Sotsialism Tootsi moodi

See jutt pole Joosep Tootsist. Vaid Pärnumaal asuvast Tootsist. Pööravere kandist, noh. Aga mitte pöörasest. Pigem vaoshoitud ja tasakaalukast. No isegi sotsialistlikust, kuigi me seda sõna suhugi võtta ei taha.
Omamoodi on Tootsi kena. Väike paik, tehas siinsamas, elamud kohe lähedal. Kesktänav läheb ja lõikab selle silikaattellistest ilu keskelt pooleks.
Kõik on siin olemas: lasteaed, muusikakool, spordiplats, ujula. Isegi vesimassaaž. Ja vald hoiab kõiki ülal. Riik hoiab jällegi valda väikest viisi ülal. Ning kõik on rahul. Mina olen ka rahul.
Anneli Tamm on rahul. Maalib korruselamu koridori kenamaks. Praegu on see mürkroheline. Mürgitab inimeste hinge. Parem oleks beež. Sest siis ei märka mõnikord ka seda, kui asi on juba...

Spordisõber Tiit 50

Tean üht Tiitu. Ei, ma tean kaht Tiitu, aga üks neist pole praegu see. Jutt on spordiraamatu-Tiidust, spordiajaloo kroonimata kuningast Tiit Läänest, kes eilsel päeval 50 aastat vanaks sai. Mees on oma 50 eluaastaga kirjutanud, koostanud, toimetanud 50 raamatut. No tehke järele! Või makske kinni, näiteks kogu tiraaž.
Veelgi enam, Tiit on pealt näinud enamike Eesti kaasaegsete olümpiavõitude sündi, kolanud ringi mööda OM-e, MM-e, EM-e, vedelenud hotelllides oma elust rohkem kui aasta jagu.
Aga peamine - mees on samal ajal olnud kogu aeg oma kodukandi poeg, Paduvere patrioot selle kõige paremas mõttes. Au ja kiitus! Pöörake mööda Piibe maanteed Tartu poole sõites peale Vaimastveret vasakule Paduvere poole, tema muuseum asub paremat kätt.

Armastan Eestit

Võta pliiats ja proovi joonistada Eesti rannajoont! Proovisid? Ja kuidas läks? Mitmenda poolsaare juures endas kahtlema hakkasid?
Tegelikult on tulemusest tähtsam joonistamine ise. Sest paratamatult kipume me lihtsustama. Sildistama. Pildistama.
Siinkohal üks pilt Eestist, autoriks noor hiidlane Valdek Alber.

Pikk tee käidud

Mõtlesin ühel päeval laste sõrmejälgedele paberil. Lapsed saatsid oma jäljed ühele koolimehele. Ja lapsed ütlesid sellele mehele nii:

Elu on nälg
kauguse,
kõrguse,
sügavuse
suure ja sinise
järele.

Teen ja tahan
tahan ja teen
ja ma ei jäta järele
kuni on jälg
mis tõesti
MINUST
jääb järele.

Sügis on käes

Juba sumpan sügisetes,
kandadeni vammus
otsin seda, mis on homme,
aga oli ammu.
Pihku pigistame sõrmed,
veri vaikib. Hangub.
Elu läbi klaasi viipab,
eilsed sõnad hambus.

Kuidas ma luulevõistluse võitsin

Laupäeval, kui ma esimest korda elus luulevõistlusele sõitsin, valitses tõeline luuletaja-ilm. Tuul sasis puudel viimaseid lehti ja keerutas õhus vihmapiisku, taevas oli valmis talve tantsule paluma. Luuletajad tulid, mõnel kooli vormimüts peas, mõnel silmaalused tundelisusest pisut tuhmid, mõnel sõltumatust või isegi ükskõiksust rõhutav riietus üll.
Kõndisime koos Aruküla mõisa trepist üles. Trepp oli mõnusalt kulunud, veel palju rohkem, kui sel
ajal, kui koolipoiss Kalju Lepik sellel oma susse sahistas. Lepikut kahjuks pole enam, on vaid hinge pugevad luuletused ja kivi tema kodumaja kunagises asukohas.
Kool, mille sümboliks ja suurvaimuks Lepik praegu on, töötab Aruküla mõisas aga endiselt. Ikka veel on ka tüdrukuid ja poisse (eriti küll just tüdrukuid), kes tahavad oma hinge paberile välja kirjutada. Ja pärast selle teistele ette lugeda.
Kalju Lepiku VI luulevõistlus oligi suuresti ettelugemisvõistlus, innustust saanud sellest, et Lepik ise oli iseenda loomingu vaieldamatult parim esitaja.
Ka mina olen oma loomingu parim esitaja, seda küll põhjusel, et teised mu salme vaevalt valju häälega lugema hakkavad. Ja laupäevast alates olen ma ka Kalju Lepiku luulevõistluse võitja. Ühtki teist täiskasvanut seekord lihtsalt kohale ei tulnud. Küllap on majandusraske aeg tindi sulepeast kuivatanud. Sest kartulivõtmise-põhjust oktoobri teisel nädalavahetusel enam tõsiselt võtta ei saa.

Tselluliidipidu Rakveres

"Vaata, kui paks see veel on!" torkas umbes kaheksa-aastane poiss Rakvere Spordikeskuses sõrmega õhku. "Aga kus sellel jälle on alles tissid! Nagu naisel!" vastas teine.
Poisid ei valetanud. Üllatavalt tüsedaid ja vormist väljas mehi, aga ka naisi, askeldas nädalavahetusel Rakvere Spodikeskuses tõesti rohkelt. Nimelt peeti seal 16. sumo maailmameistrivõistlused, lisaks veel 7. naiste MM, 9. juunioride MM ning esimene naisjuunioride MM. Nii et puhisevat pusklemist ja tselluliidiauke tuharatel enam kui küll!
Tselluliit tselluliidiks. Kaaluge ise 150 kilogrammi ja tagurdage taguots siis peegli ette, küll te siis näete. Erinevus on vaid see, et kodus te sellise välimusega medaleid ei võida, spordiväljal aga küll. Ning pärast võitu jaksate isegi õhku hüpata, nagu tegi seda ukrainlanna Olga Davõdko vaatamata oma 140-kilosele kaalule.