Ei tea, miks me sugulasi juurde soovime

Kui oled olnud üksik laps, harjud teatavate eesõigustega. Näiteks lusikaga purgist moosi sööma. Olen nüüd juba küll pisut ümber kasvanud, aga ikka läheb lusikas lipsti moosi sisse ning kulp supi sisse. Ja siis otse suhu.
Need, kellel pärimise asjad veel ees seisavad, võivad olla üksikutena ka suhteliselt õnnelikud. Mitte et kõik endale saate. Tihti leiate ära viskamise kurbust rohkem kui endale jätmise rõõmu. Küll on tore, et kellegiga ei pea jaotades riidu minema ning seejärel aastaid tummana üksteisest mööda käima.
Vananedes hakkad aga oma juurte juures kobama ja otsima neid, kellega sind seob lausa bioloogiline side. Mina olen leidnud neid küll ja pisut rohkemgi, kui oodata või soovida oskasin.
Riskantne ettevõtmine küll, aga mõnegagi neist olen kokku saanud ja lõbusalt aegagi veetnud. Näiteks kahe Viljandist pärineva õega, kes on minu isa täditütre tütred.
Soovitan, täitsa vahva on. Kohtad 50-aastasena inimest, kes ka 45-50 aastat juba mööda maamuna ringi kõndinud, aga kellega tee pole varem kokku viinud.
Aga et kus ma nad leidsin? Esiteks pingutasin mälu, siis käisin Geni´s ning seejärel Facebook´is.

Imed juhtuvad laupäeva hommikuti peale ühtteist

Novembrihommik, nagu neid ikka leida võib. Sadu on just lakanud, aga vihm lehed ikka parajalt lapikuks tippinud. Otsustame isa onutütrega, et läheme tõmbame surnuaial kalmudele rehatriibud ning paneme küünlad põlema.

Asusimegi usinalt tegutsema: tõime Samma metsast kuuseoksad, poest küünlad ning haarasime rehad. Kuidagi lunastatud tunne tuli.

Eemalt lähenes väike seltskond, aga mitte matuselisi. Tulijate samm oli küll filosoofiline, nukker, aga mitte kurb. Kui nad lähenesid, tundsin ära Eesti Looduskaitse Seltsi Sonda osakonna liikmeid, Sinimäe Sassi teiste seas. Nad olid tulnud oma lahkunud liikmete mälestuseks küünlaid süütama ja tüürisid just minu isa kalmu poole.

Hoidsin nutu järgmiseks korraks, kutsusin rahva lähemale, ütlesin tänusõnad, mis mul ammu meeles mõlkusid ning lugesin ühe luuletuse isa mälestuseks ja iseenda auks. Paari esimest rida tuli siiski uuesti lugeda, hetk oli liiga ülev ning erutus suur.

Aitäh teile, kes te tulite!       

Ootamatu kohtumine Abja-Paluoja raamatupoes

Oleme tavalisega nii harjunud, et kui ebatavaline korraga suskab, siis ikka purskad naerma või nutma. Kirjanike tuuril ei osanud ma ei nutta ega naerda, kui kultuskirjanik Wimbergi juhtimisel Abja-Paluoja raamatupoodi marssisime. "Sulev," ütlesin ma end tutvustades vaikselt. "Autojuht".
Wimberg nimetas siiski mu täisnime, poeproua kuulis seda, võttis ette mu hingedepäeva luuletuse kogust "Päevad käivad päripäeva" ning luges selle peast ette. Kui luuletus läbi, vahetasime kallistuse. Sellised hetked ei unune.

Hiljem kogunesime poe ette, kus Wimberg meid üles võttis. Luulemäluga proua on vasakult teine.

Helerohelisega joonistan ma brokkolit

Ühel ilusal, aga väga töisel päeval lugesin ma Tartus luuletusi. Aga kogemata kombel ning asjaolude kokkusattumisel oli juhtunud nii, et minu soovitud 10-12-aastaste asemel tulid kohale viieaastased. Küsisingi, et kas olete viiesed. Mõni tõesti oli. Ülejäänud olid pigem neljased. Ja ka ütlesid seda.Nii ei jäänud mul suurt muud üle, kui et anda sõna oma abikaasale. Tema on lastega tegelemise suurmeister. Võttis põnnid niiviisi pihku, et kolmveerand tundi kadus nagu hundi unenägu.Näiteks jaotas ta lastele kätte õhulised rätikud ja palus neil öelda, mis värvi on rätik ning mida nad selle värviga joonistada saaksid. No öeldi, et sinine ja taevas, sinine ja meri, roheline ja rohi, aga siis põrutas üks poiss, et heleroheline ja brokkoli. Sellest päevast peale pean ma nelja-aastasi suurteks inimesteks.

Jürgeni sünnipäev väikese vimkaga

Kirjanik Roostel oli sünnipäev. Mitte väga ümmargune, parajalt ovaalne, aga rahvas tuli kokku ja luges luuletusi. Mõtlesin, et lähen oma riimist ja rütmist sel puhul välja. Läksingi. 

Kuidas kirjanik Rooste õhupalliga lendab    Kuidas Jürgen Rooste mullivannis kümbleb

Muidugi ta lendab,                                                            Muidugi pole Roostel mingit mullivanni,

ostab pihutäie õhupalle,                                                  kirjanikud ei elagi nii rikkaks.

ei aimagi,                                                                             Kardavad enamasti ka vett,

palju on pallides õhku,                                                     ei kasta külmas meres varvastki märjaks.

palju palle ennast,                                                             Ükskord jõudis Jürgen siiski

ta ei hakka arvutama,                                                      mullivannile päris lähedale:
loob lihtsalt oma arutul moel värsse,                           ostis pudelitäie kihisevat vett.
kui pilve piirile jõuab,
on juba hilja lahti lasta.

Selle suve leid

Armastan pikutada. Ainus vabandus on see, et ilmselt pole mul miskit muud seetõttu tegemata jäänud. Sel suvel leidsin uue pikutamisviisi. Tassisin Tea vanematekodus välivoodi õuele, tirisin sellele madratsi, teki ja padja ning võtsin raamatu sõrmede vahele.

Kõige mõnusam on see muidugi siis, kui juba saunas käidud, aga pärast lihtsalt väsitavat päeva sobib ka. Koer tuleb ja viskab ka käntsti kusagile siiasamasse pikali, päike vajub pikkamisi lauda taha ja tiigilt kerkib jahedam õhk, tuletades meelde ajalikkust. No vahel ilmub ka abikaasa kuumaasikatega ning laseb neil sulle suhu kukkuda.

Algul suudad õhtusele jahedusele vastu panna, siis aga kogud selle krempli kokku ja lähed tuppa. Pööningul on soe, nii soe, et jätkub hommikuni. Loed veel mõne lehekülje, teed siis tule surnuks, aga mõttes kiigud ikka veel kase kahinast valmistatud kiiges.

Aeg, mil tavaline muutub imeliseks

Inimene väsib. No mitte, et kohe pikali viskaks, aga tormamine tundub nagu veidi mõttetu. Siis on õige aeg mõtisklemiseks.

Mõtisklesin näiteks nii: Suvi ajas varem mu peaaegu hulluks. Vähemalt sellel ajal, kui olin veel noor, alles abiellunud ja uusi üritusi lausa tulvas vabanenud Eestisse. Igal nädalavahetusel kihutasime kuhugi, et midagi avada, kaasa laulda, rabasaarel etendust vaadata, päikesetõusul muusikat kuulata, välismaiseid spordimehi võistlemas näha, teist tüüpi jaanituld kogeda.

Nüüd on suvekavad nii kirjud, et kasvõi kümnendikkugi sellest pole võimalik kaasa teha. Aga mida siis ette võtta? Jah, selleks suveks on plaane juba hilja teha, aga kui mõtleks pisut üldisemalt? Et mida elus üldse kogeda, hinges läbi elada tasub?

Aastad teevad oma töö. Või siiski mitte? Jah, võib-olla on põhjus ringi tormatud aastad, aga nüüd paelub meeli miski muu. Näiteks see, kui saad end kusagil turvaliselt võrkkiigesse või välivoodisse visata, käed pea alla panna ning vaadata ja kuulata aja möödumist.

Aja möödumine pole üldse nii ebahuvitav, kui esialgu tundub. Pilved, ja neid juba Eestimaa taevas jätkub, on väga erilised. Mõnikord lendab sinu ja pilvede vahelt läbi pääsuke, sinu ja maanteel sõitvate autode vahel huikab hiline lind.

Tuul tuleb ja kohistab kollaseks muutuvaid kaski, keerutab su juturaamatu lehti ning viskab mõne lahti tulnud puulehe neile järjehoidjaks vahele. Aeg-ajalt vajub vastu maad sinakam viirg ja sa tead, et see on saunakerise soojenemise lapsepõlvest tuttav hind.

Sellega soovin öelda, et kogeda maksab midagi ehedat. Südamest tulevat ja hinge minevat. Ning arvet ei peaks pidama selle üle, mitu üritust Eestimaa eri paigus sel hetkel sul vaatamata jääb, vaid seda, kuidas sa end siin ja praegu tunned. Otsige enam eneses, soovitan ma. Olge julgemad, eriti just teie, kes te olete elanud maailmas nii kaua, et suudate teha vahet halval ja heal, olulisel ja tühisel. Miks peaks otsustama keegi teie eest, kui te ise olete piisavalt hea otsuseid tegema?