Mu abikaas läks tüdrukute õhtule. (Pildil on see tüdruk, Kärt, mitte mu abikaas). Oli väga elevil. Ikkagi esimene kord. Ajal, kui tema tüdruk oli, veel niisikesi õhtuid ei tuntud. Armastati lihtviisiliselt ja sama lihtsalt mindi mehele või naisele.
Mul oli hea meel, et naine linna peale läks. Siis ma saan ka kuulda, kuidas tänapäeval...
Aga et ta tühja käega ei peaks minema, panin kaasa ühe salmi.
See kirjutatakse nii:
Ennemuistsel ajal/või varem veel üks päev,
sa tulid, mulle lubasid, mu kohvikusse jääd
sa näiteks ettekandjana
või lihtsalt helde andjana
või lihtsalt helde haldjana,
et aastaid püsiks haljana me lauahõbe ning kristall
mis oli all, mis üleval
me õieti ei jõudnud hingatagi
tuul lahelt tuli, paras pagi
ja puhus kokku meie sulakullast huuled.
Kas kuuled?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment