Pool tõde Bulgaariast

Käisin reisil, seda koos Maalehe reisisellidega. Kõvad reisumehed olete, kummardun teie ees. Muljed on umbes niisugused:

Kas sõita Bulgaariasse või mitte? Jah, sõita.

Kui kauaks? Nädalaks ikka, kui juba.

Kas mere ääres lebada või ringi sõita? Vat ei tea. Meri, see Must muidugi, tundub ka augusti lõpus väga ahvatlev. Näitab oma sinist poolt, kutsub liivarannale ja lainetesse ka.

Eestlase jaoks on vee soojuse mõõt muidugi teine. 18, ja ta kargab juba vette, hüüdes kaldale jäänutele, et jube soe on.

Musta merre pole vaja tahtejõuga minna. Seda tõestavad mitmest kandist siia puhkama sõitnud inimesed, kes üksmeelselt põlvini vette seisma lähevad ja niiviisi kümnete minutite kaupa end meeldival, aga tugeval lainel loksutada lasevad.

24, öeldakse vee soojuse kohta ühel augustilõpu hommikul. Nii pole ime, et kell kümme on rannariba juba puhkajaid täis.

Tahad rahu, mine mägedesse

Siit leiab teise osa vastusest küsimusele. Kui minna Bulgaariasse ja randa, kas siis Kuldsetele Liivadele või Päikeserannikule.

Kui te tahate vaikust ja rahu, siis need on teie jaoks täiesti valed kohad. Seal käib elu, seal põletatakse noorust heleda leegiga, napsitatakse, tantsitakse ning ollakse vabad.

Hoopis teistlaadne vabadus ootab Bulgaariasse sõitjat siis, kui ta autonina mägede poole keerab, sõidab näiteks pealinnast Sofiast 120 km kaugusel asuvasse Rila kloostrisse.

Muidugi sõelub ka selles paigas palju rahvast, aga meeleolu on hoopis teine. Mäed tõmbavad mustvalges toonis kujundatud kloostri ümber metsarohelise raami, taevas pakib selle kõik sinisesse pakendisse.

Väikesel inimesel jääb lihtsalt seista ja imetleda, kuulata iseenda mõtteid, mis muus mürinas justkui märkamata jäävad.

Usku ei suruta siin peale. Tahad, vaata arhitektuuri või pühapilte. Ei taha, saad seda kõike võtta ilmaliku iluna.

Kaasa võid osta pudeli pühitsetud vett, hind üks leev (50 eurosenti) pool liitrit. Seda janu pärast kulistada aga ei soovitata. Lonksuke-paar hommikuti, on bulgaarlannast giidi ettekirjutus.

Noppimise asemel kaubandus

Maalehe reisiseltskond, kes juba aastaid koos Germaloga reisib, soovis aga veel kolmandatki: tegelikku inimest. Töötavat, soovitavalt ise majandavat kohalikku.

Sellega, peab ütlema, on tõeliselt raske. Võtame või roosiõliga tegelemise, mille poolest Bulgaaria on üle maailma kuulus.

Jah, seepe ja kreeme pakutakse nõnda ohtralt, et möödakäijalegi jääb pisut imal lõhn külge, aga kustkohast leida augustikuus roosilehtede korjaja?

Roosilehed nopitakse juba mai lõpus ja juuni alguses. Hommikupoolikuti, kui kaste veel õielehti niisutab.

Seega jääb üle leppida sellega, et näete muuseumi-poe nurgas lihtsat aparatuuri, kuulete mõne minuti jooksul venekeelseid selgitusi (jäi mulje, et suur osa bulgaarlastest kõneleb vene keelt ludinal), siis aga, palun, astu müügileti ette, turist.

Aga eks ole kohaliku kauba valimatu ostminegi turismi vältimatu osa!

Tegelik inimene aias

Kas siis Maalehe reisiseltskond isemajandavat bulgaarlast, seda riigi alustuge, ei näinudki? Nägi ikka. Selleks osutus Pentcho Petkov farmist Eco-Telus, mille tegevusalaks tigude kasvatamine.

Jah, Bulgaariale pisut ootamatu tegevusala, aga tingimused on ju olemas: piisavalt pikalt vältav soe aeg, hea rohukasv, niisutamise võimalus. Ning elektritara, et teod enne õiget aega minema ei roniks.

Petkov, muide, mitte ainult ei näita oma farmi, vaid pakub ka toodangut proovida.

Algul läheb muidugi pisut ettevaatlikult, ega eestlane pole mingi konnasööja ega teokrõmpsutaja. Väikese veini abil aga muutub ka tigu täitsa heaks maiustuseks.

Kes aga teost lugu ei pea, see võib mõnes söögikohas sisse uhada Shopska salatit. Tomat, kurk, kohalik valge juust, aga maitseb nii, et teinekord tellid veel. 
Foto: HELJU ja VALDEKO
Minust vasakul klassivenna naine Külli Tapner, paremal töösõber Marju Vitkar

Üksmeeles ühisele teele

Tänavune suvi oli erakordne selle poolest, et tõi kaks pulmapidu. Lõin vapralt kaasa, korraldades ka nn üksmeelemängu.

Suvised küsimused noorpaaridele kõlasid nii:

-Sulle tundub, et maailma parim jalgpallimeeskond on Holland

-Hambaid pestes tuleb harja liigutada ülalt alla, mitte vasakult paremale

-Jalgrattaga poiss Rakvere turuplatsil on Arvo Pärt

-Päike tõuseb idast ja loojub Läände

-Tahaksin ka edaspidi Soome tööle minna

-Isegi sulgpall on parem kui seks

-Väga heal kitarril on kaheksa keelt

-Häid uudiseid loen alati Delfist

-Armastus on sügav psühholoogiline vapustus

-Kui võimalik, lendan kindlasti kosmosesse.

Paarid, keda küsitlesin, olid vägagi üksmeelsed. Seda enam, et kumbki teineteise vastuseid ei näinud.

Edu teile, kallid sõbrad!

Ilus kõne ilusas paigas ilusal päeval

Juhtus see ime, et mind paluti pulma, kõige tipuks veel kõnelema, noorpaari ühise elutee esimesi samme sooja sõnaga sätitama. Kõnelesin siis nii:

Igal hommikul läheb valgeks, see valgus ujub üle maa, jaotub lõputult, jõuab igaühe silmadesse, ometi ei lõpe ta ealeski otsa. Mis muu võiks see olla kui armastus!

Jõed voolavad, ometi leidub ikka veel vett, ometi on see vesi värske ja sillerdav. Hirv kummardub oja kohale ja joob, nähes vees oma virvendavat peegeldust. Eks see olegi armastus!

Kivid seisavad paigal, kasvavad samblasse, kinnitavad, et ei lahku siit kunagi, ei veere teisale, vaid tunnistavad vaikides mööduvaid päevi, kuid, aastasadu. On seegi armastus.

Inimesed sünnivad, kõnnivad, jõuavad pärale, ometi tõusevad uuesti, lähevad uuesti, tahavad veel midagi, kohtuvad, leiavad, et eks ju tema olegi see, keda ma otsisin, kelle pärast õnn maailma loodi, kasvõi kastepiisa kujul. Eks anna see tunnistust tõsiasjast, et maailma valitseb armastus!

Teed on meid siia kokku toonud, aeg liitnud, tunne tunnistanud.

Me tahame tänada sind maa, tänada sind, taevas, et sa lubad meil täna siin olla, sellest osa saada. Rõõmustada, et kõik on veel ees, kõik alles algab.

Aiad puhkevad õige, linnud ei saa öösiti vakka olla, hein kasvab vöökohani, kartul õitseb ja saab valmis, et me kõik tunnistaksime: miski on suurem kui meie, miski on imeline.

Teie olete imelised, et olete otsustanud teineteise õnnelikuks teha, tõmmata enda kohale suure sinise kanga, mida me mõnikord nimetame taevaks.

Ma tean, mida te tahate teineteisele öelda, mida tahate öelda meile kõigile, koguma maailmale veel lisaks: vaadake, need oleme meie. Me oleme teinud otsuse, oleme mõtteis lubanud, et nii see jääbki, see ei tohi olla kuidagi teisiti, kui ei minu süda on sinu süda, minu mõte on sinu mõte.