Põlvkondade järjepidevus, mina välja arvatud

Kui mu isa Kalev veel uhke jooksumees oli, nii aastail 1952-1954, hüüdis treener talle ikka "Õlad alla!". Ühel heal päeval kuulsin ma sedasama hüüet Kadrioru staadionil ja valus jutt käis südame alt läbi.
Treener Sergei hüüdis nii minu pojale Johan Markusele, kes pressis end Tallinna koolinoorte meistri tiitli poole 3000 m jooksus.
Ta sai selle tiitli, ehkki napilt. Mõtlesin, et kui mu isa oleks seda näinud! Aga võibolla oleks ta arvanud, et tema lapselaps peaks ikka veel kiiremini jooksma ning kõvemini võitma.
Muide, autasustamise ajaks oli staadion peaaegu tühi. Viimane ala võistlustel ka ju. Oli võitja, oli teise koha mees Johan Talihärm. Kolmas mees puudus, kuulujutt kõneles, et oli endale liiga teinud. Mis polnud ka ime, joosti täitsa paraja tempoga.
Veel oli kohal autasustaja Andres Vakra ning võistluste informaator. Ning mõned lapsevanemad.
Mis siis ikka, võitjad loeti läbi mikrofoni ette, kaks meest sammus poodiumile, seitse inimest plaksutas. Pilti tehti ka. Aitäh, kes jaksasid!
Foto: EKJL. Pilt on tehtud Lasnamäe kergejõustikuhallis, jooksu veab Johan Markus Oll.