Jõuluaeg. Valge aeg. Valguse, küünlatule, hingeleegi aeg.
Harras seisatumine mineviku ja tuleviku vahel.
Videvik. Õhtutunnid iseendaga, ootuse ja juba ammu olnuga.
Minevik tundub tähtsam kui ükskõik millisel muul päeval elus.
Ühtäkki julgeme ta lubada iseenda ja kõigi teiste juurde,
julgeme tuppa tuua kuuse, puutuda tema okkalisust,
hingata puu rohelist värskust, seda sünni ja natuke ka surma lõhna. Hing on habras nagu öösel puudele tekkinud härmatis,
isegi akna taga pekki nokkivast tihasest hakkab hale.
Kõike muud tahaks nüüd küll, aga mitte üksinda olla.
Tule valgus ja üksindus ei sobi omavahel kokku jaanipäevalgi,
ammugi siis veel nüüd, kui hommikud on väga kaugel.
Kodu, see muidu on üsna tavaline paik oma rutu ja riiuga,
saab nüüd, nädal enne aasta lõppu, eriliselt kalliks,
koguni nii pühaks, et kui seda sõna oleks vaja kirjutada,
siis ainult väga valgele paberile ja väga suurte tähtedega.
Meie võtame aga valge paberi ja kirjutame sellele,
et sina, armas lugeja, oled meile ikka ja alati oluline.
Me soovime, et su südames elaksid ühekorraga rõõm ja rahu,
et su ümber oleksid need, kellest kõige rohkem hoolid
et su ahi, kamin, või olgu peale, radiaator, õhkaks mõnusat sooja,
et su kodu juurde tooks (või viiks?) lumest roogitud jalgrada,
et sul seisaksid trepi kõrval luud ja labidas – sajuga hea võtta.
Eelkõige soovime me sulle aga, et kui sa koju tuled,
näeksid sa akendes valgust, seda kutsuvat majakat, lubadust,
lepingut tulija ja ootaja vahel, olemise hella kinnitust.
Armas sõber! Me soovime, et sind oodataks ja sina ootaks,
et sa teeksid oma igapäevaseid toimetusi, neid kõige tavalisemaid,
mitte pelgalt iseendale, elu sunnile, vaid oma lähedastele mõeldes.
Me näeme sind rõõmuga üle õue kõndimas, käevarrel sületäis puid.
Me näeme sind sahvrisse minemas, et vaadata, on sült juba hangunud.
Me näeme sind kapist välja otsimas pühade-laudlina.
Me näeme, et sa naeratad kõike seda tehes. See on sinu enda aeg,
hinges hellade mõtetega mängimise, unistamise,
lapsepõlves kogetud rõõmu omalaadse kordumise aeg.
Hea lugeja, kes sa ikka ja alati meiega ühes mõtled ja tunned!
Unusta palun see, et aeg pole praegu just kõige jõukam,
et kellegi teise jõululaud on palju rohkem lookas kui sinu oma,
et see, mida sa teed ja see, mis sa selle eest saad,
tundub alati tasakaalust väljas – ja seda sinu kahjuks.
Tõsi on see, et me ei saa iialgi rahalt nii jõukaks kui hingelt.
Seepärast ära loe, mitu vorsti sa lauale paned, mitu täidetud muna,
mitu lihapirukat, mitu heeringavaagnat, mitu kannu õlut.
Ära too kuuse alla eurokalkulaatorit, et arvutada,
palju kõik uuest aastast maksma hakkab –
nagunii maksab kõik märgatavalt rohkem kui sa tahaksid.
Lepime parem kokku, et uuel aastal seisame kindlamalt,
sina iseenda ja oma õiguse, meie aga sinu eest.
Sa ütle, palun, mida sa oma elult tegelikult soovid,
kõnele oma lähedastele, ütle kasvõi jõuluvanale paki eest,
sest tõeliselt elavad ikkagi vaid need, kes elavad homsele.
Seda isegi siis, kui nad toovad kuuse tuppa vaid seepärast,
et olla mõtetes korraks kinki ootav laps.
Õhuliste pastelsete visanditena läbivad luulekogu moekunstnik Mari Kanasaare joonistused — sallid, lehvid, kübarad ja looritatud pilgul nende salapärane kandja.
