Luuletus hundi kartmise juurde

Kes luges lugu Emumäest ja isamaast, sel tekkis küsimus metsa mineku ohutusest. Lohutuseks hirmutundjaile üks luuletus:

Kes hunti kardab, see metsa ärgu mingu,
vaid ainult loomaaias käigu vahel harva.
Mis sest, et aeda pandud loom seal vahel vingub
et elu loomaaias käib tal vastukarva,

et metsalooma moodi tahaks võssa kaduda
ja vabalt kihutada vastu värsket õhku.
Loom loomaaias õhtuti saab aduda,
et keegi toonud talle põllult põhku.

Mida on teada isamaast

Isamaast on teada seda, mis seisab raamatutes. On teada seda, mida sa oma silmaga näed. Ja siis veel see, mis seisab südames.
Südames seisab vähe, kui sa midagi oma silmaga ei näe. Aga oma silmaga näeb jällegi rohkem, kui sa oled kõrgel.Kõrgel olla on lihtsam mägedes, aga kus sa neid mägesid siin isamaal nii kergesti võtad. Meie maa on nii sile, et konnal ka raske komistada.
Tühja sellest, las konn kõnnib oma rada, meie kõnnime teist. Näiteks Emumäele, Pandivere kõrgustiku ja kogu Põhja-Eesti katusele. Mäe otsa rajatud vaatetornist paistab selge ilmaga kätte mitu kirikutorni, kirjutab www.maaturism.ee.
Muidugi võid vaadata kirikuid, aga ka traditsioonilist põllumajandusmaastikku, aga ka Endla soostikku ja Alutaguse metsi. Muidugi peavad siis olema nii selge ilm kui selge silm. Silma saad sealjuures ise selge hoida, ilma suhtes peame lootma ilmajaamale.
Emumäe kõrgus merepinnast on 166 meetrit, sinna otsa veel vaatetorn. Umbes niisugusel kõrgusel ma sel pildil olengi. Ja usun muistendit, mile kohaselt on Emumägi tekkinud Kalevipoja hobuse poolt Peetla rabast kaabitud mullast.
Nimelt puhanud kord sõjaretkelt naasnud Kalevipoeg nii sügavat und, et huntide ligitükkimine tema hobusele jäi kuulmata. Esijalgadega kammitsais olnud hobune kraapis oma tagajalgadega hunte tõrjudes küll vägeva mäe kokku, ent lõpuks murdsid hundid ta siiski maha.
Aga teistpidi jälle – kes hunti kardab, ärgu Emumäele mingu!

Miks eelistada hommikuid?

Ühel hommikul mõtlesin hommikutest. Ma mõtlesin nii:

Hommik on targem kui õhtu,
õhtu koolis ei käi.

Luges ja kirjutas õhku,
lõpuks istuma jäi.

Õhtukooligi enam ei võetud,
ununes ükskordüks.
Keegi ei küsinud õhtult
miks päev ja öö on kord üks.

Natuke aega nõukogude aega

Kui sa mõnikord tahad endale meelde tuletada, kuidas "nõukogude ajal oli", võid minna Järva-Jaani vanade autode varjupaika. Astud üle varjupaiga mõttelise piiri, paned raha korjanduskarpi ehk vanasse Žaporožetsisse ning astud edasi.
Täielik demokraatia. Keegi ei käsi, ei keela, ei suuna, ei õpeta. Lihtsalt kõnnid ja vaatad vanu sõiduautosid, veoautosid, eriotstarbelisi sõidukeid, sõdimise tarvis mõeldud sõidukeid,
trammi, põllumajandustehnikat. Kui uks on lahti, saad ka sisse astuda.
Ning tehnikahuvilised lapsed võta ka kaasa. Sest olgem ausad, kui ikka tahad näha vaimustust, siis vaata lapsi.
Muidugi pead ka lapsi tagasi oodates kannatust varuma ja näiteks värske ajalehe autosse ühes võtma. Nii saad ühel päeval teada, mismoodi elati paarkümmend aastat tagasi ja mismoodi elati eile. Kuigi ka paarkümmend aastat tundub ühel hetkel nagu eilne.

Kuhu kadus Karinu klaasikoda

Kui keerata autonina Järva-Jaanist Karinu poole, jõuame varsti - see pole vist mingi eriline üllatus - Karinusse. Kui uskuda turismiteatmikke, on Karinu üks vaatamisväärsusi klaasikoda, endine meierei, mis on ehitatud 20. sajandi alguses.

Hoone on tõsti olemas. Tema esialgsest funktsioonist annab tunnistust esiplatvorm, kaks äärmist ühe poolega puitust ja nende vahel asetsev suurem valgusava. Ehitisel on viilkatus ja tahutud sarikaotsad, seinad paekivist ja krohvitud. (Kirjutasin need laused maha www.jarva.ee-st)

Järgmise jarva.ee lause "Praegu hoones töötav klaasikoda on kujunenud paljude ekskursioonide sihtpunktiks" pean aga kahjuks ümber lükkama. Sest silt uksel näitab küll, et koda on sellest kellast teiseni avatud, tegelikult on uks aga lukus. Kõik. Meistri jaks sai otsa ja ahju enam tuld ei tehta.
Õnneks on uksel veel telefoninumber. Kõnele vastab lahke proua, kes tuleb ja teeb klaasikoja ukse lahti. Natuke kurb on. Sinisest klaasist vaasid ja kujud ootavad, hinnasildid küljes, veel ostjat, aga kuidas sa kinniste uste tagant ostad.
Ainuke lohutus on, et kes majja ei pääse, sel midagi olulist ka vaatamata ei jää. See pole seest enam ei meierei ega ka klaasikoda. Pigem on ta mahajäetud tööstushoone. Ja kes ühes mahajäänud tööstushoones käinud, neile ei paku ka teised üllatusi.
Mida ehk siiski soovitada? Kui koda enam pole, võtke ka sildid maha. Muidu me sõidame suurte lootustega kohale, aga klaas on selleks ajaks juba hangunud.

Seidlas pannakse juba terasid valmis

Mõnikord tundub, et elu on juhuste kokkusattumus. Teistpidi võttes on aga hoopis vastupidi. Elu on seaduspärasus, mille meie ise juhuste kaupa lahti lõikame.
Nii ei oska ma ka öelda, kas see, et mu sõber Tõnu Sepp just Järvamaal Seidla tuulikuga tegelema hakkas, oli juhus või mitte. Või oli juhus hoopis see, et mu abikaasa vanaisa ja vanaema aastakümneid tagasi Seidla lähedale elama asusid.
Igatahes on lugu nüüd nii, et mina käin oma abikaasa vanematel Kihmel külas ja Tõnu käib Seidla tuulikus ja me saame neil käikudel isegi kokku, kuigi mina elan Türisalu külas ja Tõnu Kuressaares.
Õigupoolest on isegi hea, et Tõnu Kuressaares elab, sest saarlased on oma tuulikute poolest kuulsad. Nii on hea Saaremaal snitti võtta ja see snitt Seidlasse viia.
Asi on juba nii kaugele jõudnud, et oktoobri alguses võib viljakoti veskisse tõsta. Kui muidugi midagi vahele ei tule. Aga vahele võib restaureerimise puhul alati midagi tulla. Näieks selgub, et asi, mis lihtsalt kergelt üle lihvida kavatseti, tuleb uus teha. Ja see uus ei maksa 3000 krooni, vaid 30 000. Ning eelarves seda raha loomulikult enam pole.
Samas - ega raha maa pealt otsas ole. Ning veski omanik Hannu Lamp on kõigele vaatamata pigem optimistlik. Tema soovil peab ju veskist saama muuseum, kus jahu jahvatamise kõrval ka leiba ning karaskit küpsetatakse.
Igatahes ootame uste avanemist!
Pilt on tehtud siis, kui veski pea restaureerimiseks maha tõsteti. Pildi tegi Tõnu tütar Lilli.

See elu on üks naljakas ohtumine

Miks on elu just ohtumine? Või miks suvekomöödiat "Aiapidu" etendatakse just Ohtu mõisas?
Küsida on lihtne, vastata sugugi mitte niiväga.
Esiteks suvekomöödia. Komöödia tähendab põhimõtteliselt vist seda, et me vaatame ja naerame. Muidugi naerame, sest esiteks on naljakas ja meil on Ohtusse tulles naeru eelsoodumus.
Eelsoodumus on kasvõi juba see, et pealtvaatajaid koguneb ja koguneb, aga kohad muudkui lõpevad ja lõpevad. Kuni ongi päris lõppenud ning vahekäik ka ammendunud. Aga siis ilmub õnnistatud olekus daam ja vaatab otsuval pilgul ringi. Juba hüütaksegi teda kusagilt tagumistest ridadest. Tema koht on seal.
Naine kogub ennast, hüüab rahvale, et nad igast reast ühe tooli korraks välja tõstaksid ja kõnnib tekkinud koridori mööda vapralt oma kohale. Naine tänab, rahvas aplodeerib. On see elu või teater? Aga naljakas on ta küll.Ja natuke kurb ka. Eriti neile, kes loomult on kurvameelsemat sorti.
Komöödiat nähakse mõnikord ka põlualuse tükina, tragöödia maitsevääratusena. No ei vääratanud seekord. Roman Baskin oli lavastanud vähemalt selle osa, mis aias toimus, mehiselt. Iga näitleja mängis, iga lõiguke mängis. Ka Mihkel Smeljanski mängis, kuigi tema tekstiks oli põhiliselt mürgine vaevukuuldav pomin naiste aadressil.
Õieti "naiste aadressil" ongi selle tüki üks võtmeid. Ikka mehed ja naised vastamisi, küll siis saab komöödiat! Harriet Toompere mängis aga samasse tükki ka tragöödia. Jah, olen lihtsameelne! Jah, kõik peavad mind natuke, no ütleme, pisut iselaadseks. Aga ma soovin ju ainult õnnelik olla! Magada mehega kraavides, põõsastes, heinamaadel ja loota, et ta mind ükskord ka tuppa kutsub.
Aga mees ei kutsu tuppa.Ta jätab mu hoopis maha, et kohe sukelduda armuseiklusse Ülle Kaljustega, kes põhimõtteliselt räägib ainult prantsuse keelt. Vaene Harriet ulub aga teises vaatuses nagu libahunt põõsastes, pidades samas libahuntideks hoopis oma lähedasi.
Aga ta suudab seda koomiliselt. Nii koomiliselt, et vahel julgustad ennast: ole rahulik, see pole tragöödia! Koha läheb kõik õnnelikult edasi!
Lähebki. Ainult et mõisas, kus teine pool tükki maha mängitakse, ei lähe nii hästi. Epp Eesäev tuleb sellest aeda teateid tooma. Loomalihaga on halvasti. See käib olude sunnil ahju sisse ja välja nagu küünal vanatüdruku toas.... Ahhhh-ahhh-ahh-aa põrutame kogu publikuga.
Veel mitu ja mitu korda purskab naer mõisapargi serva puude vahele. Näiteks Hendrik Toompere jr peale, kes hakkab end oma Porschesse asutama. "Vaene aeg, peab jooma vana veini, sööma hallitanud juustu ja sõitma katuseta autoga!" põrutab ta.
Hendrik Toompere jr jr teeb aga niisuguse rolli, et hakka uskuma, et teatriveri jääbki mööda Toomperede liini igavesti voolama. Igatahes dialoogid oma näidendi-isa Raivo Rüütliga olid võimsad!
Ebaõiglane oleks aga märkimata üht väikest, haprat ja õnnetut näitlejatari, keda Eduard Salmistu suutis 99% etendusest ahistada. See oli Pirjo Levandi, hall, sõnakuulelik hiireke, kes lõpuks siiski...
Jah. Üldse tehti lõpuks siiski paljusid asju hoopis teisiti. Meie tegime ka hoopis teisiti.Keerasime autonina Ohtu poolt taas kodu poole. See elu on üks ohtumine, mõtlesin. Aga naljakas. Tähtis on vaid peeglisse vaadata.