Suvi uue heleda ülikonnaga

Üle pika aja oli niisugune suvi nagu üks suvi peab olema. Kuumus kõrvetas nii, et muru kuivas ära. Käes on augusti lõpp, aga ma olen kogu suve jooksul vaid neli korda muru niitnud. Omalaadne rekord.
Ühesõnaga suvi. Päike paistab. Ujumas võib käia. Ning igasugustel üritustel.
Igasugustel üritustel aga igasuguse väljanägemisega ei käi. Järelikult tuleks soetada midagi sellist, millega kaaskodanike tundlikku moetaju ei häiriks.
Läksime kauplusse ja ostsime heleda ülikonna. See oli üllatavalt lihtne arvestades nn eeltingimusi: keskmine tüsedus, kõrged õlad ja mitte eriti suur valmidus ülikonda kanda.
Nüüd olen siiski väga rahul. Ei nurisegi, et varsti kukub juba 50. Käin koos abikaasaga ürituselt üritusele, kuumema ilmaga võtan pintsaku seljast, et Hiina nõgesest tehtud valge pluus välja paistaks ja olen rahul.
Rahul muidugi seni, kuni saabub sügis, külm võtab oma embusse heinakõrred ning koputab varaöösiti akna taga.

Klõpsud ajaloo tarvis

Nii. Nüüd on siis sellega ühel pool. Ma olen Eesti kultuuripärandis. Pildiga ja puha.
Algas aga kõik sellest, et saabus kiri. Et kas te oleksite nõus end üles võtma laskma kultuuriloolise arhiivi tarvis. "Kirjanik ja tema keskkond". Teadupärast on mind ka ametlikult kirjanike sekka arvatud, aga nii hiljaaegu, et üles võtta pole veel jõutud.
Olgu siis peale. Kuhu seista? Kuidas? Seisa, kus sulle kõige olulisem tundub! Nüüd, sõbrad, võtke palun aeg maha ning mõelge, kus teie laseksite end ajaloo tarvis üles võtta? Ütlen ette, et see polegi niisama lihtne.
Kodu Aseris on küll alles, aga teiste kätes. Muidu oleks männi all mõnus istuda. Seal, kus isagi armastas istuda ja maasse kaevatud raudteevagonetis läikivat veesilma vaadata.

Koolimaja? Ei ole see kohalik põhikool enam see, mis ta keskkooli ajal oli. Pealegi, ega ma pole kunagi armastanud koolis käia. Kuigi ma õppisin hästi. Lõputunnistuse keskmine 4,88 - kui keegi tahab võrrelda.
Järgmisena tuleb pähe isa lapsepõlvekodu peaaegu unustatud Urtja külas. Aga mina ju ei elanud seal!
Siis võtsin läbi praeguse elukoha võimalused. Keila juga. Aga ei ole mu luuletused seal sündinud. Liiga saksikuvõitu talupojast ja töölisest pärit poeedile, kellele vanemad lisasid pisut ka teenistuja verd.
Türisalu pank: vägev looduse monument, aga üleval pildistades näeb taustaks ainult merd ja alt vaid paekivipaljandit. Seega oleks vaja kohta, mille võiks pildi põhjal ilma minuta ära tunda.
Nii tuligi pähe Maarja kabeli vare minu kodukihelkonnas Viru-Nigulas. Tehtud! Pildistajad olid nõus Viru-Nigulasse sõitma. Ja minu abikaasa Tea ka pildi peale lubama. Ilma Teata ma ei tahtnud.
Sõitsime siis Viru-Nigulasse, laenutasime sealt tooli, mille on istunud kohalik kirikuõpetaja Aleksander Alver, kes sõja ajal koos oma teenija, minu isa tädi Lonnyga Rootsi põgenes ning sättisime end kabeli juurde paika. Kätte võtsin isa lauliku, millele oli alus pandud 70 aastat tagasi, pildistamiskohast umbes kilomeetri kaugusel.
See oli unustamatu päev. Kibuvits lõhnas, tuul puhus, fotoaparaat klõpsus. Aitäh, elu!

Foto: Alar Madisson

Kerge tuhaga, aga ikkagi ehe

Hea, kui sul on kõiksugu tuttavaid. Eriti huvitavad on muidugi need kampsuniga, sest nende sisemus on vaba. Kui mitte muust, siis eelarvamustest vähemalt. Ning väikekodanlikust saastast. Muud saasta võivad aga nemadki külge koguda.
Seetõttu on vahel hea üks mehine saun teha. Seekord tegime hoopis omalaadse sauna. Kõigepealt lõke liivale. Siis kivid tulle. Auk maasse. Telk augu kohale. Kivid sisse. Kuum vesi kõrvale. Uks kinni. Vihad välkuma.
Kurat, miski nagu mattis hinge. Tuhk, pakkus peremees. Nano-osakesed.
Mõned osakesed elu jooksul kannatab inimene aga ära. Põrgukuumuse samuti. Õnneks suudab keegi telgi ukse avada. Leegime kui jeekimid mere poole.
Sahh! teeb meri, kui kuumad kehad temasse viskuvad.
Muidugi on hea olla. Muidugi on tunne, et see maailm loodi ikka sinu jaoks. Pärast laulame, kes kuidas oskab. Lõkkest aga tõuseb suitsu üha peenema joana.

Kuidas kahest sõnast kasvab suur lugu

Õige mitu aastat tagasi sõnastas mu abikaasa Tea lasteaia tarvis õppeaasta teemasid ning märksõnu. Kirjutas paberile ka "Hooli ja hoia!"
Istusin hiljem sama laua taha ning nähes sõnu, hakkasin neid mõttes kordama või isegi korrutama. Et hooli ja hoia, hoia ja hooli. Ning et imetle maailma mõlemaid pooli. Nõnda valmis ootamatult luuletus. Sama ootamatult tulid ka teised luuletused ning kõige krooniks ka veel luulekogu "Hea tuju kuju".
Siis leidis mu "Hoolimise laulu" helilooja Juhan Trump. Lõi sellele viisi ning trükkis ka raamatusse. See ilmus aastal 2011 ning sai nime, arvake ära, "Hoia ja hooli".
Edasi leidsid selle laulu koorid ning aastaks 2013 oli hoolimise lugu jõudnud juba nii kaugele, et kõlas Harjumaa laulu- ja tantsupeol Keilas. Mart Jürisalu oli teinud seks puhuks orkestriseade. Ning Juhan Trump ise juhatas ühendkoore. Kõigele lisaks oli see kogu peo teema- või tunnuslauluks ning leidis ettekandmist peale "Isamaa ilu hoieldes" ning enne "Põhjamaad" ja "Kodumaad".
Seega - olge ettevaatlikud enne, kui midagi paberile panema või seda korrutama hakkate. Video on aadressil http://www.youtube.com/watch?v=wc3ve1qaB7k

Väike pealelõuna kukeseentega

Mõnikord pole muud, kui sõida lihtsalt suunas, kuspool ilm tundub rohkem lahti olevat. Siis, tüdinud ühtlasest kiirusest, aeglusta ja pööra hoopis tundmatule teele.
Kui seda mööda mõned kilomeetrid edasi oled logistanud, peatu korraks ja vaata, kus saaksid mõnusalt seisma jääda, ringutada, kopsutäie värsket tõmmata ning ehk isegi vett visata. Muidugi võid ka pisut kaugemale kiigata. Kasvõi kakskümmend meetrit.
Seal, põdrapabulate vahel, on nad nagu õide puhkenud. Säravkollased, üksikuna ning lausa ringidena.
Algul sa ei usu, siis nagu hakkad end veenma, võrreldes varem juhtunut sellega, mis praegu sünnib,võibolla ka sellega, mida arvasid kunagi juhtuvat. No, seejärel on hetk kaaslasega aru pidada, vahendid valida. Pakiruumist seal (otsekui juhuslikult) ootavad väikesed plastmassist ämbrikesed võtta, kus varem oli Rakvere grill-liha, siis veel küünekäärid ja -viil ning ongi sobiv varustus valmis.
Heledate kingade ja pükstega on puhtal samblal nõnda mõnus käia, peaasi, et kukeseeneseid käsi pükstesse ei pühiks.
Ei saa salata, hing hõiskas. Mitte saagi, vaid selle ootamatu ilu pärast. Muidugi sõime ka kaks tegu kukeseenekastet ning ühe salati takkapihta. Näitust ju iga päev seentest ei tee!

Pilt: Wikimedia Commons

Mõni hetk tunnet, et oled maailma parim

Kujutate ette, et saabub üks suvaline teisipäev, millal saate maaleht.ee-s lugeda sellist artiklit. Täieliku üllatusena sealjuures! Sõnad selles kõlasid nii:

"Maalehel on rõõm teatada, et meie vanemtoimetaja Sulev Oll sai koos Õhtulehe uudistejuhi Jaan Väljaotsaga Oivalise Ajakirjanduse preemia. Maaleht soovib Sulevile palju õnne ja kriitilist meelt tekstide lehekõlbulikuks toimetamisel!"

Oivalise ajakirjanduse aastapreemia eesmärk on esile tõsta lugusid, mis vaatlevad ühiskondlikke probleeme, algatavad nende üle arutelu ja mõjutavad positiivselt probleemi lahendamist.

Erinevalt eelmisest aastast väärtustati tänavu toimetajate tööd, mida kõrvaltvaatajad ei pruugi näha. “Lugeja märkab toimetaja tööd tavaliselt siis, kui see töö on tegemata,” sõnas preemia ellukutsuja Hans H. Luik. “Kuid tihti aitab just toimetaja töö ajakirjanikul särada, anda loole konteksti, lisada fakte ning võrdlusi.”

Sulev Oll on Maalehes töötanud nii vanemtoimetajana kui ka ajakirjanikuna – kokku üle kümne aasta. Maalehe peatoimetaja Aivar Viidiku sõnul on tegu osava kirjamehega, kes tunneb sügavuti mitmeid teemasid ning toimetajana oskab väärtustada ka ajakirjaniku püüdlusi.

“Meie lugejale on Sulev vahel olemas ainult nimena lehe ülaservas, kuid toimetuses näeme tema igapäevast tööd ning teame hästi, et see on mahukas ja südamega tehtud töö,” sõnas ta.

Sulev Oll ise ütleb, et kui võrrelda toimetajatööd spordiga, siis tunneb ta end nagu mängiv treener, kes ise väljakul olles jagab samal ajal teistele nõuandeid.

“Kui võidame, tõstame esile mängijaid, kui kaotame, tuleb treeneril ka vastutus võtta ja silmad maha lüüa. Õnneks on Maalehes kogenud tegijad, kes on aastaid kokkumängu harjutanud,” lausus ta. “Raskeks teeb selle töö isikliku ja ühiskondliku läbipõimumine: ajakirjanikelt ootame ühiskonnakriitikat, nad ise on aga pigem hella südame ning tundliku loomuga, mida vanemtoimetajal oma töös iga päev ka arvestada tuleb.”

Varasematel aastatel on oivalise ajakirjanduse preemia saanud Daniel Vaarik ja Tuuli Jõesaar.

Kandidaate oli tänavu seitse. Žürii, kuhu kuulusid Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) tegevjuht ja Tallinna Ülikooli ajakirjanduse õppejõud Mart Raudsaar (esimees), Postimehe peatoimetaja Merit Kopli, Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg, Maalehe peatoimetaja Aivar Viidik, Eesti Ekspressi peatoimetaja Janek Luts, Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald, otsustas valida kaks võitjat.

Kaht erinevat maailma igatsedes

Seisin ühel ööl õues. Aeg kulges vaikides, kui mõni maanteel kihutanud auto välja arvatud.
Mõtlesin, et miks küll satub selliseid hetki nii harva. Põhiliselt vaid siis, kui sa miskipärast magada ei saa. Võiks ju olla, et magad päeval, õhtul aga ärkad ja lihtsalt lähed naudid ööd, tema niisket hämarust.
Muidugi tulevad kõiksugu mõtted kallale. Et sellistes öödes armastavad luusida ka vargad ning pätid. Ning need, kellel on plaan mingi varasem valgust kartev ettevõtmine lõpule viia. Näiteks minna ja oma vimmamehe autol rehvid läbi torgata. Või esiklaas kiviga sisse visata.
Õnneks tuli meelde, et väga palju vimmamehi mul ei tohiks olla. Proovin ikka kõigiga kenasti läbi saada, mõned üleküpsenud vanatädid välja arvata, kes selgelt pooldavad kunagise korra naasmist ja peavad end üleval nii, nagu oleks kogu ülejäänud maailm välja mõeldud vaid nende isikliku tarbe rahuldamiseks.
On isegi üks tädi, keda ma ei tereta. Lihtsalt kardan, et sellest terest saab moodustada meie vahele liini, mida mööda temast õhkuv sapp minuni jõuab. Võimalusel lähen isegi mööda teist teed, sest tal on otsekui sahk ees, et kõik südamlik jõuga minema lükata.
Kui hea, kui oleks vähemalt kaks maailma. Ühes elaksid pätid, vargad, lontrused, kättemaksjad, diktatuuri igatsejad, solvajad, sapipritsijad, teises aga meie, kes me ei soovi muud, kui rahus oma teed käia, oma väikest elu elada. Kujutan ette, kui hea oleks meil ja kui halb neil.
Hiljuti pidin oma garaazile siiski veel teise luku panema. Esimese võtme suutsid vargad kaasa viia, no sellesse teise maailma. Koos motorolleriga. Kui tema või nemad elaks teises ühiskonnas, lõppeks lukkude müük aga otsekohe.
Mis aga kahe maailma mõtte veelgi helgemaks teeb - vaimset seina kurjade vanamuttide vastu ei peaks iga päev üha uuesti ehitama!