Kuidas näha hüljest? III osa

Et asjast õiget pilti saada, loe kõigepealt läbi sarja esimene ja seejärel teine lugu. Sest nüüd jõuame ka hülge enda juurde.

Esmalt aga Loona mõisa, Vilsandi rahvuspargi külastuskeskusse. Sealt saate te endale giidi, kelle temperament särtsub nagu pliidiraud. Maarika Toomel on tema nimi (pildil linnuluuga).

Põnevus nöörib hinge. Kusagil siinsamas lähedal on Vilsandi saar, mida juba sada aastat on katnud romantikaloor. Esiteks lindude, siis Heino Väli ja Juhan Saare ning praegu Jaan Tätte pärast.

Ei, me ei lähe saarele. Me ei lähe isegi laiule, vaid liigume randa mööda. Oleme vaimustuses, minetame oma täiskasvanulikkuse ning vaatame uudishimulike silmadega linnuluid, eri kujuga kive, aakrikku. Teise silmaga aga piilume mere poole – ega ometi mõni hüljes...

Hülged on aga tõesti olemas. Muidugi siis, kui sul on korralik binokkel. Jah, pisut väheintiimseks jääb meie vahekord küll, aga tähtis on ju, et loodusele tema neitsilikkus alles jääks....

Seetõttu on hülge asemel siin kõrval ka vaid näsiniine pilt....

Kuidas näha hüljest? II osa.

Esiteks, et saada hülgeasjast aimu, tuleb läbi lugeda jutu esimene osa. Sest praegune hakkab keerutama ümber Matsalu, aga see on suur ja kiirakääralise servaga ala, nii et võite seal kergesti ära eksida.

Kes eksimist ei karda, võiks siiski tulla kaasa Penijõele, Matsalu rahvuspargi külastuskeskusse, ja kuulata sealt järgi, ega mõni giid sind linde vaatama taha viia.

Tahab küll, selgus. Nii popsutaski paat lõbusalt mööda Suitsu jõge (näed vasakul pildil) mere poole, tahke olemisega kalur paadimeheks. Mõnes mõttes oli paadimees isegi liiga tahke, siunates mõõdukuse piires ka meie väikest Eesti Vabariiki.

Vabariik on nimelt süüdi selles, et tulid koprad ja närisid puud maha. Koprad, muide, on tõesti väga kõvad närijad. Kord näidanud Eesti kaitseliitlased kopra näritud puud oma Hispaania kolleegidele. "Suur loom on seda närinud," teatasid nad. Hispaanlasi polevat pärast seda enam nähtud...

Linde on aga nähtud küll. Lähed lahe äärde ja linnulaul lainetab sulle vastu nagu Beethoven. Pea ainult paadimootor ja oma igavesti jahvatavad lõuad vagusi ja kuula. Ning kui sul on ka binokkel, siis tõsta see taeva poole ning sihi. Muidugi ei lastud seda kaks korda öelda. Eriti aktiivsed olid muidugi mehed, elupõlised linnuvaatlejad...

Aeg voolab nagu jõgi kakuami alt läbi. Pilliroog sahiseb tuules ja pikkamisi hiilib ligi armastus. Armastus Eestimaa ja tema neitsiliku looduse vastu. Aga neitsitki on vaja puutuda. Kuigi ettevaatlikult. Seepärast ongi EASil konkurss Eesti avastamata aarded 2009. Matsalu on üks neist aaretest. Siin on veel üks pilt sellest vääriskivist:

Aga hülgega kuidas siis on? Hülged on pisut teises kohas ning tõstavad seal oma kaelu kelmikalt kenusse.

Kuidas näha hüljest? I osa.

Elu on nii põnev, et mõnikord tundub: see polegi elu. Lähed kodunt välja ja ilm on lahti nagu maal. Võta seljakott selga ja...

Sõitsin välja Hansabussiga. Bussijuht on mõnus Sõrve kandi mees, kes olude sunnil suurde linna tulnud, aga eluga ikka rahul. Viisakas ja puhta särgiga nagu üks bussijuht olema peabki.

Reisijad olid ka väga viisakad. Üks viisakam kui teine. Ja teine omakorda viisakam kui kolmas. Ei võetud pudelit lahti, ei pillutud kahemõttelisi väljendeid. Rända nagu nunnakloostri eeskojas.

Aga kus on siis hülged?

Oota, kallis lugeja. Hüljest juba palja käega ei püüa. Sest hülgel, sel on hülgeviga küljes. Ta ei lesi ega oota, millal sa teda varbaga tonksama lähed. Kuigi ega viisakas inimene looma jalaga tonksagi. Ta ei löö isegi uksi jalaga lahti. Ning seepärast ta piilubki elu tagareast, otsekui kardinate vahelt.

Kõik algas aga tegelikult sellest, et me kogunesime 21. aprillil EASi kontori ette Tallinnas, et sõita Soomaale. Soomaa on üks kuulus kant Eestis, kus on viies aastaaeg, aga mitte paastuaeg, vaid üleujutuste aeg. Ja üleujutuste reklaamnägu on Aivar Ruukel (pildil binokkel käes).

Üleujutus, tõsi, oli juba lõppenud. Ainult okkaringid, väikesed malbed kraed püütüvedel reetsid hiljutist kõrgaega. Isegi laudtee kandis oli vesi olnud nii kõrgel, et huvilised mööda käispuud kõndisid. "Käsipuud tehti seega ilmselt liiga laiad," sõnas giid Algis (pildil prillide ja mütsiga, räätsad jalas. Räätsad on selleks, et me liiga sügavalt sohu ei vajuks. Või lumme, kes lund rohkem armastab kui laukaid).

Algis on tegelikult ka laudteede ehitaja. On seda ehitanud kilomeetrite viisi. Laudtee on muide selline tee, mida ehitatakse enamasti sohu, et inimesed omadega rappa ei läheks. Aga mõned lähevad ikka, just sellesama raba pärast.

Meie sumpasime ka rabas ning nägime tutt-villpead. Või miskit muud pead, ei või pead anda. Siin see villpea ongi!

Kurba lugu pole kerge jutustada

Maalehe kurbade lugude konkurss algas pisut kurvalt. Kuigi kurbust on meie ümber nii palju, et taskurätte on pesunöörid täis, ei kipu inimesed oma nuttu paberile panema.

Nüüd on siiski lugu juba teine ning kurbi lugusid tuleb nii et pisar siriseb. Et mitte üldsõnaliseks jääda, mõned näited. Siin väljavõte Põlvamaalt saabunud põhjalikumast poeemist:

"Raha otsas – õnn ei tulnud. Nagu poleks teda olnud.

Miskit valesti on läinud – keegi enne kallal käinud?

Minu üllad lubadused, unelmate-unistused

lendavad kõik vastu taevast, jooksnud karile mu vaevad."

Või siis niisugune näide veel sügavamast Lõuna-Eestist:

"Mida teeks inimene, kes satub üksinda kusagile, kust pole lootustki omaste ja isegi omataoliste keskele tagasi pöörduda? Kui satub täiesti teise maailma, kus pole inimese jälgegi, lõhnagi? Söök-jook olemas, aga rohkem ei mitte kui midagi. Küllap see ongi kõige lõpp. Keset sööki-jooki, keset kullakange kooled ära nagu nalja!"

Ning lõpuks veel üks mõtlik mõttekatke:

"Taelovas vaarisa haual laksutab lehekuul sisask.

Olla võiksin ise kui metsatsirk Setomaa nõmmes,

lendaks, kui saaks, tere ütleks saja mahlakuu tagant,

küünla ja lillega mälestaks osakest toonasest endast."

Kirjutage julgemini, nukrad. Veel jõuab. Tähtaeg ju alles 1. mail.

Disko ja tuumasõda

Käisin kinos Sõprus, esietendusel. Hea filmi esietendusel. Sisuka filmi esietendusel. Lausa ajaloofilmi esietendusel. Üle pika aja kõneldi ju meie endi kaudu meist endist, diskost ja tuumasõjast. Tõsi, juurde pandi ehk liialdati ka natuke, et naerma ajaks. Naer teeb ju hinge vabaks, lõhub korraks meie igapäevase lubikooriku, laseb tõel tuppa tulla.
Saal naeriski, enamasti meie endi mineviku üle. Selle üle, et me olime just niisugused nagu me olime, nagu meil olla lasti. Koomiliste soengute, viimistlemata riiete, kohmaka kõne, aga taibukate mõtetega. Sisult sotsialistlikud ja vormilt rahvuslikud, nagu tollal ette nähtud.
Või tegelikult vastupidi: vormilt sotsialistlikud ja sisult rahvuslikud. Karjusime küll paraadil hurraa, aga teist kätt hoidsime taskus rusikas. Ning peas mõtlesime riigivastaseid mõtteid. Küll me ikka tundusime endale taibukad. Kõige taibukamad N Liidus!
Taibukust oli nõukogude aja eestlastel vaja, sest tuli muretseda või lausa ise teha antenn. Kasvõi elavhõbedaga kraadiklaasist. Kasvõi tagatoas, paksude pruunide aknakatete taga.
Isegi TPI õppejõud tegid selliseid antenne. Olid nagu välismaa spioonid. Niisuguse inseneri laps ei tohtinud isegi esimese helina peale telefonitoru haarata. Tuli oodata kaheksa tirtsu, siis pani helistaja toru ära ja valis numbri uuesti. Alles siis...
Antenni, seda põranda all valmistatut, oli aga väga vaja, sest selle abil sai vaadata Soome televisiooni. Ning seda me tegimegi, muidugi need, kes Põhja-Eestis elasid ja kelleni lahetagune signaal ulatus. Mis sest Eesti omast vaadatagi, see oli ju propagandat kubinal täis! Partei kongresse, kus medalid sõjaveteranide ja töökangelaste rinnal käteplaksudega kaasa kõlisesid. Inimestel aga olid ideoloogiasõnu pobisedes silmad maas nagu ei usukski nad ise kommunismi peatsesse ning vältimatusse saabumisse.
Jaak Kilmi ja Kiur Aarma näidavad oma filmis "Disko ja tuumasõda", et Soome televisiooni taga seisis väikest viisi ka nn rahvusvaheline imperialism, kes tahtis oma vägivallast, seksist ning valest pungil saated Soome kaudu Nõukogude Liitu toimetada.
Küllap nii oli. Omal ajal ei osanud seda mõelda. Lihtsalt vaatasid suu lahti maailma, kus pisut parema vedamise korral võinuksime elada. Soomlased ju elasid, ehkki 1968. aasta Praha Kevadest tehtud reportaazi järel tuli soomlastel N Liidule aru anda, miks nad teles tõde niimoodi väänavad. Aga see-eest jõid nad coca-colat ja tulid siiapoole lahte meile teleka värvipildi jaoks mikroskeeme müüma. Ning läksid veel rikkamaks kui seni.
Kindlasti väänati tõde mõlemal pool lahte, siinpool ilmselt tublisti rohkem. Sest meil oli lihtsat vaja rohkem väänata, kuna lihaletid meie toidukauplustes muutusid üha lagedamaks, aga soomlane läks toidu reklaamimisel üha jultunumaks. "Kindlasti on see liha lettidel plastmass," kuulutas siinne propaganda punakalt säravate värskete lihalõikude kohta. "Ja kui polegi plastmass, siis ei jaksa lihtne soomlane seda ikkagi osta."
Lihtne soomlane lihtsaks, aga need kuradi punkarid! Ajasid siinsetele ka isu peale, aga siinsed ei osanud muud teha, kui rahvast ajaloolise jalgpallikohtumise ning rokk-kontserdi järel mässama kihutada. Rahvas võttiski natuke tuld, aga suurriigil oli veel väge kõik vaikseks ja vagaseks keerata. Ning mõelda, kuidas Soome ja Eesti vahele nii kõrge võrk tõmmata, et tagurlikud telelained Tallinna lapsi kahjustama ei pääseks.
Eriti aktiivne mõtleja olnud toonane partei peasekretär Karl Vaino. Tehniline haridus mehel ju ka, mis sest, et raudteelase oma. Aga ei saanud kaasaegsest Hiina müürist asja. Isegi raudne eesriie kippus murenema. Juri Andropov, kes roostetavat raudeesriiet veel karmi korra kaudu lappida üritas, kanti ka Kremli müüri äärde. Ning Mihhail Gorbatsov tahtis näidata juba hoopis sõbralikumat nägu.
Meie olime siis ka juba teist nägu. Eriti teist nägu olime me siis, kui Soome telest hakkas jooksma "Emmanuelle". See tõmbas isegi lõunaeestlased Tallinna. Näidati ju lausa SEDA.
Tundub, et SEE oli haruldane isegi Soome televisioonis, milleks muidu see ühele lainele häälestumine. Lastel polnud raske isegi auku seina puurida, et sellest täiskasvanute maiuspalast osa saada.
Tõeline maiuspala oli aga varsti tulnud vabadus ise. Aga selle vabaduse üks ämmaemandaid oli ju Soome televisioon. Aitäh neile! Ning aitäh Jaak Kilmile ning Kiur Aarmale!