See elu on üks naljakas ohtumine

Miks on elu just ohtumine? Või miks suvekomöödiat "Aiapidu" etendatakse just Ohtu mõisas?
Küsida on lihtne, vastata sugugi mitte niiväga.
Esiteks suvekomöödia. Komöödia tähendab põhimõtteliselt vist seda, et me vaatame ja naerame. Muidugi naerame, sest esiteks on naljakas ja meil on Ohtusse tulles naeru eelsoodumus.
Eelsoodumus on kasvõi juba see, et pealtvaatajaid koguneb ja koguneb, aga kohad muudkui lõpevad ja lõpevad. Kuni ongi päris lõppenud ning vahekäik ka ammendunud. Aga siis ilmub õnnistatud olekus daam ja vaatab otsuval pilgul ringi. Juba hüütaksegi teda kusagilt tagumistest ridadest. Tema koht on seal.
Naine kogub ennast, hüüab rahvale, et nad igast reast ühe tooli korraks välja tõstaksid ja kõnnib tekkinud koridori mööda vapralt oma kohale. Naine tänab, rahvas aplodeerib. On see elu või teater? Aga naljakas on ta küll.Ja natuke kurb ka. Eriti neile, kes loomult on kurvameelsemat sorti.
Komöödiat nähakse mõnikord ka põlualuse tükina, tragöödia maitsevääratusena. No ei vääratanud seekord. Roman Baskin oli lavastanud vähemalt selle osa, mis aias toimus, mehiselt. Iga näitleja mängis, iga lõiguke mängis. Ka Mihkel Smeljanski mängis, kuigi tema tekstiks oli põhiliselt mürgine vaevukuuldav pomin naiste aadressil.
Õieti "naiste aadressil" ongi selle tüki üks võtmeid. Ikka mehed ja naised vastamisi, küll siis saab komöödiat! Harriet Toompere mängis aga samasse tükki ka tragöödia. Jah, olen lihtsameelne! Jah, kõik peavad mind natuke, no ütleme, pisut iselaadseks. Aga ma soovin ju ainult õnnelik olla! Magada mehega kraavides, põõsastes, heinamaadel ja loota, et ta mind ükskord ka tuppa kutsub.
Aga mees ei kutsu tuppa.Ta jätab mu hoopis maha, et kohe sukelduda armuseiklusse Ülle Kaljustega, kes põhimõtteliselt räägib ainult prantsuse keelt. Vaene Harriet ulub aga teises vaatuses nagu libahunt põõsastes, pidades samas libahuntideks hoopis oma lähedasi.
Aga ta suudab seda koomiliselt. Nii koomiliselt, et vahel julgustad ennast: ole rahulik, see pole tragöödia! Koha läheb kõik õnnelikult edasi!
Lähebki. Ainult et mõisas, kus teine pool tükki maha mängitakse, ei lähe nii hästi. Epp Eesäev tuleb sellest aeda teateid tooma. Loomalihaga on halvasti. See käib olude sunnil ahju sisse ja välja nagu küünal vanatüdruku toas.... Ahhhh-ahhh-ahh-aa põrutame kogu publikuga.
Veel mitu ja mitu korda purskab naer mõisapargi serva puude vahele. Näiteks Hendrik Toompere jr peale, kes hakkab end oma Porschesse asutama. "Vaene aeg, peab jooma vana veini, sööma hallitanud juustu ja sõitma katuseta autoga!" põrutab ta.
Hendrik Toompere jr jr teeb aga niisuguse rolli, et hakka uskuma, et teatriveri jääbki mööda Toomperede liini igavesti voolama. Igatahes dialoogid oma näidendi-isa Raivo Rüütliga olid võimsad!
Ebaõiglane oleks aga märkimata üht väikest, haprat ja õnnetut näitlejatari, keda Eduard Salmistu suutis 99% etendusest ahistada. See oli Pirjo Levandi, hall, sõnakuulelik hiireke, kes lõpuks siiski...
Jah. Üldse tehti lõpuks siiski paljusid asju hoopis teisiti. Meie tegime ka hoopis teisiti.Keerasime autonina Ohtu poolt taas kodu poole. See elu on üks ohtumine, mõtlesin. Aga naljakas. Tähtis on vaid peeglisse vaadata.

Aitäh märkamast!

31. juuli Sirbis kirjutab Jürgen Rooste nii:
Mul on väike vaimuvõlg – üks kummaline väike raamat, mis jäi tegelikult mullu mul märkamata. Sulev Olli ja Anti Kuusi (esimene tegi luuletused, teine loodusfotod) „Öö mõte on kuus”. See tundus mulle esmapilgul liiga lihtsakene. Mõtlesin, et siit saaks häid romantilisi laulutekste tüdrukute moosimiseks, ent palju muud mitte. Aga. Ei tohi olla nii ülbe. Lihtsust peab ka armastama. Mõnes mõttes seisab Oll oma luuletustega lähedal just Ilmeti sentimentaalsemale servale. Või siis on siin hetkiti ilmselget Hirve-püüdlust või matketki. Riimid. Jah, riimid on ju pagana lihtsakesed. Ning rütmgi, eks seegi ole lihtsakene ja esmane, aga mis pika peale ja pari lugemiskorra järel mõjuma ja võluma hakkab, on see, et Oll ei tee otse vigu. Ta kirjutab „korralikku” luulet. See tähendab, täpset ja korrektset ja luulelikku – aga just siia ongi koer maetud. Vorm annab ju ka võimaluse lesida, lohakas olla. Ning teatavas mõttes on needki tekstid sama sihilikult lohakad kui nt Kasemaa omad. Ühesõnaga: pääle pikka vaagimist seadsin ma selle raamatu oma salajases peakataloogis positiivse poole pääle, kuigi esmapilk kõnelnuks muud. Noh, et liialt piieldakse kuud, on taeva taustal raagus puud ja ilma pühib hiigla-luud. Ai, aga see ei ole päris nii. Oll teeb ikka paremini.

Aitäh heade sõnade eest!

Miks tappa kirvega oma mees?

Nikolai Leskov suri juba üle saja aasta tagasi. Seetõttu ei teadnud ta midagi Kristiinast, kes oma pulmapäeva hommikul valgesse pruutkleiti riietatuna oma peigmeest ootas. Ka ei teadnud ta seda, et peigmees Anatoli jäigi tulemata. Hiljem leiti Anatoli surnukeha Ontika kalda alt.
Teadnuks Leskov seda tosin aastat tagasi juhtunud kohutavat lugu, kirjutanuks ta võibolla hoopis “Ida-Viru maakonna leedi Macbethi.” Õnneks ta ei teadnud seda. Ometi on seesama Nikolai Leskov nüüd Ontikal ja mitte vähem võika looga, “Mstsenski maakonna leedi Macbethiga.”
Algas kõik aga väga kenasti. Imekaunis Vassilissa (vasakpoolsel pildil, piltide autor on Tõnu Sepp) tuleb pirukakorviga. Korvis on liha-, moosi- ja kapsapirukad, 5 krooni tükk. Osta, söö, vaata Ontika mõisa ümbrust ja oota, kuni tegelased lavale tulevad. Ning kirves välkuma hakkab.
Esialgu välgub kirves siiski rahumeelsel otstarbel, puude lõhkumise eesmärgil. Üks mees tinistab balalaikat, teine koksib puid halgudeks. Kurb on see elu. Nii kurb, et võiks end rõõmuga üles puua. Igav on see elu, igav. Eriti rikkamatel. Oleks või lapski, keda hellitada!
Aga Katerina Lvovnal pole last. Sest pole armastust. Jah, mees on, aga armastust pole. Samovar on laual, juuakse teed, aga lapsi ikka pole. “Pole mina veel näinud, et teed juues käima peale saab!” karjub lootust kaotav äi.
Hiljem peab see äi surema. On juba vana mees küll, aga sureb siiski ootamatult pärast seda, kui on näinud oma minia juurest lahkumas võõrast meest. Nii jääbki päriselt lahti mõtestamata käimisel tuge vajanud mehe karjatus atsakale teenijannale: “Vaata, et surm enne ei tule, kui ma oma kepi kätte saan!”
Äia ootamatu surm kergendab muidugi oluliselt Katerina Lvovna ja Serjoža (ilus mees pildil, tema see kena mees oligi, keda kõik külatüdrukudki tahavad) kokkusaamist. Lõpuks on Katerinal armastus! Armastus, mida on soovitanud naisele lapse saamiseks ka aeg-ajal inglina maa peal käiv ema.
Ainult et siis tuleb Katerina mees koju. Zinovi astub raskel sammul trepist üles, viinapudel käes. Ta on rännakul olles muutunud. Ka tema ei taha enam raha, vaid armastust. Sest raha ei tee taevast sinisemaks.
Aga on juba hilja. Zinovi voodist teise mehe vöö. Kõik on selge, jääb üle ainult tulemus vormistada. Ülle Lichtfeldt haarabki kirve ja virutab Indrek Saarele viimase hoobi. Kõik. Saar lebab põrandal kui ohver armastuse altaril. Ohver, kes pole armastust tunda saanudki.

Serjoža on peale armukese veretööd nüüd ise peremees. Uhke tumesinine kuub on tal küll seljas, teenijaid karjub ta tööle täiel häälel, aga siiski pole see ilmselt see, mida mees lootis. Esiteks on raha Zinovi surma asjaolude selgitamise ajaks arestitud, teiseks on Sergei laadist “enne näita karule mett kui sellele seelikut”. Ning Katerina seelikut on ta juba seestpoolt näinud.
Õnnetus pole aga veel oma etteastet lõpetanud ja Nikolai Leskov saadab platsile väikese poisi. Poiss, surnu sugulane, peab pärima vara ja lubama Katerina Lvovnal elada majas tema surmani. Kumma surmani?
Poisi surmani, selgub. Veel pole armastuse mõõk rahunenud, veel on tormleval tundel vaja endale ruumi teha. Kui juba minna, siis lõpuni. Kasvõi tapalavale.
Poiss sureb, aga Serjoža suudlus on endiselt jahe. Nii jahe, nagu suudleksid abikaasad. Niisugune, nagu pühitaks huultelt vaid tolmu. Õieti polegi enam aega ega kohta, kus suudelda. Armastusest on saanud sunnitöö, tema palgaks piitsahoobid. Laps aga, kelle isaks määrab seadus surnud Zinovi, antakse võõraste kasvatada.
Ülle Lichtfeldt, keda armastus niigi poolemeelseks muutnud, seob villased sokid lapseks ja astub sunnitööliste reas ikka oma Serjoža kõrvale.
Taevas Ontika mõisa kohal hakkab tumenema. Aga armastus ei lõpe veel, nagu oleks tõesti nii, et “mis on kord alanud, lõppu sel pole”. Lõpp tuleb siiski. “Lohutav,” ütleb lavastaja Eili Neuhaus.
Lohutav tõesti, sest me tõuseme tegelasi ära saates püsti. Aga võibolla me lihtsalt avaldame austust. Armastusele ja nendele, kes selle pärast surnud. Või on armastus pigem nagu see linnuparv, kes etenduse viimastel sekunditel üle meie peade lendab? Päris lindude päris parv.
Seisan lahmistee ääres ja tunnen, et liigagi palju on siin liigagi päris. Võibolla olen ma liiga kaua Ida-Virumaal elanud või “Põhjarannikut” lugenud, aga siin, Ontikal, on sel abikaasale antud kirvehoobil veel sada tähendust. Nagu ka vaiksel venekeelsel laulul ning balalaikahelidel.

Lendav Kotkas ja Paindumatu Põlv

Tere. Siin Viljandi, siin 17. pärimusmuusika festival. Ilm on ilus, päike paistab, sooja on nii palju, et tüdrukute seelikupikkusi võib sõrmega mõõta. Ei, mitte ses mõttes, mida teie mõtlete. Mõõdad ikka pilguga.
Ja pealegi pole folgitüdrukud mingid lühikese seeliku tüdrukud. Neil on pea tähtsam kui.... Kuigi ka taguotsa osatähtsust pole ka pärimuspeol mõtet alahinnata – kogu pakutavat ikka püsti seistes kuulata ei jaksa.
Kõige tähtsamad on folgil muidugi süda ja kõrvad. Otse südamega kuulata me vististi ei oska. Või kogunisti ei julge. Seega on kõrvu on väga vaja – kuidas muusika tunne muidu südamesse pääseks.Esimene valik, millega eelmisest folgist möödunud aastaga kalestunud hinge meeleoluauku puuruma hakkasin, olid Juhan Uppin (pildil poiss põlvele tõstetud lõõtsaga) ja Tiit Kõrvits (pildil naerunäoga mees kitarriga).
Mehed tegid enne pidu Uppini sõnul vaid ühe proovi, aga said hakkama. Meeleolu loomisega nimelt. Selle ruumi loomisega, kuhu mahub ka mõte: "Ma olen jälle Viljandis. Ma istun ja hingan koos teistega. Juba olen ma viibanud mitmele, keda ma näen ainult sel ajal ja ainult siin. Ma olen oma hinge lahti nööpinud ja noodijoontele kuivama riputanud. Ma tunnen midagi magusat ja samas midagi valusat. Järelikult olen ma olemas."
Selle "olemas olemise tunde" lõi eriti selgelt vahule Soome legend Jukka Karjalainen (pildil mees mütsi ja bändžoga), seekord Lääne-Jukka, kes laulis oma puidust hammasrataste häälega soome laule ameerika viisil või ameerika laule soome sõnadega. Tulemus oli igatahes...
..igatahes selline, et kui sa ei mõista ei soome ega inglise keelt, mõistad ikka, et jutt ei käinud mitte kombeliste aadlineidude pansionaadist, vaid millestki väga selgest ja ühesest.
Ajaloost nimelt. Mehe ajaloost, kes tuleb kehvalt ja kaljuselt pinnalt ning rändab tõotatud maale, pruukides oma lõputul teekonnal ka tulivett ning kahtlase elukäiguga naisi ning laulab sellest nii üksi kui koos sõpradega. Pruukides selle juurde ka pisut tulivett. Ning võibolla ka veidi kahtlase elukäiguga naisi.
Aitäh igatahes, Jukka. Hingel hakkas kõvasti kergem. Kaevumäelt lahkudes oli lausa niisugune tunne , nagu oleks saanud hea suutäie vägisõnu öelda. Kusjuures nii, et südamel sai lahedam, aga ükski õrnem kõrv sellest ei kannatanud.
Õhtu nael oli minu jaoks aga Lendav Kotkas, mees kotkasulgedega. Indiaanlane nimega Ba´ag Da. Hõimust nimega Tohono O´odham. Kartsin kõvasti, et ta pole päris. Aga ta oli päris. Päris nagu lapsepõlves loetud indiaaniraamatud.
Lendavas Kotkas oli väärikust. Mitte seda väärikust, millega tomahook haarata ja huilates lahingusse tormata. Pigem oli selles vana mehe väärikust, kes näeb kaduvikku, aga pole sellega lõpuni leppinud.
Võibolla on Lendav Kotkas ühtlasi viimane mohikaanlane. Et pärast teda tulevad hoopis teistsugused põlved, kelle kannab ilmale Kotka tütar Libliknaine, kes nüüd, mokassiinid jalas, Suures Toas oma tantse tantsis.
Libliknaisest kahjuks pilti pole. Minu tagasihoidliku fotoaparaadi jaoks liikus ta hämaras ruumis liiga kiiresti. Isegi arglikult. Natuke nagu isegi isa käsu peale. Aga isal on käsk oma hõimu pärimus alles hoida. Ning seda käsku pole andnud mitte Barak Obama, vaid Maa-Ema.
Mina aga tundsin üha enam ja enam, kui vähe on ühist ühel keskealisel valgel eestlasel ja pisut vanemaealisel punanahal. Jah, me mõlemad armastame tuliseks aetud kividega saunas käia, muidu oleme erinevad. Aga kui ma siiski oleksin indiaanlane, mis võiks olla mu nimi? "Küllap Paindumatu Põlv," ütlesin endale, hakates end mulle pisut madalalt ning ebamugavalt istepaigalt püsti ajama.
Väljas oli aga kõik nagu Viljandis ikka. Inimesed armastasid muusikat (pildil) ja üksteist. Viimase pildi jätan siiski avaldamata. Mõelge see ise juurde!

Mida teha tordiga?

Reede oli minu jaoks suurpäev. Sain kätte Karl Eduard Söödi luuleauhinna.
Auhind on nagu ime, sest seda ei anta iga päev ning saadakse veelgi harvem.
Mina sain auhinna luulekogu "Hea tuju kuju" eest.
Tõtt õelda tuli see kogu mulle ootamatusena. Ühel päeval lihtsalt astus ligi Jüri Aarma ja küsis, mida sa siin arvutis nokitsed. Et loe parem üks luuletus ette. Veel parem kaks.
Lugesingi mõne neist, mida täna võib lugeda Siili-aabitsast. Aga kõik oleks võinud sellega jäädagi. Kuid ei jäänud, sest diivaninurgas istus Ilmar Palli. Kuulas. Ja küsis, kas mul on "neid" veel.
Oligi juhtumisi, seda ajast, kui Liivika Tärk oli lugenud minu pildiallkirju RAM Kooli Veskimöldre lasteaia kunstinäitusel ja rääkinud minust Tiina Ristimetsale ning toonastele aabitsa kokkupanijatele.
Sellesse aabitsasse ma veel ei mahtunud, aga luuletused jäid alles. Need ma Ilmar Pallile koju kaasa andsingi.
Ilmar Pallit ootas kodus ees aga Epp Marguste, kes salmid oma töökohta, TEA kirjastusse viis. Ning nii helistaski ühel heal päeval Olivia Saar ning ütles, et me võiksime kokku saada. Kujutate ette!
Kui juba kujutate, võime edasi minna. Olivia Saar ütles, et neist viisita lauludest võiks saada raamat. Ja et juba varsti. Ainult et mõned luuletused on veel vajaka. Ootasin siis aega, millal luuletused pähe tulevad (või südamesse, ei oska täpselt öelda) ja viisin tulemuse proua Oliviale.
Olivia on muide tõeline proua. Sõna kõige otsesemas ja parimas tähenduses. Väärikas, täpne, nõudlik, hoolitsetud. Nii sai ka "Hea tuju kuju" täpne ja hoolitsetud.
Ühel päeval küsis pr Olivia, keda ma raamatu kunstnikuks sooviksin. Kujutate ette - mina ja kunstnikku soovima! Õnneks oli mul hea kodune nõuandja, kes ütles - Reti Saks. Imede sadu jätkus sellega, et Reti Saks oli nõus. Ja mitte üksi nõus, vaid ta elas need luuletused läbi ja tegi parima, mis üldse võimalik!
Ja lõpuks siis see reede, auhinna saamise ja tordi lõikamise päev. Ülemisel pildil lõikamegi torti, Reti Saks ja mina. Alumisel pildil aga loevad tüdrukud mu luuletusi. Armsaid vist, sest süda on ka platsis. No mis sa hing ihkad!
Pildid tegi Raivo Tasso.

Mida öelda tädimehele?

Täna saatsime viimasele teekonnale mu tädimehe, täditütarde isa.
Oli kurb ja uskumatult päikesepaisteline päev.
Ütlesin tädimehele järele nii:
"Aeg on nagu tuul. Ta tuleb ja puudutab. Ning siis on ta läinud.
Ta käib oma teed, jookseb oma rada, jättes meid.
Jättes meid meie leina ja murega nagu polekski me kunagi olnud rõõmsad ja noored.
Nagu ei kandnukski me taevast oma õlgadel, uskudes võimatusse.
-
Meie elu on kaks hetke ja kõik see, mis jääb nende vahele.
Mõnikord on seda uskumatult palju.
Nii palju, et matab hinge, kui mõtleme sellest, kellest me ilma jäime.
Siis aga mõtleme teisiti: ta ei ole kuhugi kadunud.
Kõik on alles.
See kõik olemegi meie.
-
Me tahame unistada ja unustada.
Unustada selle, mis kord meile valu on teinud.
Unistada sellest, et meie lähedased on igavesti meie kõrval.
Ning et me ise oleme igavesed.
-
Me seisame siin, me oleme koos sellel sillal.
Aga me seisame silla erinevates otstes.
Me ei tea veel seda, mida tema juba teab.
See sild jääbki meie vahele, kuni me ise sellest üle jõuame.
Aga me loodame, et seal on soe ja valge,
et seal saavad vastuse ka need küsimused,
mida me siin isegi esitada ei julenud.
Või kui julgesime, siis ainult õhtuti voodisse heites.
Hetkel, kui läbi toa libises päeva viimane valguskiir.
-
Tee on käidud. Sammud loetud. Aeg mõõdetud.
Aga see soojus, mille sa oma karedate pihkudega külvasid, on alles.
See on elu seeme, millest igal aastal võrsuvad kevaded.
Sulle seekord viimane.
Järg on lihtsalt meie käes.
Karedate pihkudega külvamise järg."

Ma ütlesin veel, aga see siia enam ei mahu. Read lihtsalt saavad otsa.

Kuusk oma käega mulda

Oli mälestusväärne päev. Sõitsime ameeriklastega metsa. Ühes bussis, see tähendab. Lisaks ameeriklastele, siinse USA saatkonna töötajatele, oli prominentidest bussis veel astroloog Igor Mang, näitlev laulja Jüri Aarma ning Mangi koer Sulfa.
Esimene peatus - Viitna. Kell sai just napilt kümme, aga me ei kasutanud seda väga kurjasti ära. vahest niipalju, kui krigisema kippuvate hammasrataste määrimiseks vaja. Ja üle jäi ka veel natuke. Nende jaoks, kes kohe bussis määrida ei tahtnud.
Sõitsime Lääne-Virumaale, Konna ülesõidu lähedale. Hell koht, tunnistan. Lapsepõlves sai selles kandis oma täditütre Maret Pajuga ringi longitud. Mareti isa Viktor oli siis Vaeküla metsavaht ja temal oli Konna ülesõidu tõkkepuu võti. Kas pole põnev - keerad tõkkepuu lukust lahti ja sõidad üle! Nüüd enam üle ei sõideta, mõlemal pool raudteed on korralik kraav. Ning võti on ka vist kaduma länud...Aga nüüd metsa! Või õigemini raiesmikule. Mõnus oli. Hästi mõnus. Mina tegin labidaga auke ja kena blond tütarlaps (vt pildil) torkas kuuseistikud mulda ning astus oma valge botasega peale. Mullale, mitte kuusele.
Pärast aga sõime ameeriklaste ja Mangi koeraga grill-liha ja kuulasime lõõtspillilugusid. Oli kevad ja veel midagi sellist, mida võiks kirjeldada sõnaga "armastus".