Maastikuid avamas

Pildi tegi Johan Markus Oll pühapäeval, 10. jaanuaril 2010. Peatusime tee ääres, sest lihtsalt ei saanud teisiti. Oli päev, millal maastikud avanesid ja kaugused lähenesid. Ning sa olid teisel pool lagedat välja ilma astumatagi.

Kui me oleme lumega

Lumedes sumpan ja sebin kui meredes ujudes,
talv tuleb aknast tuppa lumedest kujudes.
Saapad ahjule viskan, samasse kuivama õunad,
mõtlen, et päike loojub, kuid alles on lõuna.

Sammudes sala tuiske hiilib ja sõprade saapaid,
pihku tunne jääb jahe kui hommikuid kaapad.
Hämaras viirastus venitab ennast akendel ruutu,
härmalõng ripub, vaatan vaid, veel ma ei puutu.

Tundide kuludes tunnen, ka minul on jalad,
kannudes tee tõmbab parajaks, lähen ja valan.
Kardinad koomale tõmban, kuu tundub liig valge,
siiski üks kiir kõnnib kiiresti üle su palge.

Pildil Berit ja Johan Markus 13. jaanuaril 2010

Lihtsalt teel

Hea on teel olla, siis kui on hea. Paned soojad riided selga, võtad head kaaslased peale ja lähed. Peatud, kus tahad. Ja kui ei taha, ei peatu. Vaatad, silmad pärani. Ja kuulad, kuidas vaikus tuleb nagu laine üle välja.

Aasta aega ootad aastaaega

Ühel päeval lihtsalt tuleb keegi ja küsib: "Kas sa, Sulev, võiksid mõned talvelaulude sõnad teha?" Ma ei tea, kas võin. Sest ma ei pea viisi. Ja taktimõõtu ei tunne. Ning taktitunne on hoopiski omalaadne küsimus. Sügise tusase tuulega tuletan meelde, et tuled,
valge saab vaibana valvama varjude und.
Ahjude hõõgumist ahmime endasse, sest et sa tuled.
Lumedel talviti tulla on saatus ja sund.

Hingedes keradeks kerivad ennast su sokkide triibud,
vaikus on lärm, milles härmalõng pudeneb koost.
Aeg läheb aeglaselt, vedades lumele triibud.
Juttusid jutustan, välja astun siis loost.

Õhtuti õuedes punasteks põskedeks muutuvad õunad,
süda loeb sekundeid, hingeldab minuteid hing.
Jää avab näituse akendel, praegu kahjuks on lõuna.
Teie, kes unelmaid kogute, leidke ka mind.