hulkumas.

Sotsialism Tootsi moodi

See jutt pole Joosep Tootsist. Vaid Pärnumaal asuvast Tootsist. Pööravere kandist, noh. Aga mitte pöörasest. Pigem vaoshoitud ja tasakaalukast. No isegi sotsialistlikust, kuigi me seda sõna suhugi võtta ei taha.
Omamoodi on Tootsi kena. Väike paik, tehas siinsamas, elamud kohe lähedal. Kesktänav läheb ja lõikab selle silikaattellistest ilu keskelt pooleks.
Kõik on siin olemas: lasteaed, muusikakool, spordiplats, ujula. Isegi vesimassaaž. Ja vald hoiab kõiki ülal. Riik hoiab jällegi valda väikest viisi ülal. Ning kõik on rahul. Mina olen ka rahul.
Anneli Tamm on rahul. Maalib korruselamu koridori kenamaks. Praegu on see mürkroheline. Mürgitab inimeste hinge. Parem oleks beež. Sest siis ei märka mõnikord ka seda, kui asi on juba...

Spordisõber Tiit 50

Tean üht Tiitu. Ei, ma tean kaht Tiitu, aga üks neist pole praegu see. Jutt on spordiraamatu-Tiidust, spordiajaloo kroonimata kuningast Tiit Läänest, kes eilsel päeval 50 aastat vanaks sai. Mees on oma 50 eluaastaga kirjutanud, koostanud, toimetanud 50 raamatut. No tehke järele! Või makske kinni, näiteks kogu tiraaž.
Veelgi enam, Tiit on pealt näinud enamike Eesti kaasaegsete olümpiavõitude sündi, kolanud ringi mööda OM-e, MM-e, EM-e, vedelenud hotelllides oma elust rohkem kui aasta jagu.
Aga peamine - mees on samal ajal olnud kogu aeg oma kodukandi poeg, Paduvere patrioot selle kõige paremas mõttes. Au ja kiitus! Pöörake mööda Piibe maanteed Tartu poole sõites peale Vaimastveret vasakule Paduvere poole, tema muuseum asub paremat kätt.