Sõitsime, mina passiga põuteaskus ning juba e-valinud fotograaf Sven Arbet juhiistmel, Virumaa poole. Aaspere kohal pöörasime uuemalt Tallinn-Narva maanteelt vanemale Tallinn-Narva maanteele.
See kõrvalepõige tasus end ära. Keset vihma ja tuult surusid, jalgrattad käe kõrval, mäest üles ema ja poeg Ene Malleus ja Raul Malleus. "Miks nii vara siis?" pärisime kell 8.47. "Mõtlesime, et käime ära, kes teab veel, kui hulluks ilm õhtuks muutub," vastasid nad otsekui ühest suust.
Vara hakkasid nad tulema aga ka seepärast, et Aaspere, kus nad elavad, on Haljalast hea mitme kilomeetri kaugusel. Veel ütlesid Malleused, et üldiselt nad ikka liiguvad jalgrattaga sadulal istudes ja pedaale vändates, ainult et meie sattusime hetkele, kui tee viis vastumäge.
Mõlemil oli ka valik, kelle poolt hääl anda, tehtud. Raul otsis taskust lipiku ja ütles, et tema valib kandidaadi number (jääb siin saladuseks) ja et kandidaat esindab liitu "Hallitusvaba Haljala". Tore, siis sellega peaks olema kohaliku lasteaia hallitamisel ka lõpp. Seda enam, et kõnealusest hoonest mööda sõites võis tõdeda, et remont juba käib ning nimetatud hallitus lebas õuel, kerge kirvehaav peas.
Ene Malleus aga oma favoriiti ei öelnud, väites vaid, et teda on juba mõjutada tahetud ja tema seda teha ei lase. Õieti ei laseks ta teha piltigi, aga hea küll, kui me ajalehe talle koju saadame, siis võib. Küllap me siis saadame.
Paar minutit enne õiget aega ehk kella 9.00-i jõudsime Haljala rahvamajja üles seatud valimisjaoskonda. Valijaid juba oodati, laudate taga istusid Raavo Vask, Pille Kalde, Õie Kelder ja Malle Laos, kõigil särav naeratus näol. Ning miks mitte särada, kui esimene valija tuli nii vara, et tal tuli pisut oodata ja puhatagi lasta.
Ene Kõrv tuli kohale nii vara, sest "valin ära, siis saab kodus oma tegemisi teha". Erilisi tegemisi tal siiski olla ei saa, kuna kodune naine loomi ei pea ja paar õuelooma igahetkest hoolt ei nõua.
Valimiste eelse kodutööga naine ei hiilanud. "Ei ole vaadanudki neid, keda valida," tunnistab ta mitte just kõige tihedamate hammaste sähvides. Siis nimetab ta oma klassivenna nime (jääb siinkohal nimetamata), kes tema hääle saab.
"Mis selle hääle eest tegema peaks, Ene Kõrv?" - "Mis see minu hääl ikka muudab. Elu on ikka niisugune nagu ta on, vaestel ühesugune ja rikkad elavad ka nagu ikka."
Kuna seda, kuidas rikkad elavad, me nagunii kunagi teada ei saa, keerasime nina suunda, kus elavad vaesemad. Mitte päris vaesed, aga noh näiteks need, kellel tuleb käru ja veenõuga pisut sõita, enne kui toas silmi või nõusid pesema saab hakata.
Ühest Seljal asuvast veekraanita majast astus välja optimistlik pensionär Anne Kollom. "Maal loeb see, et me tunneme inimest, keda valida!" põrutas endine karjabrigadir selgelt. Seejärel jagas ta oma vaateid Edgar Savisaare, Juhan Partsi, Ken-Marti Vaheri, laupäevaste ning pühapäevaste telesaadete, iiri pubide ja muudel teemadel.
Pika vestluse lõpetas must dziip, mis Kollomi, tema naabrid ja ühe kepiga vanatädi peale korjas. Tõenäoliset lihtsalt ligimesearmastusest, et kehva ühendusega kohast pärit inimesed paremini valimiskasti ligi pääseks. Aga siiski jäi hinge kahtluseuss, et seesama roolikeeraja oli ka ühtlasi kandidaat... Vastasel juhul andke kahtlustavale ajakirjanikule andeks.
Ja veel andke andeks, et vaatasime suhu ka ühele hõreda hambareaga mehele, kes oma nime keeldus nimetamast, küll aga ütles, et valib oma ülemuse ja kogu lugu.
Aseris võttis meid vastu tõsine rahvasumm. Umbes niisugune nagu valla päevade või kohaliku puhkpilliorkestri juubelikontserdi ajal. Komisjoni esileedi Kaire Kutsar oli nagu alati esinduslikus soengus ning koduvallast pärit ajakirjaniku suhtes väga tähelepanelik.
Pealegi oli ta rahul. Esiteks polnud kampaania väga nugade peale läinud, teiseks oli valimisaktiivsus kõrge. Nii eelhääletamisel, e-hääletamisel kui täna. "Kartsin, et praegune seis tööga muudab inimesed ükskõiksemaks," sõnas Kutsar.
Siis jõudis kätte tänase päeva suurhetk. Võtsin taskust isikut tõendava dokumendi, sain sedeli, andsin allkirja ja... põrkasin kokku lapsepõlvesõbra isa Heldur Saaveriga. "Mis sina siin võõras kohas teed?" vihjas ta mu ammusele koduvallast eemal viibimisele. "Ära sega inimesel täitmast tema kodanikukohust!" põrutasin samasuguse temperamendiga vastu ja astusin kardina taha.
Võtsin pastapliiatsi ning kirjutasin sedelile numbri (jääb siinkohal märkimata). Astusin kabiinist välja ja põrkasin veelkord kokku Heldur Saaveriga. Selle hetke jäädvustas fotograaf Sven Arbet ning seda näete juuresoleval pildil.
Siis rääkisin elust enesest oma endiste naabrite Helge ja Karl Helmega ning seejärel sõitsime Rannu kohvikusse ning võtsime kumbki pool praelihapraadi. Õlut me ei võtnud, seda võtsid Kestla kandi mehed Kustas Tapner ja Silver Põlluäär. Antud häält on ju vaja vääriliselt tähistada!
Aga sõbrad, millest siis valimiste päeval kõige enam puudu jäi? Mõistusest mitte, seda on Jumal andnud igaühele võrdselt. See tähendab, et igaüks arvab, et teine on loll. Kui millestki tõesti puudu jäi, siis hammastest. Eriti esimestest. Kahjuks.
No comments:
Post a Comment