Sotsialism Tootsi moodi

See jutt pole Joosep Tootsist. Vaid Pärnumaal asuvast Tootsist. Pööravere kandist, noh. Aga mitte pöörasest. Pigem vaoshoitud ja tasakaalukast. No isegi sotsialistlikust, kuigi me seda sõna suhugi võtta ei taha.
Omamoodi on Tootsi kena. Väike paik, tehas siinsamas, elamud kohe lähedal. Kesktänav läheb ja lõikab selle silikaattellistest ilu keskelt pooleks.
Kõik on siin olemas: lasteaed, muusikakool, spordiplats, ujula. Isegi vesimassaaž. Ja vald hoiab kõiki ülal. Riik hoiab jällegi valda väikest viisi ülal. Ning kõik on rahul. Mina olen ka rahul.
Anneli Tamm on rahul. Maalib korruselamu koridori kenamaks. Praegu on see mürkroheline. Mürgitab inimeste hinge. Parem oleks beež. Sest siis ei märka mõnikord ka seda, kui asi on juba...

Spordisõber Tiit 50

Tean üht Tiitu. Ei, ma tean kaht Tiitu, aga üks neist pole praegu see. Jutt on spordiraamatu-Tiidust, spordiajaloo kroonimata kuningast Tiit Läänest, kes eilsel päeval 50 aastat vanaks sai. Mees on oma 50 eluaastaga kirjutanud, koostanud, toimetanud 50 raamatut. No tehke järele! Või makske kinni, näiteks kogu tiraaž.
Veelgi enam, Tiit on pealt näinud enamike Eesti kaasaegsete olümpiavõitude sündi, kolanud ringi mööda OM-e, MM-e, EM-e, vedelenud hotelllides oma elust rohkem kui aasta jagu.
Aga peamine - mees on samal ajal olnud kogu aeg oma kodukandi poeg, Paduvere patrioot selle kõige paremas mõttes. Au ja kiitus! Pöörake mööda Piibe maanteed Tartu poole sõites peale Vaimastveret vasakule Paduvere poole, tema muuseum asub paremat kätt.

Armastan Eestit

Võta pliiats ja proovi joonistada Eesti rannajoont! Proovisid? Ja kuidas läks? Mitmenda poolsaare juures endas kahtlema hakkasid?
Tegelikult on tulemusest tähtsam joonistamine ise. Sest paratamatult kipume me lihtsustama. Sildistama. Pildistama.
Siinkohal üks pilt Eestist, autoriks noor hiidlane Valdek Alber.

Pikk tee käidud

Mõtlesin ühel päeval laste sõrmejälgedele paberil. Lapsed saatsid oma jäljed ühele koolimehele. Ja lapsed ütlesid sellele mehele nii:

Elu on nälg
kauguse,
kõrguse,
sügavuse
suure ja sinise
järele.

Teen ja tahan
tahan ja teen
ja ma ei jäta järele
kuni on jälg
mis tõesti
MINUST
jääb järele.

Sügis on käes

Juba sumpan sügisetes,
kandadeni vammus
otsin seda, mis on homme,
aga oli ammu.
Pihku pigistame sõrmed,
veri vaikib. Hangub.
Elu läbi klaasi viipab,
eilsed sõnad hambus.

Kuidas ma luulevõistluse võitsin

Laupäeval, kui ma esimest korda elus luulevõistlusele sõitsin, valitses tõeline luuletaja-ilm. Tuul sasis puudel viimaseid lehti ja keerutas õhus vihmapiisku, taevas oli valmis talve tantsule paluma. Luuletajad tulid, mõnel kooli vormimüts peas, mõnel silmaalused tundelisusest pisut tuhmid, mõnel sõltumatust või isegi ükskõiksust rõhutav riietus üll.
Kõndisime koos Aruküla mõisa trepist üles. Trepp oli mõnusalt kulunud, veel palju rohkem, kui sel
ajal, kui koolipoiss Kalju Lepik sellel oma susse sahistas. Lepikut kahjuks pole enam, on vaid hinge pugevad luuletused ja kivi tema kodumaja kunagises asukohas.
Kool, mille sümboliks ja suurvaimuks Lepik praegu on, töötab Aruküla mõisas aga endiselt. Ikka veel on ka tüdrukuid ja poisse (eriti küll just tüdrukuid), kes tahavad oma hinge paberile välja kirjutada. Ja pärast selle teistele ette lugeda.
Kalju Lepiku VI luulevõistlus oligi suuresti ettelugemisvõistlus, innustust saanud sellest, et Lepik ise oli iseenda loomingu vaieldamatult parim esitaja.
Ka mina olen oma loomingu parim esitaja, seda küll põhjusel, et teised mu salme vaevalt valju häälega lugema hakkavad. Ja laupäevast alates olen ma ka Kalju Lepiku luulevõistluse võitja. Ühtki teist täiskasvanut seekord lihtsalt kohale ei tulnud. Küllap on majandusraske aeg tindi sulepeast kuivatanud. Sest kartulivõtmise-põhjust oktoobri teisel nädalavahetusel enam tõsiselt võtta ei saa.

Tselluliidipidu Rakveres

"Vaata, kui paks see veel on!" torkas umbes kaheksa-aastane poiss Rakvere Spordikeskuses sõrmega õhku. "Aga kus sellel jälle on alles tissid! Nagu naisel!" vastas teine.
Poisid ei valetanud. Üllatavalt tüsedaid ja vormist väljas mehi, aga ka naisi, askeldas nädalavahetusel Rakvere Spodikeskuses tõesti rohkelt. Nimelt peeti seal 16. sumo maailmameistrivõistlused, lisaks veel 7. naiste MM, 9. juunioride MM ning esimene naisjuunioride MM. Nii et puhisevat pusklemist ja tselluliidiauke tuharatel enam kui küll!
Tselluliit tselluliidiks. Kaaluge ise 150 kilogrammi ja tagurdage taguots siis peegli ette, küll te siis näete. Erinevus on vaid see, et kodus te sellise välimusega medaleid ei võida, spordiväljal aga küll. Ning pärast võitu jaksate isegi õhku hüpata, nagu tegi seda ukrainlanna Olga Davõdko vaatamata oma 140-kilosele kaalule.

Miks mul on Islandist kahju

Island on käpuli. Mitte ainult maana, mille kohal taevas on juba maailma äärele kohaselt madalam, vaid pigem majanduslikult. Alles nad hõiskasid, et on arvestuses, kus nende sisemajanduse kogutoodang inimeste peale laiali jaotada, maailmas viiendal kohal. Nüüd pole nende jaoks kohta ollagi. Õnneks ei tule muidugi keegi nende kohta ära võtma ka, liiga kauge on see üksildane paik muudest maadest, liiga tumedat aurat õhkub lõpututest laavaväljadest.
Mis siis nüüd juhtus? Võibolla polnudki islandlaste redel, mida mööda nad kogu aeg üles ronisid, nii kindel. Võibolla polnudki sel kõiki pulki, mõned olid edutuhinas unustatud lihtsalt voolida.
Kahju on ikkagi. Islandlased tundusid nii sümpaatsed, asjalikud. Nende tegevus näis mõõdetuna, otsekui sümbolina mõttele, et sa ei saa maailmas teha rohkem, kui loodus lubab. Nüüd siis selline vops, lops, laks.Poleks maa sees keevat vett, jääksid selle tule ja vee maa lapsed tänavusel talvel külma. Poleks puhast vett, jääksid nad janusse. Ning poleks meres kalu, võiksid nad, valged linad ümber, kõndida oma väikestele maakalmistutele, kinnitades enne seda hauakivi äärele paar väikest lindu.

Varsti on võistlus

Mida lähemale homne jõuab, seda enam hakkan ma hinges värisema avaliku luulelugemise pärast. Jah, tunnistan, et mulle pisut meeldib ette lugeda, eilegi lugesin pojale viienda klassi ajalooõpikut veidi ette, aga eelistan esineda kindla headusega tekstiga. Sellega, mis on juba raamatuks saanud. Seepärast värisengi, kui loen järgmisi ridu:

Varjud välja lähevad,
tuppa tulevad ööd.
Messingist lusika võtad,
vaikides kuuvalgust sööd.

Kuljuseid kõliseb kõrvas,
sõrmed on sahisev siid.
kes sa oled, kes tuled?
Kuhu sa hommikud viid?

Soki-kudumis-varrastes
sala sahiseb heie.
Kapi nurga peal raamatus
kõneleb issameie.

Raamatuks saamise tee

Räägin Viljandis peetaval konverentsil Hubert Pärnakivist, eelmise sajandi Eesti ühest vägevamast jooksjast. Õigemini, ma ei räägi mitte niivõrd jooksjast, vaid sellest, kuidas inimene võib ja peab olema eelkõige inimene, kuidas inimeseks olek võib olla aluseks kõigele muule: lõpututele treeningutele, külma ja kuuma kannatamisele, võistlusele mõistuse kaotuseni.
Õnneks on Hubert Pärnakivile võrdlusena kõrvale panna tema kaasaegse, sõbra ja konkurendi Lembit Virkuse saatus. Nad olid treeningul kõrvuti, olid rajal kõrvuti, ometi troonib üks neist meestest kujuna ning raamatuna, elava mälestusena meie keskel, teist aga teavad vaid need, kes teavad. Virkus oma mõistusvälise kompromissitusega, lapsepõlves läbi elatud hirmu, ahastuse ja üksi jäetusega sööstis kui kleenuke jäälõhkuja läbi elu, end vastu teravat jääserva pidevalt katki lõigates, pere ja sõprade toetusega Pärnakivi aga noppis võite nagu kaval rebane, lükates viiimasel meetritel võidukalt rinna ette.

Mis maksab turul mälestus?

Foto: Raivo Tasso, Maaleht

Hapukurk – 70 kr kg. Issand tule appi! Kas siis maailmas pole enam kurgikasvatajaid ja -hapendajaid, et kümne kilo hapukurkide eest saaks osta juba mahakantud Žiguli!

Hapukapsas – 30 kr kg. Magus lõhn lööb pütist ninna. Umbes niisugune, nagu siis, kui isa puunuiaga kapsastest mahla vajutas ja mina paljajalu nuial raskuseks seisin. Inimesed, tehke ise hapukapsast! Kui hea see tunne on! Aga miks ma ise teen siis hapukapsast veel ainult mälestustes?

Õun “Kuldrenett” – 35 kr kg. Looja arm! Koduaias kukkusid “Kuldrenetid” mõnusalt potsatades murule, maksmata kroonigi. Praegugi võib vaiksetel sügisõhtutel Eesti aedades istudes kuulata, kuidas õunad sajavad ilma, et keegi nende eest sajalisi küsiks. Kui saaks kuidagi, kasvõi läbi Interneti, teha nii, et see, kellel koduaia õuna on, pakuks neid teistelegi. Meie, õunatud, oleme nõus kohale sõitma. Ja maksama 35 krooni ämbritäie eest, mis muidu lihtviisiliselt ära mädaneks.

Jõhvikas – 40 kr kg. Ma tean nüüd üht head jõhvikakohta. Maja ukse juurest seitse minutit autosõitu ja siis tosin minutit jalgsikõndi. Edasi nii kiiresti enam ei kõnni, pind õõtsub jalge all ja mätastelt valguvad punased marjanired. Ning hinges on hiljem nii hea jõhvikasurin.

Vihmad vajuvad veeks

Lihtsad asjad omaette,
nelja tuule telgis.
Sada sadu tilgub vette,
päikest silma helgib.

Soe käib läbi südamete,
külm käib talve kannul.
Ennast ilma igaveseks
valvama me pannud.

Päev käib üle silmapiiri,
öö käib üle päeva.
Paljud pilvi vaatavad.
Vähesed, kes näevad.

Eile nägin ma sügist

Ma armastan sügist. Ma armastan veel paljusid asju, aga sügist armastan ma teiste hulgas. Õieti on sügis üks neist, mis teisi armastusi sünnitab.

Päike vajust metsa taha. Muidugi pole see mingi ime, kuhugi, kas mere või metsa taha, peab ta ometi vajuma. Või kui metsa ja merd pole, siis niisama maa kumeruse taha.

Aga eile vajus ta kuidagi eriliselt. Paistis juba peaaegu raagus kaskede vahelt. Kased olid päikesel otsekui triibud. Vaatasime pojaga seda, siis mängisime jalgpalli edasi.

Sügisel on hea aias jalgpalli mängida, ainult õuntele on valus kukkuda. Seepärast korjasimegi õinad puude alt ära. Mõnus oli korjata, ehkki ma pole suurem asi painduja-kummarduja.

Muidugi on sügis kurb ka, aga palju neid laule ikka rõõmust sünnib. Või siis, et suu laulab, süda muretseb. Muretseb kasvõi Islandi pärast, kus kõik tundus minevat nii ilusasti, aga nüüd otse vastupidi. Et pidi tulema kevad, aga tuli sügis.

Aga sügisel ongi maailma parem näha. Puud on rohkem raagus, teised jälle piisavalt värvilised, et esile tõusta. Seega, vaadakem silmapiiri poole!

Koerus pole koerus

Ees seisab tähtis silmapilk.
Hakkan rahva ees luuletusi lugema (see pildil olen ka mina).
Narr tunne on, aga ehk saan hakkama.
Kooliõpetaja kutsus, piinlik ära ka öelda.
11. oktoober on see päev, kui luulet lugedes Kalju Lepikule mõtleme.

Laisa laine aeg
Kui on päevad hästi vaiksed,
õhk ei ole tuul.
Kui on sõnad hästi vaiksed,
peatuvad nad suul.
Kui on meri hästi vaikne,
laine laisk ja hell.
Kui on väljas hästi vaikne,
vähe on siis kell.
Kui on süda hästi vaikne,
vahest siis on öö?
Keegi õues valgeid laike
vaikse suuga sööb.

21, mitte väga palju

Maaleht on nüüd 21-aastane. Ma olen pisut vanem (küll mitte nii vana, kui see lustakas mees pildil), aga ka juba kolmandat korda Maalehes tööl. Miks, sõber, küsite minult. Ma ei tea. Ühel hetkel ma tüdinen sellest kord nädalas ilmumisest, võibolla mitte väga noorest kollektiivist ja aruteludest teemal "kes siis ikkagi on meie lugeja". Siis ma lähen Äripäeva või Postimehesse, mõtlen seal elu üle pisut järele ja tulen jällegi tagasi.
Kui ma tagasi olen, tundub kord nädalas just paraja ilmumistempona, kaaslased just parajas vanuses ning lugeja on endiselt truuks jäänud.
Kõik see muidugi ei tähenda, et ma ühel hetkel taas ütlen "Ma nüüd lähen!" ning tõttan meie kolla-rohelisest maailmast siniste kauguste poole. Et siis...
Mis siis ikka. Palju õnne, Maaleht. Olla 21 ja olla elus polegi nii paha kooslus.