Käisin reisil, seda koos
Maalehe reisisellidega. Kõvad reisumehed olete, kummardun teie ees. Muljed on
umbes niisugused:
Kas sõita Bulgaariasse või mitte? Jah,
sõita.
Kui kauaks? Nädalaks ikka, kui juba.
Kas mere ääres lebada või ringi sõita?
Vat ei tea. Meri, see Must muidugi, tundub ka augusti lõpus väga ahvatlev.
Näitab oma sinist poolt, kutsub liivarannale ja lainetesse ka.
Eestlase jaoks on vee soojuse mõõt
muidugi teine. 18, ja ta kargab juba vette, hüüdes kaldale jäänutele, et jube
soe on.
Musta merre pole vaja tahtejõuga minna.
Seda tõestavad mitmest kandist siia puhkama sõitnud inimesed, kes üksmeelselt
põlvini vette seisma lähevad ja niiviisi kümnete minutite kaupa end meeldival,
aga tugeval lainel loksutada lasevad.
24, öeldakse vee soojuse kohta ühel
augustilõpu hommikul. Nii pole ime, et kell kümme on rannariba juba puhkajaid
täis.
Tahad rahu, mine mägedesse
Tahad rahu, mine mägedesse
Siit leiab teise osa vastusest
küsimusele. Kui minna Bulgaariasse ja randa, kas siis Kuldsetele Liivadele või
Päikeserannikule.
Kui te tahate vaikust ja rahu, siis need
on teie jaoks täiesti valed kohad. Seal käib elu, seal põletatakse noorust
heleda leegiga, napsitatakse, tantsitakse ning ollakse vabad.
Hoopis teistlaadne vabadus ootab
Bulgaariasse sõitjat siis, kui ta autonina mägede poole keerab, sõidab näiteks
pealinnast Sofiast 120 km kaugusel asuvasse Rila kloostrisse.
Muidugi sõelub ka selles paigas palju
rahvast, aga meeleolu on hoopis teine. Mäed tõmbavad mustvalges toonis
kujundatud kloostri ümber metsarohelise raami, taevas pakib selle kõik
sinisesse pakendisse.
Väikesel inimesel jääb lihtsalt seista
ja imetleda, kuulata iseenda mõtteid, mis muus mürinas justkui märkamata
jäävad.
Kaasa võid osta pudeli pühitsetud vett,
hind üks leev (50 eurosenti) pool liitrit. Seda janu pärast kulistada aga ei
soovitata. Lonksuke-paar hommikuti, on bulgaarlannast giidi ettekirjutus.
Noppimise
asemel kaubandus
Maalehe reisiseltskond, kes juba aastaid
koos Germaloga reisib, soovis aga veel kolmandatki: tegelikku inimest.
Töötavat, soovitavalt ise majandavat kohalikku.
Sellega, peab ütlema, on tõeliselt
raske. Võtame või roosiõliga tegelemise, mille poolest Bulgaaria on üle maailma
kuulus.
Jah, seepe ja kreeme pakutakse nõnda
ohtralt, et möödakäijalegi jääb pisut imal lõhn külge, aga kustkohast leida
augustikuus roosilehtede korjaja?
Roosilehed nopitakse juba mai lõpus ja
juuni alguses. Hommikupoolikuti, kui kaste veel õielehti niisutab.
Seega jääb üle leppida sellega, et näete
muuseumi-poe nurgas lihtsat aparatuuri, kuulete mõne minuti jooksul
venekeelseid selgitusi (jäi mulje, et suur osa bulgaarlastest kõneleb vene
keelt ludinal), siis aga, palun, astu müügileti ette, turist.
Aga eks ole kohaliku kauba valimatu
ostminegi turismi vältimatu osa!
Tegelik
inimene aias
Kas siis Maalehe reisiseltskond isemajandavat
bulgaarlast, seda riigi alustuge, ei näinudki? Nägi ikka. Selleks osutus Pentcho
Petkov farmist Eco-Telus, mille tegevusalaks tigude kasvatamine.
Jah, Bulgaariale pisut ootamatu
tegevusala, aga tingimused on ju olemas: piisavalt pikalt vältav soe aeg, hea rohukasv,
niisutamise võimalus. Ning elektritara, et teod enne õiget aega minema ei roniks.
Petkov, muide, mitte ainult ei näita oma
farmi, vaid pakub ka toodangut proovida.
Algul läheb muidugi pisut
ettevaatlikult, ega eestlane pole mingi konnasööja ega teokrõmpsutaja. Väikese
veini abil aga muutub ka tigu täitsa heaks maiustuseks.
Kes aga teost lugu ei pea, see võib mõnes
söögikohas sisse uhada Shopska salatit. Tomat, kurk, kohalik valge juust, aga
maitseb nii, et teinekord tellid veel.
Foto: HELJU ja VALDEKO
Minust vasakul klassivenna naine Külli Tapner, paremal töösõber Marju Vitkar
Foto: HELJU ja VALDEKO
Minust vasakul klassivenna naine Külli Tapner, paremal töösõber Marju Vitkar