Kui ma oleksin vana, II

Sulev Oll, isa:
Elan ja tunnen elust rõõmu. Ehkki mõlemal pool mind on mure. Mure selle pärast, et ma ei saanud oma vanadusnõtra isa nii palju aidata, kui oleksin soovinud.
Me polnud enam need, kes me olime aastaid olnud. Isa oli äkki väike ja väeti, hoopiski mitte see tugev ja julge mees, keda olin lapsena tundnud.
Isa kadus tükkhaaval ning sellega koos kasvasin ma suuremaks. Ma pistsin talle vahel toitu suhu, sidusin saapapaelad ning juhatasin õiget teed.
Ta oli leplik. Ning mina proovisin temaga leplik olla.
Käisime koos surnuaial. Mitte et see oleks kuidagi uus või ainulaadne komme olnud. Olime ikka käinud kalmistul, kastnud begooniaid ning kõndinud niisama. Vaadanud, kes juba mulla all. Ning oletanud, kuidas lesk üksinda hakkama saab.
Mõnikord ununesin ma oma isa varju. Ning oma poja varju, kes nõudis oma tragi loomuse tõttu üsna suurt tähelepanu. Raske on olla tegelikult see keskmine noore ja vana vahel ning seada endale ülesanne elada nii, et sinust tingimusteta lugu peetaks, tunnustavalt õlale patsutataks. Nüüd tean, et lugupidamist ei saagi ära teenida. See kas on, või seda pole.
Kes küsib, saab minult ka vastuse, et elada tuleb ikkagi iseenda elu. Kui teistele meeldib, tulevad kaasa, kui ei, teevad oma asju.
Huvitav on olla huvitava inimesega. Loodan, et mu poeg saab ükskord paremini minu huvidest, eelistustest ning põikpäisest eetikast, mis koosneb sovetinostalgiaga segatud rahvuslusest, maausuga seotud kristlusest ning ajaloo emotsionaal-esteetilises võtmes tajumise soovist.
Kindlasti kõneleme ühel päeval ka nagu mees mehega. Mina pakun siis talle mehelikkuse alusena välja selle, et mees on see, kes julgeb oma tundeid näidata, mitte see, kes suudab need alla suruda.

Kui ma oleksin vana, III

Johan Markus Oll, poeg:
Mäletan oma vanaisa hästi. Ta tegi hommikuks mannaputru ja kisselli. Kindlasti on see mu üks lemmiktoite. Võib-olla ka seepärast, et vanaisa enam pole. Et on vaid tema sõnad, mida isa aeg-ajalt kasutab.
Isa on alati kas pigem nukker või pigem närviline. Ei võta asju lihtsalt, vaid teeb neist mingi keerulise ja valusa küsimuse, millel on vaid kaks vastust. Kas must või valge. Ning vastus on ikka tema hinnangul valge, kuigi meeleolu võib olla must.

Samas ei saa ma väita, et isa ei naeraks. Või nalja ei teeks. Aga nali ei jää pinnale. Ikka ujub välja kurbus, mille ta segab kokku ära müüdud kodust, mille ehitas mu vanaisa ja kus isa väiksena elas, ning siis veel tõdemusest, et paremad ajad on juba möödas.

Vahel võtab ta riiulist mõne Tammsaare raamatu. Ning Albu vallamajast mööda sõites aeglustab ta käiku mitte ainult seepärast, et seal on lubatud sõita vaid 50 kilomeetrit tunnis.

Mõnikord tundub mulle, et isa on pärit hoopis teisest ajast, isegi veel kaugemast, kui elas vanaisa. Sest vanaisa oli rõõmus, kinnitas puuhalu kruustangide vahele, et saaksin sellest juppe saagida. Või pani puud pliidi alla ja ootas, kuni ma ärkasin, et koos tikku tõmmata.

Jah, isa tuleb ka hea meelega välja, et lumekindlust ehitada või mere äärde jalutama minna, aga tihti näib, nagu tahaks ta tegelikult midagi muud. Lebada diivanil ja kuulata, kuidas aeg mööda voolab. Vähemalt ütleb ta ise nii.

Mõnikord mõtlen ma sellest, et kuidas käitun siis, kui ise kunagi isa olen. Olen lubav, mitte keelav, nagu on olnud minu isa.

Võib-olla aga mõtlen ses suhtes ümber. Mitugi asja, mida isa on kirjeldanud, on ju tõeks läinud. On siis tõesti maailmas mingid nähtamatud reeglid ja saladused, mida teavad ainult täiskasvanud?

Enne nimekaimud, nüüd juba sugulased

Elu ongi selleks, et imesid juhtuks. No näiteks on otsustanud keegi panna kellelegi teisele sama nime, mis sul juba on. Saaremaal pandi poisi nimeks Sulev Oll, see mees on kahjuks küll juba Tornimäe surnuial. Kosel, palun väga, pandi ka poisile nimeks Sulev Oll. Aasta enne kui mulle.
Mina ise olegi siis see (seni) viimane Sulev Oll, kuigi inimese loomus on ju selline, et igaüks tahab ennast esimeseks pidada. Kasvõi mõttes.

Nüüd saime Kose Sulev Olliga kokku. Luuleõhtul, piinlik öeldagi. Mina lugesin, tema kuulas. Abikaasa töötab tal kohalikus raamatukogus, tema selle kohtumise vahendas, olen kindel.

Hakkasime omavahel rääkima. "Kus sa ka pärit oled?" küsisin.

"Viru-Nigulast!"

Nutt tikkus vägisi kurku. Viru-Nigula on ju minu kihelkond! Vähemalt oli seni olnud.

Veidi geni.ee-s lappamist ja selgus, et tema, Sulev Olli, vanaisa Arnold oli minu isa Kalevi (sünninimi Arnold) lellepoeg. Ühesõnaga, kui te tahate üllatusi, kammige minevikus!

Venekeelne kõne kauge maa taha

Ütleme nii, et ma pole eriline tehnikalemb. Jah, autoga sõidan, aga olen enamasti ses suhtes natuke pelglik. Telefoniga helistan, aga rohkemaks viitsimist pole, isegi sõnumi toksimine tundub juba liiga pingutav. Aga nüüd on mul Skype! Peatoimetaja soovitas, rangelt.
Mul on ka Gruusias sugulasi. Minu vanaema Liina Johanna Olli õde kolis omal ajal, tsaariajal, Peterburi ja abiellus seal ühe vene mehega. Nende tütar Veera abiellus aga pesueht grusiiniga (georgialasega?) ning kolis Georgiasse. No sinna mägedesse.
Veera on juba lahkunud, aga kolm tema last: Cisana, Temuri ja Vassiko, on aga endiselt alles. Ning Eesti-sugulastest huvitatud.
Ühel hommikul helises Skype. Toru otsas, ei, mingit toru loomulikult polnud, arvuti taga istus sugulane! Zdravstvui, Sulev!
Jutlesime pool tundi. Nüüdseks oleme teise korragi rääkinud. Lubanud, et enam sugulased teineteist skaibist ei kaota. Ning võimalusel sõidame külla ka.  

Noor sammumeister tõstab pead

Sõitsin nädalavahetusel kaks korda Lasnamäele ja tagasi. Värisedes läksin ja rõõmustledes tulin.

Nimelt peeti sealses kergejõustikuhallis Eesti A- ja B-klassi noorte talvised meistrivõistlused kergejõustikus. Johan Markus Oll oli ka startijate rivis. Nagu klassikud ütlevad, maatööga tugevaks kasvanud. Loe: vabas looduses niisama ringi joostes sitkust kogunud.

Laupäeval astus ta 800 m rajale, A-klassis. Kokku 20 poissi kolmes jooksus. JM kõige kõvemas, õnneks. Sitke vend, võin kõrvalt öelda. Üllatas kui mitte ennast, siis teisi. Pressis end Eesti meistrivõistlustel kolmandaks, 2.05.27. Äärepealt oleks teisekski saanud, 7 sajandikku jäi lahutama.

Poisid tõusid poodiumile, tehti pilti. Vägev!

Pühapäeval oli 2000 meetrit. 12 poissi ühes stardis. Veniti algul viis ringi nii, et oli karta üksteise jalgadesse koperdamist. Siis kergitasid tugevamad jalga pisut krapsakamalt, JM teiste hulgas. Viimases kurvis olid kolm paremat peaaegu ühel joonel, lõpujoonel samuti. 0,3 sekundit lahutas esimest kolmandast, Johan Markus oli kolmas. Neljas mees jõudis pärale alles 15 sekundi pärast.

Jälle poodium, jälle pilt!
Õhtul lonksasime lumehangede vahel tibakese vahuveini, valgest pudelist. Öösel ärkasin mitu korda mõttega: mis nüüd edasi saab?

Kellesse ma siis uskusin?

Kõigepealt huvitab mind, miks me jõulude, nende rõõmsate pühade ajal, ikkagi oma kurvameelsusest lahti ei saa. Et tood küll kuuse nurka, pakid salaja, et paberi krabin kingi saajate tähelepanu ei köidaks, karusid ja nukke, aga südames on ikkagi tunne, et parimad ajad on juba möödas.
Et parimate aegade möödumise tunne vaevab iga põlvkonda, kes pole parajasti see viimane põlvkond, võin kinnitada, et enamiku jaoks ongi paremad päevad möödas. Need jäävad lapsepõlve, kus paljud asjad, kui mitte kõik, tundusid võimalikena.
Täiskasvanuks saamise võlu ja valu ongi selles, et enamasti oskad vahet teha, mis on võimalik ja mis võimatu, mis on päris ja mis välja mõeldud. Selle võiduga aga kaotame midagi väga olulist. Nii olulist, et pisar tuleb silma. Ka jõuluvana mantlit selga ajades.
Sest eks see ole „jõuluvanaks olemine“ omalaadne pühaduse rüvetamine. Olla ise see, kellesse lapsena nii väga uskusid, hiljem siiski veel lootsid ning siis seda mängu kaasa hakkasid mängima. Kellesse me siis lõpuks uskusime? Iseendasse! Tore seegi!

Tahad teada, palju kell juba on?

Oi Jumal, palju kell juba on!
Jumalal pole aga kellast asja, temal on aega küll. Terve igavik, kuni maailma lõpuni. Kui see lõpp ei tule just varem, kui me kardame.
Samas on maailma lõpp liiga suur, et seda kartagi oskaks. See jääb sama häguseks, nagu on jäänud algus. Ühesõnaga – sünd ja surm jäävad meie maailmast välja. Jah, need toimuvad meiega, aga meist piisavalt sõltumatud.
Meie asi on kella tunda. Ning seda vaadata. Ning kiirustada, et jõuaks valmis. Enne, kui tuleb lõpp, kas siis iseenda või maailma oma. Kusjuures pole tähtis, kumb enne. Põhimõtteliselt on ju tegemist ühe ja sellesama asjaga.
Mõned muidugi loodavad, et elavad lõpu üle. Mis näitab, et nad on praktilised inimesed. Oskavad peale maksta ja ära osta. Ka lõpu suudavad nad muuta mitte lõplikuks, vaid suhteliseks.
Et lollid surevad muidugi ära, aga targad ronivad keldrist välja, teevad aegsasti varutud puudest lõkke, võtavad sügavkülmikust saastumata liha ning elavad edasi.
Meie, need hukka saanud, loodame ka muidugi edasisele elule. Et keha on küll kadunud, aga hing see-eest kergem. Ei vaja enam midagi maist, napsi ega ka naist.
Aga kui sul on naine ja naps, on hing maa pealgi lõputult kerge. Seda lõplikult.