Kohtumine Sulev Olli pojaga

Kui siin maailmas üldse midagi üllatavat on, siis elu ise. Ning meie kaasasündinud võime selles üllatust näha.
Mõned head aastad tagasi mõtlesin oma nime Sulev Oll peale ja kaalusin, kas ma olen ainus sellenimeline või jagan seda au kellegi teise-kolmandaga.
Selgus, et ma polegi ainus. Üks Sulev Oll elas sel ajal Saaremaal Tornimäel ja oli ka Maalehe tellija, teine elas Kose kandis ja tegeles põllumajandusega. Seega, tõenäoliselt ka Maalehe tellija. Või vähemalt nende teemade huviline.
Mõtlesin, et oleks uhke kõik kolm Sulev Olli kokku kutsuda ja üks pilt teha, allkirjaks Sulev Oll, Sulev Oll, Sulev Oll. Mõte püsis jõus seni, kuni mu endine kolleeg Merike Pitk naases oma maakodust ja ütles, et tema nägi, et üks Sulev Oll puhkab juba Tornimäe kalmistul.
Mul oli kahju nii sellest mehest, keda ma kunagi polnud näinud, kui ka sellest mõttest, millel kunagi polnud enam määratud teoks saada.
Maailm on aga, nagu öeldud, üllatusi täis paik. Küsisin nädalavahetusel Saaremaal ühelt paati sikutavalt mehelt, mis tema nimi ka on. Ja tema küsis vastu, et sina oled siis Maalehe Sulev Oll. "Mina olen Sulev Olli poeg!" jätkas ta.
Kuradi kuradi kurat, kuidas üks päev ja üks mõte võivad muutuda! Rääkisime ja lubasime meile vahetama hakata. Ning ta lubas, kui mõnikord taeva poole vaatab, kõnelda ka oma taadiga ning talle öelda, et on minuga kohtunud. Sest mulle ja meie võimalikule sugulusele olid nad mõelnud varemgi. Nagu mina mehele, kes nüüd on seal pilve peal.

Oma küla tüdrukutega

Klassikokkutulek on teadupärast ohtlik ettevõtmine. Eriti, kui pole kolmkümmend aastat kokku saadud. Siis võib teiste vanus pahviks lüüa. Endal pole ju teadupärast vigagi. Aastad on küll läinud kui lind, kuid ikka nooreks jätnud mind, meenub laulusalm. Võibolla polnud mul meeles küll mitte käige täpsemalt, aga sisult ausalt.
Olgem teistki viisi ausad: polnud neil teistelgi häda midagi. Valdavalt võis klassiõdesid-vendi veel äragi tunda. Karguga keegi ei kõndinud, kepile ei toetunud. Mõni oli tüsedamaks läinud, teine seevastu kõhnunud.
Eriti tore oli muidugi näha oma küla tüdrukuid. Ikkagi üksteist aastat ühist kooliteed.

Lasime end kolmekesi üles võtta. Kel huvi, olgu öeldud ka nimed: Virge, mina, Tiia.
Foto autor: keegi neist, keda pildil pole, aga kohal olid.

Kui elada kuulsas kuningriigis

Vaatasin eile õhtul telekat. Vaatasin isegi kauem kui olen harjunud. Üle kesköö. Ning isegi uni ei tikkunud silma. Läbi teleka tegelesin oma minevikuga. See on keskealiste inimeste üldteada viga. Ollakse kusagil keskjoonel ja ei teata, kas minna edasi või jääda seisma ja vaadata tagasi.
Mõistus ütleb nagu, et tuleks edasi minna. Elada kaasajas. Õppida selgeks igasuguste keerukate tehniliste seadmete kasutamine. Kuulata raadiojaamu, mida muidu ei tahaks.
Kusagil sisemuses aga piniseb miski, mis ütleb: aitab küll! Jää seisma! Mõtiskle parem mineviku üle ja leia üles need tõed, mis su tegutsema panid. Või siis leia need valud, mis omal ajal lõpuni valutamata jäid.
Kõike seda polegi nii vähe. Teinekord tuleb ta lainena ning toob kananaha ihule.
Näiteks siis, kui tähistatakse Inglise kuninganna troonil olemise 60. aastapäeva. Ning lavale tulevad Tom Jones, Elton John ja teised.
Vaatad ja hüüatad pojale, et näe, mis "meie ajal" oli. Siis vakatad. Järelikult oleme me ise alla kirjutanud tõsiasjale, et praegune pole enam meie aeg. Et see on kellegi teise aeg, mida me lihtsalt vähem või rohkem passiivselt kõrvalt vaatame.
Oleme praeguse aja armuleivasööjad. See armuleib tähendab, et me saame veel vaadata, mis maailmas edasi juhtub. Kuigi see, mis juhtub, pole enam meie asi. See tuleb nagu telekast. Nii kaua, kui kõht tühjaks ei lähe. Veel ei lähe, aga varsti võibolla küll. Siis kui kuninganna ja tema staarid on juba läinud.
Aga praegu: nad elagu! Ning tehku kontserte, mida poole ööni vaatame. Nad on veel elus ja see lohutab meid.  

Vanalelle höövelpink

Käisin vanalelle, Rudolf Olli, haual. Siis tuli meelde, et minu valduses on tema höövelpink. Umbes selline.

Ta pole üldse esiletükkiv.
Ta ei pigista sind, kui sa ei taha.
Tal on pigem jämedat sorti jalad.
Mõnikord krigiseb ta pisut.

Öösiti
on ta aga kihutav sälg
kes käib söömas
lõhnavate karjamaade
mahlast rohtu.

Kui akendest sajab telekaid

Noor inimene on ikka temperamentsem. Et kui suur see maailm ikka siis on, et ma teda tühja paigast liigutada ei jaksa!
Hiljem muidugi saad aru, et teinekord ei jõua iseennastki liigutada, aga see selleks.
Ühel sellisel nn varasemal hetkel helistas mulle kallis lehelugeja. Igaüks neist on kallis, sest nende kroonidest, hiljem eurodest, olen ma elanud ning lõugu laiutanud.
Lugeja kurtis, et näe, telekavas on saated märgitud, aga Kanal 2, vana sunnik, ei mõtlegi neid näidata.
Ütlesin küll, et meie ei saa nimetatud kanalit mõjutada.
Et vabandame võimalike vigade pärast.
Et vabandame kõikide vigade pärast, mille oleme teinud ja mille kavatseme veel tulevikus sisse lasta.
Natuke vabandame ka Kanal2e eest.
Siis ütles närv üles. "Visake aknast alla oma telekas!" röögatasin ning viskasin toru hargile (siis olid veel torud ja hargid).
Varsti kõpsutas ülakorruselt alla vastutav väljaandaja Agu Veetamm, kes oli sama lugejaga vestelnud. Ta oli pahasele mehele lubanud, et minu suhtes kohaldatakse kergemat karistusvormi, mahalaskmist ilma eelneva piinamiseta. Olen talle tänaseni tänulik.

Teine põlvkond koolilõpetajaid

Ennemuistsel ajal, mil taevas veel mõnes kohas vastu maad puutus, töötasin ma õpetajana.
Õpetasin nii ajalugu kui ka ühiskonnaõpetust. Kusjuures ühiskond oli siis selline, et lihtsam oli omal silmad lahti ringi vaadata kui õpikust tarkust otsida.
Nüüd käin ma selle kooli aastapäevadel, kokkutulekutel ning muudel tähtpäevadel. Kuidagi omane on see seltskond. Nende seas on sõpru, kellel vaimuvälgud endiselt sähvivad.
Kusjuures tunnistan endale tõsiasja, et kui neil, kes mu viimasel õpetaja-aastal lõpetasid, sündinuks kohe lapsed, oleksid ka nemad tänaseks gümnaasiumist läbi.
Pühendan teile Getter Jaani hiti "Me käik jääme vanaks".
Ühtlasi tänan kõiki, kes mind kutsusid. Eraldi veel neid, kes mu ära tundsid.

Ning umbes sellised daamid õppisid selles koolis siis, kui ma hõlmad vöö vahele panin ning ära tulin.

Kevaded, mida enam pole

Vihma sabistas täna ning sooja oli parajalt nii palju, et lehepungad läksid öösel plaksti lahti. Või veidi vähem plaksti, aga hommikul olid kased igatahes lehes.
Tõmbasin kopsud õhku täis ja tundsin äkki vägevat valu. Ei, ma polnud õhuga liialdanud. See oli puhtakujuline hingevalu.
No umbes selline, nagu tol kevadel Tartus. Ülikooli ajal, noh, kui vastuolu kevade võimaluste ja noore mehe tegelikkuse vahel võis lausa hulluks ajada.

Võibolla selle tunde pärast hakkasin vanas põlves luuletama.

Nüüd valetasin ka sortsukese sekka. Tegelikult hakkasin luuletama ikka ka ülikooli ajal. Esimesel kevadel. Lihtsalt ei saanud teisiti. Võtsin siniste kaantega märkmiku ja krõbistasin hingevalu ridadeks.

Avaldamiseni läks aega nii veerandsada aastat. Ning ega neid sinise märkmiku omi avaldatud polegi. Tunnet toona oli, aga sõna seadmise oskust mitte niiväga. Või üldse mitte.

Nüüd on muidugi vastupidi. Oskust nagu on, aga tunnet pigem vähe.

Kuni tänase hommikuni. Põmm! lõi ärkava looduse lõhn nuiaga pähe.

Võibolla ei oska seda ega nüüd sõnadesse panna.
Foto: ARVI KRIIS